Veresüü. Åsa Larsson
tumedates ülikondades klientidega suurisilmi pealt vaatamas.
Nad puhkesid korraga naerma ja naersid peaaegu ohjeldamatult. Torsten pühkis käeseljaga silmanurka.
„Kuigi nüüd on ta maha rahunenud,” ütles ta. „Ta pole enam nii … ma ei tea … kui ma viimati seal käisin, istus ta raamatu ja kohvitassiga trepi peal.”
„Mis raamat see oli?” küsis Måns.
Torsten Karlsson vaatas teda veidra pilguga.
„Ei märganud vaadata,” ütles ta. „Räägi temaga.”
Måns võttis kähku lonksu punast veini.
„Ma lähen ütlen tere,” ütles ta. „Aga sa ju tead. Ma pole suurem asi vestleja. Eriti veel naistega.”
Ta püüdis naerda, kuid seekord Torsteni suunurk ei liikunud.
„Küsi tema enda käest, kuidas tal läheb.”
Måns hingas pahinal läbi nina välja.
„Jaa-jaa, ma tean.”
Mulle sobivad rohkem lühiajalised suhted, mõtles ta. Kliendid. Taksojuhid. Kodupoe kassapidajad. Nende puhul ei ole vanu konflikte ega pettumusi kusagil pealispinna all mererohuna puntras.
Hilissuvine pärastlõuna Lidö saarel. Õhetav õhtupäike laotab lamedate kaljude kohale kuldse loori. Saarestiku kruiisilaev liigub tasahilju mööda laevateed. Pillirookõrred vee ääres kallutavad end üksteisele lähemale ja sosistavad omavahel. Külastajate jutt ja naer kanduvad mööda vett edasi.
Õhtusöök oli jõudnud sinnamaale, et lauale ilmusid sigaretipakid. Enne magustoitu anti aega veidi jalga sirutada ja laua ääres jäi rahvast hõredamaks. Kampsunid ja jakid, mis olid enne ümber vöökoha või õlgade seotud, tõmmati jahedatele käsivartele. Mõned tegid veel kolmandat või isegi neljandat korda asja Rootsi laua juurde ja vestlesid kokkadega, kes pöörasid süte kohal särisevaid grillvardaid. Mõned olid juba väga purjus. Pidid tualetti minnes mõisahoone trepikäsipuust kinni hoidma. Vehkisid kätega ja pillasid sigaretituhka riietele. Rääkisid liiga valjusti. Üks osanik tahtis kangesti aidata ettekandjal magustoitu lauale viia. Ta vabastas neiu autoriteetselt ja härrasmehelikult suurest kandikust, millel olid vaniljekreemiga tarteletid ja suhkruglasuuriga punased sõstrad. Tarteletid libisesid murettekitavalt kandiku serva. Ettekandja naeratas pingutatult ja vahetas grilli juures seisvate kokkadega pilke. Üks neist jättis töö pooleli ja kiirustas ettekandjaga kööki ülejäänud kandikute järele.
Rebecka ja Maria istusid all kaljunukkidel. Kivist õhkus sinna päeva jooksul salvestunud kuumust. Maria kratsis randme siseküljel olevat sääsepunni.
„Torsten sõidab järgmisel nädalal Kirunasse,” ütles ta. „Kas ma rääkisin juba?”
„Ei.”
„Koostöö aktsiaseltsiga Janssongruppen Revision. Nüüd, kus Rootsi kirik on riigist lahutatud, on tegu huvipakkuva kliendigrupiga. Plaanis on müüa Rootsi kirikukogudustele juriidiline pakett, mis sisaldab raamatupidamist ja auditit. Pakkuda kõikvõimalikku abi, olgu siis teemaks „kuidas vabaneda fibromüalgia-Beritist” või „kuidas sõlmida majanduslikult kasumlikke lepinguid ettevõtjatega”, ühesõnaga täiskomplekt. Ma ei tea, aga ma arvan, et kaugemas perspektiivis on plaanis ka mõne maakleriga koostööd teha ja vallutada varahaldus. Igatahes sõidab Torsten Kirunasse ja üritab meid sealsele kirikunõukogule pähe määrida.”
„Ja siis?”
„Sa võiksid temaga kaasa minna. Tead ju küll teda. Tal oleks ainult hea meel.”
„Ma ei saa Kirunasse sõita,” pahvatas Rebecka.
„Ma arvasingi, et sa seda ütled. Aga miks mitte?”
„Ma ei tea, ma …”
„Mis on kõige hullem, mis juhtuda võiks? Isegi kui sa kohtad kedagi, kes su ära tunneb? Ja sa ju ometi igatsed vanaema maja järele?”
Rebecka surus hambad kokku.
Ma ei saa sinna sõita, mitte mingil juhul, mõtles ta.
Maria vastas, nagu oleks tema mõtteid lugenud.
„Igatahes ma lasen Torstenil sinult küsida. Kui kardad, et voodi all on koll, siis on parem lamp põlema panna, kõhuli visata ja järele vaadata.”
Tants mõisahoone kiviterrassil. Kõlaritest tuleb Abba ja Niklas Strömstedt. Hotelli avatud köögiakendest kostab portselani kõlinat ja veesolinat, keegi loputab nõusid enne nõudepesumasinasse panemist voolava vee all. Päike on oma punased loorid vette laotanud. Puude otsas ripuvad laternad. Trügimine välibaari ees.
Rebecka läks alla kivist kaile. Ta oli veidi aega oma lauanaabriga tantsinud ja seejärel jalga lasknud. Nüüd pani pimedus käe talle ümber ja tõmbas ta enda vastu.
Kõik läks ju hästi, mõtles ta endamisi. Nii hästi, kui minna sai.
Ta istus kalda äärde puupingile. Lainete mulksumine vastu betoonsilda. Seisnud adru, soolase merevee ja diisli hais. Mustal pinnal peegeldumas üksik lamp.
Måns oli tulnud talle tere ütlema vahetult enne seda, kui kõigil oli aeg lauda istuda.
„Kuidas läheb, Martinsson?” küsis ta.
Mida ma peaksin vastama, mõtles Rebecka.
Månsi muie ja komme kutsuda teda perekonnanimega oli nagu suur stoppmärk: usaldusel, pisaratel ja siirusel ei olnud siin kohta.
Nii et pea püsti, jalad kindlalt maha ja lühike aruanne sellest, kuidas ta Torsteni maamaja aknaraame linaõlivärviga maalerdas. Kiruna sündmuste järel tundus talle, et Måns hoolib temast. Aga kui Rebecka ei olnud enam võimeline tööd tegema, oli mees järsku kadunud.
Siis ei ole sa keegi, mõtles Rebecka. Kui sa pole võimeline tööd tegema.
Ta kuulis kruusateel samme ja tõstis pilgu. Alguses ei eristanud silm nägusid, kuid hele hääl kõlas tuttavalt. See oli too uus blond töötaja. Mis ta nimi oligi? Petra.
„Tere, Rebecka,” ütles Petra, nagu oleksid nad tuttavad.
Ta seisis liiga lähedale. Rebecka võitles oma sisehäälega, mis soovitas püsti karata, Petra eemale tõugata ja minema joosta. Aga nii ju ei tehta. Seega istus ta edasi. Jalg, mis oli üle teise tõstetud, paljastas ta. Liikus ebamugavustundest üles-alla. Tahtis jooksu panna.
Petra vajus ohates tema kõrvale istuma.
„Issand, Åke tantsis minuga praegu kolm tantsu järjest. Tead ju isegi – kui töötad nende alluvuses, siis peavad nad sind justkui enda omandiks. Ma lihtsalt pidin korraks minema hiilima.”
Rebecka mühatas nõusolevalt. Natukese aja pärast ta ütleb, et peab tualetti minema.
Petra pööras end Rebecka poole ja pani pea viltu.
„Ma kuulsin, mida sa eelmisel aastal läbi elasid. See oli kindlasti kohutav.”
Rebecka ei vastanud.
Eks me näe, mõtles ta õelalt. Kui saak ei taha urust välja tulla, tuleb teda millegagi meelitada. Nüüd järgneb ilmselt väike omapoolne usaldusavaldus. Ulatad teisele oma pisikese ülestunnistuse ja vahetad selle nagu raamatumärgi teise saladuse vastu.
„Minu õel oli viis aastat tagasi ka üks õudne kogemus,” jätkas Petra, kui Rebecka vaikis. „Ta leidis naabri poja kraavist uppununa. Poiss oli kõigest neljane. Pärast seda muutus ta …”
Ta lasi ebamäärasel käeliigutusel lause lõpetada.
„Ah siin te siis istutegi.”
Tuli Popeye. Kummaski käes džinn toonikuga. Ulatas ühe Petrale ja teise pärast põgusat kõhklust Rebeckale. Tegelikult oli ta selle endale toonud.
Džentelmen, mõtles Rebecka väsinult ja asetas klaasi enda kõrvale.
Ta vaatas Popeyed. Popeye vaatas himukalt Petrat. Petra vaatas himukalt Rebeckat. Popeye ja Petra maiustavad kõigepealt temaga. Ja siis lähevad paarituma.
Küllap