Sel pikal ajal. Hogart Shakespeare´i sari. Jeanette Winterson
p>
Kui viiskümmend täis, siis üllatume, tunneme
ses suitsiidset lunastust,
et see, mis olnud plaanis, aga läinud nurja,
ei oleks olla saanudki –
ning tuleb teha nii, kuis parem.
ORIGINAAL
Koht. Näidend algab Sitsiilias – ühel paljudest Shakespeare’i fantaasiasaartest.
Aeg. Väljamõeldud.
Lugu. Polixenes, Böömimaa kuningas, on viimased üheksa kuud viibinud külas oma lapsepõlvesõbral Leontesel, Sitsiilia kuningal. Polixenes tahab minna koju. Leontes püüab ebaõnnestunult veenda teda jääma.
Leontese lapseootel naine Hermione sekkub ja Polixenes nõustub veel natukeseks jääma.
Ent Leontes usub, et Polixenesel ja Hermionel on suhe ja laps, kelle naine peagi sünnitab, on Polixenese oma.
Leontes kutsub oma teenri Camillo ja käsib tal Polixenes mürgitada. Kuid Camillo hoopis hoiatab Polixenest, et Leontes kavatseb ta mõrvata. Polixenes põgeneb ning võtab Camillo endaga kaasa.
Leontes on põgenemisest raevunud ja süüdistab otsekohe avalikult oma naist truudusetuses. Ta heidab naise vanglasse – kurdina protestile, mida tõstab terve õukond, eriti aga aadlinaine Paulina, ainus, kel on piisavalt vaprust Leontesele vastu astuda.
Leontes ei või kannatada tõsiasja, et mitte keegi ei usu tema hulle, jäledaid süüdistusi Hermione vastu, ning et vältida türanniks tembeldamist, läkitab saadiku Delfi oraaklilt nõu küsima.
Samal ajal sünnitab Hermione tütre. Leontes salgab ta kui sohilapse maha ning määrab surma.
Paulina toob lapse Leontese juurde, lootes nõnda mehe raevu leevendada. Leontes aga ähvardab imiku pea purustada. Suutmata päriselt Paulinale silma vaadata, nõustub ta sellega, et laps viiakse kuhugi kaugesse paika ning jäetakse saatuse hooleks. Paulina abikaasa Antigonus peab selle teoks tegema.
Kuni Antigonus on ära, viib Leontes Hermione kohtu ette, alandades teda kuningliku õukonna silmis. Mida enam ta naist nuhtleb, seda väärikam too näib, jäädes märkimisväärselt meelekindlaks ja trotsides vankumatult mehe hullust.
Keset seda kohtufarssi jõuab Delfist kohale ennustus. Oraakel kuulutab, et Leontes on armukade türann; et Hermione ja Polixenes on süüta; et imik on süüta ning et Leontesel ei saa olema pärijat enne, kui kadunud laps leitakse.
Leontese raev keeb üle ja ta kuulutab, et ennustus valetab. Samal hetkel tormab sisse käskjalg, kes teatab talle, et Mamilius, kuninga ainus poeg, on surnud.
Hermione variseb kokku. Leontes kahetseb. On liiga hilja. Kuninganna on surnud.
Koht. Böömimaa. Praegu Tšehhi Vabariigi osa. Tšehhil pole kunagi olnud mererannikut.
Lugu. Antigonus jätab imikueas Perdita Böömimaa randa, koos raha ja mõne märgiga tema sünnipärast, ning üritab enne puhkevat tormi minema saada. Ta laev läheb põhja. Antigonus saab surma maailma kuulsaimas remargis: Väljub karust tagaaetuna.
Kohalik suli Autolycus näeb seda kõike, kuid ei tee midagi peale mõne tasku tühjendamise, vaene karjus koos oma lihtsameelse pojaga leiab Perdita. Neil hakkab imikust kahju ja nad kasvatavad ta üles nagu oma pere lapse.
Aeg. Kuusteist aastat hiljem.
Prints Florizel, Polixenese poeg, on armunud Perditasse. Ta usub, et too on karjase tütar.
Stseen toimub rõõmsal sündmusel – lambaniidupeol, kus meie karjane ja ta poeg on rikkad tänu Perdita juurest leitud rahale.
Florizel teeskleb, nagu ta oleks tavaline poiss, mitte rikas prints. Tundesööstu ajel teeb ta Perditale ettepaneku endaga abielluda – ning palub kaks vanemat võõrast tunnistajaks.
Selgub, et võõrad on tema isa Polixenes ja Camillo, kes on end tundmatuks moondanud.
Kuni Perdita ja Florizel oma armastust kuulutavad, on Autolycusel peo jooksul palju tegemist kõigi raha varastamise ning valetamise ja meelelahutamisega.
Ta on Shakespeare’i kõige toredam pahalane – vaimukas, püsimatu ja hävimatu. Ning ootamatu abiline õnneliku lõpuni jõudmisel …
Kuni karjuse pojal on tegemist oma tütarlaste, Mopsa ja Dorcase lõbustamisega ja karjane õnnitleb kõiki lahke saatuse puhul, rebib Polixenes endalt maski ja ähvardab pidulisi kohese surmaga.
Ta tormab minema, keelates Florizelil iial Perditaga kohtuda. Camillo mõistab, et see on tema võimalus koju minna. Ta pakub, et viib Florizeli ja Perdita Sitsiiliasse. Nad on nõus ning põgenevad.
Nende kannul tulevad karjane, tema poeg ja Autolycus.
Koht. Sitsiilia.
Aeg. Kiirelt kulgev olevik.
Lugu. Florizel ja Perdita saabuvad õukonda. Leontes armub põgusalt Perditasse, kuid avastab siis, et too on tema enda tütar, kui karjane ja tema poeg ilmuvad karbiga, milles on tunnistused Perdita sünnipära kohta.
Põgenikke jälitav Polixenes lepib nii Leontese kui Florizeliga. Lõpp on juba käeulatuses. Paulina kutsub kõik oma majja Hermione kuju vaatama. See kuju on nii elutruu, et Leontes tahab seda suudelda, ent Paulina ei lase sel sündida ning pakub siis, et paneb ise kuju aluselt maha astuma.
Näitemängu lõpp tõukab ilma selgituse, hoiatuse või psühholoogilise tõlgenduseta kõik tegelased uude ellu. Mis nad sellega peale hakkavad, jääb „selle pika aja” hooleks.
UUSVERSIOON
ÜKS
Niiske taevakeha
Nägin täna kõige kummalisemat vaatepilti.
Olin teel koju, öö oli kuum ja rõhuv, nagu seda siin kandis sel aastaajal juhtub, nii et su nahk pärlendab ja särk ei ole iialgi kuiv. Olin mänginud klaverit baaris, kus ma ikka mängin, ja keegi polnud tahtnud lahkuda, nii et jäin hilisemaks, kui mulle meeldib. Mu poeg ütles, et sõidab autoga sealt läbi, aga jäi tulemata.
Olin teel koju, kell võis olla kaks öösel, külm pudel õlut soojenes mu käes. Ma tean, tänaval ei tohiks juua, aga mida kuradit, pärast seda, kui inimene on üheksa tundi jutti töötanud, valanud jooke, kui baaris on vaiksem, mänginud klaverit, kui rahvast on rohkem. Kui mängib elav muusika, joovad inimesed rohkem, ja see on fakt.
Olin teel koju, kui taevaluugid valla löödi ja vihma kallas alla nagu jääd – see oligi jää – golfipallisuurused raheterad, kõvad nagu põrkepallid. Tänavasillutises oli terve päeva soojus, terve nädala, terve kuu, terve aastaaja oma. Kui rahe maad tabas, oli, nagu oleks visatud jääkuubikuid fritüüri. Oli, nagu tõuseks sadu tänavalt üles, mitte ei langeks taevast alla. Jooksin läbi tiheda madala killupilve, varjates end ukseavades, ei näinud läbi vihina ja auru oma jalgu. Kiriku trepil tõusin minutiks või paariks mullitavast leemest kõrgemale. Olin läbimärg. Raha mu taskus oli kokku kleepunud ja mu juuksed peadligi vajunud. Pühkisin vihma silmist. Vihmapisaraid. Mu naine oli nüüd juba aasta surnud. Varjumisest pole mingit kasu. Võib niisama lihtsalt koju minna.
Seepärast läksin otseteed. Mulle ei meeldi see otsetee BeebiKasti pärast.
Haigla lasi selle paigaldada aasta tagasi. Jälgisin oma naist külastades päev päeva järel ehitajaid. Nägin, kuidas nad valasid betoonist kooriku, kinnitasid kooriku sisse teraskarbi, panid ette turvaakna, ühendasid soojustuse, valguse ja alarmi. Üks ehitajatest ei tahtnud seda teha, leidis, et see on vale; vist ebamoraalne. Aja märk. Aga ajal on nii palju märke, et kui me neid kõiki loeksime, sureksime südamevalusse.
Kast on kindel ja soe. Kui beebi on sisse pandud ja kast kinni, heliseb haiglas kell ja peagi tuleb õde, parasjagu sellise viivitusega, et ema jõuab minema kõndida – sealsamas on tänavanurk. Ja ongi läinud.
Nägin seda üks kord pealt. Jooksin naisele järele. Hüüdsin: „Proua!”Ta pöördus. Vaatas mulle otsa. Oli üks sekund,