Lastekirju. Epp Petrone

Lastekirju - Epp Petrone


Скачать книгу
tle>

      Saateks

      Elu on reis, hommikust õhtusse ja õhtust hommikusse. Meie teekaaslased ärkavad meie kõrval ja vajavad meie abi, ja mõnikord panevad nad meid karjuma, aga enamasti väärivad nad kallistamist. Ja kui vahel viib elureis neist kaugemale, siis kasvab igatsus.

      Nii juhtus hiljaaegu minuga. Mul avastati puugihaigus – see viis mind spirituaalsele teekonnale, aga viis ka mõneks ajaks mind mu lastest eemale.

      Kaks kuud tagasi olin koos oma noorima tütre Mariaga Vahemere kruiisil puhkamas ja temast pisikest filmi tegemas1, ning Maria päris alatasa: „Emme, miks sa kogu aeg nii väsinud oled?“ – „Mul on merehaigus,“ vastasin ja joonistasin talle pildi sellest, et inimese sees on veel üks kõrv ja see võib merel loksudes haigeks jääda…

      Tagasi koju jõudes päris Maria, miks ma kogu aeg magada tahan. „Sest mul on talveune aeg,“ ütlesin ma, ja üritasin joonistada karusid ja siile lumekatte all, aga pilt jäi pooleli, jaksu ei olnud. Olin koos temaga tubane: ema ja laps ja langev lumi akende taga, ja ikka veel ei saanud ma aru, kui haige ma olen.

      „Emme, sa peaksid arstile helistama,“ ütles ühel hetkel mu viieaastane tütar. Ja tõi mulle telefoni. Kõik suured inimesed mu tutvuskonnas uskusid, ka mu eksabikaasa kõrvalmajas uskus seda, et mul on talveuni. Aga tema, mu lähim kaaslane, tema märkas ja sai aru, et mul on vaja abi.

      Kaks nädalat haiglas tilgutite all. Borrelioos ja entsefaliit, kaks hullu korraga. Tungiv soovitus rahu ja vaikuse järele. Peavalude ja nõrkuse padrikus ekseldes lahenduse otsimine. Sõbralt tühja korteri pakkumine, tõsi, Euroopa teises otsas.

      Ja siin ma nüüd olen. Katuseterrass, täis Itaalia talvepäikest, ja süda, täis igatsust. Loen päevi, millal oma lastega jälle kokku saan. Pea on juba tugevamaks muutunud, loen vaikselt oma vanu tekste ja mõtlen, täiendan, uurin, meenutan.

      Ehk on teil siit midagi õppida või vähemasti äratundmist kogeda.

      Mina aga avan uue lehekülje, juba arvestades, et mitte kunagi ei tea mitte keegi täpselt, mis ees ootamas on. Aga tulgu mis tuleb, teekaaslased ei kao kusagile mu ümbert, ja eriti käib see nende kohta, kelle ma ise siia ilma kutsunud olen.

Aitäh teile.
Milanos, jaanuar 2017

      ELU MEIE ÜMBER

      „Mis loom see on, emme?“

      „Siga.“

      „Oi, notsukene… Kas sina tapsid ta ära?“

      „Ei, ta oli juba surnud, kui ma ta poest sain.“

      „Aga mis see on, kas see on tema jalg?“

      „Ei, ma arvan, et see on ta pepu.“

      (Isa kõrvalt: „Ma hakkan varsti taimetoitlaseks, teie juttusid kuulates.“)

      „Oi-oi, need on vist ta veresoonekesed…“ jätkab laps praetaldrikus oma lihas sonkides. „Emme, aga kus sea veri on?“

      „Sea seest lastakse veri välja, kui ta ära tapetakse.“

      („Huuh! Ma tõesti ei saa teie juttude saatel seda liha süüa!“)

      „Aga emme, mis edasi selle verega tehakse?“

      „No verivorsti näiteks.“

      „Aa, õigus jah. Aga kuidas see veri sea seest välja võetakse?“

      „Ma ei tea täpselt!“ ohkan ma. No ei tea tõesti. Isegi ette ei suuda hästi kujutada.

      „Aga kus selle sea nina on?“

      „Ma arvan, et keegi teine sõi selle sea nina ära.“

      Vaat niisuguses stiilis arutelud käivad meil vahel söögilaua taga. Tundub, et teadmine tapetud seast paneb lapse seda liha ka ära sööma ja taldrikule mitte järele jätma. Sest: „Kas sa siis tahaksid, et see siga oleks lihtsalt ära tapetud ja läheks raisku?“

      Ja mingi nurga alt võib öelda, et mina olen selles olukorras õpetaja rollis, ma kontrollin ja suunan. Aga samas mõtlen ka päev hiljem meie jutuajamisele ja pean ütlema, et see on jätnud minusse jälje. Taas on laps pannud mind mõtlema millelegi, mida olen pidanud iseenesestmõistetavaks.

      Neid hetki on igapäevaelus küllalt, kui neid vaid märgata ja kui lapsel küsida lasta.

      „Kuidas need kirjad sinu arvutisse said?“ uurib ta. Jah. Kuidas? Kui ma isegi sellest aru saaks, kuidas need kirjad Ameerikast sekunditega siia minu arvutisse saavad!

      „Läbi merealuste valguskaablite,“ ütlen ma, ise ka imestades, kas see on võimalik ja kuidas need kaablid sinna ookeani põhja ikkagi said.

      „Kas arvutist saab raha võtta?“ uurib ta edasi. – „E-ei,“ vastan ma. „Arvutist saab oma raha vaadata, aga võtta saab raha ikkagi ainult seina seest, pangaautomaadist.“

      „Aga kuidas sa siis saad arvutis asju osta? Ma olen näinud, et sa ostad arvutis asju! Sul on ju raha seal sees, onju?“

      „Jah, seda küll, ma ostan, aga ma ainult näitan neile oma raha, õigemini ma näitan, et ma saadan osa raha neile – aga ma ei saa seda raha oma arvutist välja võtta.“

      „Mida?!“

      Jah, mida?! Kui mõtlema hakata, siis ei saagi muud, kui aina imestada, millises kummalises maailmas me elame.

      Ei ole mitut reaalsust. On vaid see, kuhu ma täna jõudnud olen, seesama, kuhu sina täna jõudnud oled. Me kohtume hetkeks siin, meil mõlemal on seljataga oma mõjutajad…

      Minu reaalsus on suures osas vermitud neist kogemustest, mis ma olen saanud ühel või teisel moel tänu oma lastele.

      Mäletan ühte esimestest hommikutest aastate tagant, kui olin koos äsjasündinud tütrega jõudnud oma uude, värskelt remonditud koju. Kõik mu ümber oli alles pooleli, läbi viimata oli suur hulk protseduure: lahtipakkimised, õigete kohtade leidmised, nagide ja kappide seina panemised… Aga ma teadsin ka seda, kui palju on tehtud. Millise suure imega oli maha saadud, millisest suurest rägastikust olin äsja läbi tulnud, nii maja remontimisel kui ka lapse sünnitamisel.

      Vaatasin aknast välja õunapuulatvadele ja mõtlesin.

      Iga maja on kunagi ehitatud.

      Iga pesa on kunagi punutud.

      Iga inimene on kunagi sünnitatud.

      Iga puu on kunagi mulda pandud.

      Iga raamatu kirjutamiseks on kunagi tulnud kõige esimene sõna.

      Sel hetkel ma kogesin, täpsemalt kui eales varem, mida see kõik tähendab. Ja ilma kolm päeva tagasi läbi elatud sünnituseta… poleks ma ilmselt niisugust maailma alustalade katarsist kogenud.

      Tõsi, võimalik, et see oleks lihtsalt tulnud mõnel teisel kujul ja ikkagi varem või hiljem mulle pähe potsatanud. „Iga mõte on kusagil ootamas, et ta ära mõeldaks“, nagu mulle kord üks laps elutargalt ütles.

      VÄIKESE INIMESE TÖÖ

      Olen oma elus näinud üsna palju esimesi samme. Aga ikka veel hämmastab see mind uuesti – millise järjekindlusega tõuseb püsti ja proovib uuesti astuda see, kes astuma on loodud. Milline tahe, trenn ja energia selle taga on.

      Kord jagati sotsiaalmeedias üht videot, kus tavaline ema tegi kõike täpselt nii nagu tema tavaline pooleaastane laps. See oli täistrenn, mille lõpuks ema higist tilkus. Püsti, pikali, käpukile… ja tempo selline, millele keha pikalt vastu ei pea. Kui just iga päev sellist trenni ei tee.

      Ja aastad lähevad. Siis saab ema (näiteks mina) luurata, mismoodi laps omaette mängib ja häälitseb. Tasapisi võib isegi teada saada, mis lapse hinges toimub, justkui näeksid teise inimese unede sisse. Piilun ja imetlen, kui vaba saab olla laps. Nojah, kui mina olen üksi ja saan olla ilma stressi ja mõjutusteta, näiteks üksi maakodus, siis hakkan ka mina mõne päeva pärast endaga rääkima. Ju ma siis jõuan tagasi algseisundisse, enda laps-olemisse.

      Mida


Скачать книгу

<p>1</p>

Epu-Maria reisiklipid on kanalil youtube.com/lapsreisib. (Toim.)