Uhkus ja nauding. Sylvia Day

      Peatükk 1

      London, Inglismaa, 1818

      Jasper Bond oli vargapüüdja ja temalt oli nõu küsitud paljudes ebaharilikes kohtades, aga täna oli tema esimene konsultatsioon kirikus. Mõned tema klientidest tundsid end hästi agulis, kus tema meeskond sageli viibis. Teistel oli kõige mugavam kohtuda lossis. See konkreetne tulevane klient tundus olevat sügavalt usklik, kuna oli määranud nende salajase kohtumise asukohaks St. George’i. Jasper kahtlustas, et seda peeti „turvaliseks“ paigaks, mis ütles talle, et see inimene tundis end ebamugavalt, kui palkas kaheldava moraaliga isiku. See sobis Jasperile. Tõenäoliselt makstakse talle hästi ja hoitakse eemale – selline oli tema lemmiktellimus.

      Jasper väljus kaarikust ja jäi hetkeks seisma, et paremini hinnata kiriku fassaadi muljetavaldavat portikust ja korintose sambaid. Hoonest heljus välja summutatud laulmist, mis oli meeldivaks kontrastiks kutsarite väsinud hõigetele ja hobusekapjade plaginale tema taga. Jasperi jalutuskepp tabas tänavat mütsatusega, kinnastatud käsi hoidis lõdvalt kotkapeakujulist otsa. Tal oli müts käes ja ta viipas kutsarile, et see minema sõidaks.

      Tänase kohtumise oli korraldanud hr Thomas Lynd, mees, kes jagas Jasperi tegevusala ja usaldust mitmel põhjusel, millest sugugi kõige vähemtähtsam ei olnud asjaolu, et tema oli Jasperile ametit õpetanud. Jasper poleks kunagi söandanud end kutsuda moraalseks meheks, aga ta tegutses eetikakoodeksi järgi, mida Lynd oli talle õpetanud: aita neid, kes seda tõesti vajavad. Ta ei pressinud välja katuseraha, nagu tegid teised vargapüüdjad. Ta ei varastanud ühe käega kaupu, et teisega nende tagastamise eest raha nõuda. Jasper lihtsalt leidis selle, mis oli kadunud, ja kaitses neid, kes tahtsid turvalisust, mis ärgitas küsima, miks Lynd selle tööotsa edasi andis. Neil olid nõnda sarnased põhimõtted, et mõlemad oleks pidanud olema töö jaoks ühtmoodi sobivad.

      Kuna Jasper oli väga kiindunud igasugu mõistatustesse ja müsteeriumidesse, siis äratas temas väga huvi Lyndi motiiv asja ise mitte lõpule viia. Vaatamata sellele, et asukoht eeldas, et Lynd tegeleb juurdlusega isiklikult, mida ta harva tegi. Lynd eelistas töötada usaldusväärsete alluvate kaudu, et säilitada anonüümsus, mis oli vajalik suuremate isiklike plaanide jaoks.

      Jasper ronis trepist üles ja sisenes St. George’i, ta jäi seisma, et imada endasse muusikalainet, mis temast üle rullus. Tema lähedal, ees paremal oli kõrgemal asuv ehiskatusega kantsel, vasakul kahetasapinnaline lugemislaud. Kirikupingid olid usklikest tühjad. Ruumi täitis vaid koor, nende hääled kerkisid muusikalises ülistuses.

      Jasper tõmbas oma uuri välja ja vaatas kella. Täpselt täistund. Ta leidis, et tema ametis oli väga kasulik olla täpsuse ori. Jasper liikus trepi juurde, mis pidi viima üles parempoolsesse galeriisse, kus toimus kohtumine.

      Kui ta trepimademele jõudis, jäi ta seisma. Tema pilgu tõmbas endale ja hoidis kinni metsik valge juuksepahmakas, mis eiras gravitatsiooni. Üks lootusetult kulunud must pael ei suutnud taltsutada seda massi rohkemaks kui sassis, ebaühtlaseks patsiks. Kui ta vaatas, tõstis selle hirmsa frisuuri omanik käe ja kraapis selle veel rohkem sassi.

      Jasper oli juuste koletuslikkusest nii lummatud, et tal läks hetk aega, et märgata nende omaniku kõrval väikest kuju. Aga kui ta seda viimaks tegi, siis oli ta huvi vangistatud. Naine oli oma kaaslase täielik vastand, teda oli õnnistatud läikivate lokkidega, mis olid nii haruldast punakasblondi tooni, et see oli pilkupüüdev. Nad olid ainsad kaks inimest galeriis, kuid kumbki polnud ootusärev, mis oli omane neile, kes ootasid teist inimest või sündmust. Selle asemel olid nad märkimisväärselt keskendunud koorile all.

      Kus oli see isik, kellega ta oli tulnud kohtuma?

      Tajudes, et teda silmitsetakse tähelepanelikult, pööras naine pead ja ta silmad kohtusid Jasperi kaalutleva pilguga. Naine oli köitev. Mitte nii erakordselt tähelepanuväärsel viisil kui tema juuksed, aga siiski meeldiv. Sügavsinised silmad vahtisid meest tihedate ripsmete alt. Naisel oli esiletungiv nina ja kõrged põsesarnad. Kui ta hammustas oma alumist huult, tulid nähtavale kenad valged hambad ja kui ta huuli prunditas, paljastus väike lohuke. See nägu oli pigem võluv kui ilus ja oli ilmne, et naine ei tundnud Jasperit nähes rõõmu.

      „Hr Bond,“ ütles naine pärast väikest viivitust. „Ma ei kuulnud teid lähenemas.“

      Selles oleks võinud süüdistada koori laulmist. Kuid tõde oli siiski see, et Jasper kõndis vaikselt. Ta oli selle oskuse omandanud kaua aega tagasi. See oli toona ta elu päästnud ja ta jätkas seda ka edaspidi.

      Naine tõusis püsti ja liikus otsusekindla sammuga tema poole ning torkas käe ette. Lauljad all lõpetasid oma hümni, nagu oleks neile märku antud, jättes maha äkilise vaikuse, millesse naine ütles: „Mina olen Eliza Martin.“

      Tema hääl üllatas meest. Pehme nagu suvetuul, segatud terasega. Selle kõla püsis, ergutades Jasperi kujutlusvõimet rändama suunda, kuhu poleks pidanud.

      Jasper võttis jalutuskepi teise kätte ja ulatas naisele käe: „Preili Martin.“

      „Ma hindan teie viisakust minuga kohtudes. Kuid te olete just selline, nagu ma kartsin, et olete.“

      „Oi?“ Hämmastunud naise otsekohesest lähenemisest leidis Jasper, et teda hakkab asi rohkem huvitama. „Mil moel?“

      „Igal moel, sir. Ma võtsin hr Lyndiga ühendust, sest meil on tarvis teatud tüüpi isikut. Mul on kahju öelda, et teie pole tema.“

      „Kas oleksite vastu mu palvele täpsustada?“

      „Neid asju on liiga palju,“ väitis naine.

      „Sellegipoolest, minu ametis olev mees otsib etteaimatavust teistes, aga kardab seda endas. Kuna te ütlete, et ma olen selle kehastus, mida te ei tahtnud, siis tunnen, et pean nõudma kirjeldust kriteeriumide kohta, mis on teie arvamuse aluseks.“

      Preili Martin tundus oma vastust hetke kaaluvat. Lühikese sisekaemuse ajal võttis Jasper kokku selle, mille mehe instinktid olid esimesel pilgul ära tundnud: Eliza Martin oli mehest vägagi teadlik. Ilma et naine ise sellest teadlik oleks, reageerisid tema meeled Jasperile üsna samamoodi, nagu tema omad naisele: tundlikud ninasõõrmed laienesid, hingamine kiirenes, keha kõikus varjatud rahutuse käes nagu hirv, kes tunnetab läheduses jahimeest.

      „Jah,“ ütles naine, tema hääl oli katkendlik. „Ma saan aru, miks see võib tõsi olla.“

      „Loomulikult on see tõsi. Ma ei valeta klientidele kunagi.“ Ta ei läinud nendega ka kunagi voodisse, aga see oli kohe muutumas.

      „Teid pole veel palgatud,“ tuletas Eliza meelde, „seega ma pole klient.“

      Hirmuäratavate juustega mees segas vahele. „Eliza, abiellu Montague’iga ja lõpeta see komejant.“

      Piisas selle ühe nime kuulmisest, et Jasper teaks, miks oli pöördutud tema poole ja kui vähe võimalusi oli Eliza Martinil temast lahti saamiseks.

      „Ma ei lase end kiusata, mu lord,“ ütles naine kindla häälega.

      „Kutsu siis hr Bond istuma.“

      „See pole vajalik.“

      Jasper läks naise tagant läbi ja sättis end istuma kirikupingile selle taga, mille nemad olid hõivanud.

      „Hr Bond …“ Preili Martin ohkas alla andes. „Mu lord, kas ma tohin teile tutvustada hr Jasper Bondi? Hr Bond, see on minu onu, Melville’i krahv.“

      „Lord Melville.“ Jasper tervitas krahvi kerge peanoogutusega. Ta teadis, et Melville on Tremaine’ide perekonna pea, kes olid kuulsad oma ekstsentrilisuste poolest. „Ma usun, et leiate, et olen väga sobilik mis iganes ülesande jaoks, mille jaoks vargapüüdjat vaja on.“

      Preili Martin kissitas tema poole oma siniseid silmi, mis heitsid mehele vaikides ette katset teda petta. „Sir, ma olen kindel, et olete enamikel juhtudel võimekas. Kuid …“

      „Rääkides neist paljudest asjadest …?“ segas Jasper vahele, minnes ringiga tagasi. Talle ei meeldinud edasi minna, kui oli veel lahendamata asju.

      „Te olete üleliia visa.“ Naine jäi seisma, nagu oleks valmis ta välja juhatama.

      „Suurepärane