Veresüü. Åsa Larsson

      Reede, 21. juuni

      MA LAMAN KÜLILI köögisohval. Võimatu on magada. Praegu keset suve on ööd peaaegu valged ja tekitavad rahutust. Seinakell mu pea kohal lööb varsti üks. Vaikus võimendab pendli tiksumist. Hakib katki kõik mõtted. Iga vähegi mõistliku mõtte alge. Laual on kiri sellelt naiselt.

      Lama rahulikult, ütlen iseendale. Lama rahulikult ja jää magama.

      Mulle meenub Traja, emane pointer, kes mul lapsepõlves oli. Tema ei lamanud kunagi rahulikult, muudkui trampis köögis ringi nagu kurjast vaimust vaevatu ja klõbistas küüntega lakitud puitpõrandal. Esimestel kuudel hoidsime teda toas puuris, et ta maha rahuneks. Kodus kõlasid pidevalt pereliikmete käsklused: „Istu!”, „Koht!”, „Lama!”.

      Nüüd on samamoodi. Minu rinnus lamab koer, kes tahab iga kellatiksumise peale püsti karata. Iga hingetõmbe peale. Aga see ei ole Traja, kes mu rinnus varitseb. Traja tahtis lihtsalt liigutada. Kehas pulbitseva rahutuse välja joosta. Aga koer minu sees pöörab pea ära, kui püüan talle otsa vaadata. Tal on kurjad kavatsused.

      Püüan uinuda. Mind tuleks luku taha panna. Ma peaksin siin köögis puuris olema.

      Tõusen püsti ja vaatan aknast välja. Kell on veerand kaks. Väljas on valge nagu päeval. Vanad männid krundi servas sirutavad oma pikki varje maja poole. Need on nagu käed. Rahututest haudadest välja pistetud käed, mis tahavad minust kinni haarata. Kiri lebab köögilaual.

      Ma olen keldris. Kell on viis minutit pool kaks läbi. Koer, kes ei ole Traja, on jalule tõusnud. Lippab mu mõistuse ääremaadel. Ma hüüan teda. Ma ei taha tema järel sinna asustamata aladele sattuda. Pea on seest tühi. Käsi kobab seina. Erinevaid esemeid. Milleks mulle need? Vasar. Kang. Kett. Haamer.

      Käed panevad need esemed pagasiruumi. See on nagu piltmõistatus. Ma ei näe, mida see kujutab. Istun autosse ja ootan. Mõtlen sellele naisele ja kirjale. See on tema süü. Tema ajas mu peast segi.

      Ma sõidan autoga. Armatuurlaual on kell. Mõttetud kandilised kriipsud. Tee viib ajast välja. Käed hoiavad rooli nii kõvasti, et sõrmedel hakkab valus. Kui ma peaksin end nüüd surnuks sõitma, tuleb neil rool auto küljest lahti saagida ja mind koos sellega matta. Aga ma ei sõida end surnuks.

      Ma peatan auto sada meetrit kaldast, kus on selle naise paat. Lähen alla jõe äärde. Jõgi on sile ja rahulik ja ootab. Vesi mulksub tasakesi paadi all. Päike tantsib veevirvendusel, mille tekitas pinnal vastseid söömas käinud forell. Sääsed on parves mu ümber. Pinisevad kõrva ääres. Maanduvad silmade ümbrusesse ja kaelale ning imevad verd. Ma ei tee neist välja. Üks hääl sunnib mind ümber pöörama. See on tema. Ta seisab minust vaid kümne meetri kaugusel.

      Tema suu avaneb ja vormib sõnu. Aga ma ei kuule midagi. Kõrvad on lukku läinud. Tema silmad ahenevad. Neis süttib ärritus. Ma astun prooviks paar sammu tema poole. Ma ei tea veel, mida ma tahan. Ma viibin alal, kuhu meel ja mõistus ei ulatu.

      Nüüd märkab naine mu käes olevat kangi. Suu lõpetab liikumise. Silmad ei ole enam vidukil. Hetkeline imestus. Siis hirm.

      Mu enda pilk satub kangile. Käsi metalli ümber tõmbub valgeks. Ja korraga on koer platsis. Tohutu koer. Käpad nagu kabjad. Karv turjast sabani turris. Kihvad paljad. Ta võib mu kogu täiega alla neelata. Ja seejärel naise.

      Ma seisan naise ees. Ta vaatab nagu äratehtult kangi ja siis tabab esimene löök teda otse meelekohta. Ma põlvitan ta kõrvale ja panen põse ta suu vastu. Soe hingeõhk riivab mu nahka. Ma pole temaga veel lõpetanud. Koer sööstab nagu pöörane kallale kõigele, mis ette jääb. Küüned kraabivad maasse suured vaod. Ma raevutsen. Kihutan teispool mõistuse piire.

      Ja nüüd lisan ma sammu.

      KIRIKU VALVUR PIA svonni seisab oma ridamaja aias ja suitsetab. Tavaliselt hoiab ta sigaretti naiste moodi nimetissõrme ja keskmise sõrme vahel. Kuid praegu pigistab ta seda kõvasti pöidla, nimetissõrme ja keskmise sõrmega. Hoopis teine asi. Kohe on jaanipäev, sellepärast. See ajab hulluks. Uni ei tule. Ja polegi vaja. Öö sosistab, meelitab ja kisub, nii et sa lihtsalt pead õue minema.

      Metshaldjad panevad jalga kõige pehmemast kasetohust kingad. Üks uhkem printsess kui teine. Nad unustavad end, tantsivad ja tiirutavad aasadel, laskmata end mõnest möödasõitvast autost häirida. Kulutavad kingad läbi, samal ajal kui väiksemad elukad piiluvad neid puude tagant suurisilmi.

      Pia Svonni vajutab sigareti vastu tagurpidi pööratud lillepoti põhja, mis on tuhatoosi eest, ja kukutab koni august sisse. Tal tekib tahtmine sõita jalgrattaga alla Jukkasjärvi kiriku juurde. Homme toimub seal laulatus. Ta on seal juba kõik ära koristanud ja korda sättinud, aga nüüd tuleb tal mõte korjata altari ette suur kimp lilli. Ta võib neid korjata kirikuaia taga aasal. Seal kasvavad valgete harakputkede vahus kullerkupud, tulikad ja purpursed kurerehad. Ja kraavipervedel sosistavad meelespead. Ta pistab mobiiltelefoni taskusse ja paneb jooksukingad jalga.

      Keskööpäike valgustab krunti. Kahvatu valgus paistab läbi tara ning muru on aialippide pikkadest varjudest triibuline nagu kollakasrohelise ja tumerohelisega kaltsuvaip. Ühe kase otsas kisavad ja käratsevad rästad.

      Tee Jukkasjärvini läheb kogu aeg allamäge. Pia väntab ja vahetab käike. Hoog on eluohtlik. Kiivrit tal ei ole. Juuksed lehvivad tuules. Nagu siis, kui ta nelja-aastasena õues püsti kiikus, kuni oli tunne, et kiik läheb üle võlli.

      Ta sõidab läbi Kauppise, kus mõned hobused teda koplist jõllitavad. Kui ta mööda silda üle Tornio jõe sõidab, näeb ta veidi maad allavoolu kaht poisiklutti kala püüdmas.

      Tee kulgeb jõega paralleelselt. Küla magab. Ta sõidab mööda külastuskeskusest ja külalistemajast, vanast Konsumi kauplusest ja inetust rahvamajast. Koduloomuuseumi hõbehallid palkseinad, roigasaia tagusel muruplatsil valged uduloorid.

      Küla servas, kus tee lõppeb, seisab rootsipunane puukirik. Katuselipid lõhnavad värske tõrva järele.

      Kellatorn on taraga kokku ehitatud. Kirikusse sisenemiseks tuleb minna läbi kellatorni ja mööda kirikutrepini viivat kiviplaatidest rada.

      Üks kellatorni sinistest ustest on pärani. Pia tuleb ratta pealt maha ja toetab ratta vastu tara.

      Uks peaks ju kinni olema, mõtleb ta ja läheneb aeglaselt väravale.

      Paremal, kiriklasse viiva teeraja äärsetes väikestes kaskedes krabiseb miski. Süda puperdab ja ta kuulatab liikumatult. Õige pisut krabises. Kindlasti mõni orav või hiir.

      Kellatorni tagumine uks on samuti lahti. Ta näeb otse läbi torni. Ka kirikuuks on pärani.

      Süda hakkab veel kõvemini taguma. Sune võis küll kellatorni uksed lahti unustada, kui ta nüüd jaanipäeva eel pummeldama sattus. Aga kirikuust ta küll lahti ei jätaks. Piale meenuvad noorukid, kes linnas kirikuaknad sisse viskasid ja põlevaid kaltse kirikusse loopisid. See juhtus paar aastat tagasi. Mis siin toimus? Kõikvõimalikud pildid jooksevad tal silme eest läbi. Altarimaal spreivärvidega üle lastud ja täis pissitud. Alles hiljuti üle värvitud kirikupinkidel pikad noajäljed. Pätid tungisid ilmselt aknast sisse ja väljusid ukse kaudu.

      Ta läheneb kirikuuksele. Aeglaselt. Teritab igas suunas valvsalt kõrvu. Kuidas küll elu oli nii läinud?