Kitsas tee sisemaale. Richard Flanagan
Sydneysse pääseda.
See on hea plaan, Wat, ütles Chum Fahey. Ainult et see ei ole.
Nad mängisid jalkat Changi laagri parimate vastu ja kaotasid kaheksa väravaga, kuid mitte enne, kui kuulsid Lambapea Mortoni pöördumist kolmveerandaja lõpus, mis algas sõnadega, mis said neile surematuteks: Mul on teile meestele ainult üks asi öelda, ja esimene neist on …
Kaks nädalat hiljem lahkus Jaava kõnts samades räbalates, milles nad olid tulnud, kasti pakkimata Wat Cooney teiste seas. Nüüd juba ametlikult Evans’ J Force’i nime all viidi nad raudteejaama ja pakiti väikestesse kinnistesse plekk-kastvagunitesse, mida kasutati riisiveoks; igas vagunis kakskümmend seitse meest, kel polnud isegi istumise ruumi. Nad reisisid troopilises kuumuses läbi kautšukipuu- ja džunglitunnelite, mis irvakil lükandukse vahelt läbi higiste labidameeste salkade vilksatasid, peade kohal lõputu sagris rohelus ja neist kaugenemas sarongides kirevate peakatetega malaid, indialased, hiina kulinaised, kes töötasid riisipõldudel, kui nemad poolhämarates tulikuumades ahjudes mööda sõitsid. Nagu noored mehed ikka, olid nad endalegi tundmatud. Neis oli paljut, millega nad alles kohtuma läksid.
Kui nende higimärjad käed ja jalad vaguni kõikudes üksteise vastas libisesid, kulges raudtee nende all üha edasi. Kolmanda päeva lõpu poole hakkas mööda vilksatama riisipõlde ja suhkrupalmide salku ja tumedaid ja rinnakaid Tai naisi, kel ronkmustad juuksed ja armas naeratus. Nad pidid kordamööda istuma ja nad magasid, jalad üle järgmise mehe, vänges haisus, mida levitasid liisunud okse, kolkunud higiga kaetud kehad, sitt ja kusi, ise nõgised ja sügis südames, tuhat miili, viis päeva, toiduta, kuus peatust ja kolm surnud meest.
Viieteistkümnendal pärastlõunal aeti nad rongist välja Ban Pongis, Bangkokist neljakümne miili kaugusel. Nad pandi kõrge põhjaga veoautodesse, igasse kasti topitud kolmkümmend meest nagu kariloomad, ja nad rippusid, sõites mööda džungliteed, mida kattis kuuetolline peene tolmu kiht, üksteise küljes nagu ahvid. Nende kohal lehvitas tiibu eresinine liblikas. Üks Lääne-Austraalia sõjavang lõi liblika maha, kui see talle õlale laskus.
Saabus videvik, kuid tee läks aina edasi ja hilja õhtul jõudsid nad kõntsakorra ja tolmukoorikuga kaetuna Tarsausse. Nad magasid paljal maapinnal ja koidikul olid veel tund aega veoautodes, suundudes mägedesse mööda teed, mis polnud palju etem härjarajast. Raja lõpus tulid nad autodelt maha, marssisid hilise pärastlõunani ja peatusid viimaks ühe jõe ääres väikesel raiesmikul.
Sellesse õnnistatud jõkke hüppasid nad ujuma. Viis päeva plekk-kastides, kaks päeva veoautodes – kui kaunis võib veel olla vesi? Pühitsus ihule, õnnistus looritagusest maailmast – puhtakspestud ihu, kaalutus, püdel kiirevoolulise rahu universum. Nad magasid oma kaltsudes nagu notid, kuni ahvide hõiked neid koidu ajal üles ajasid.
Valvurid lasid neil kolm ja pool miili läbi džungli marssida. Üks Jaapani ohvitser ronis kännu otsa ja pöördus nende poole.
Tänan teid, ütles ta, et tulite pika tee, et aidata keisril raudteed ehitada. Vang olla suur häbi. Suur! Võita au tagasi keisrile raudteed ehitades. Suur au. Suur!
Ta osutas maamõõduvaiade reale, mis tulevast raudteetrassi märkis. Vaiad kadusid kiiresti džunglisse.
Nad langetasid oma esimese raudteelõigu jaoks tiikpuumetsa, ja alles siis, kui nad kolm päeva hiljem oma ülesandega valmis said, öeldi neile, et nüüd peavad nad mõni miil eemal oma laagri püsti panema. Suured, kaheksakümmend jalga kõrged bambussalud, suured rõhtsate okstega kapokipuud, hibiskid ja põõsad – nad langetasid ja raadasid ja põletasid ja tasandasid, poolalasti meeste salgad kadumas suitsu ja leekidest välja ilmumas, kakskümmend vangi härjarakendina nagu üks mees köit tõmbamas, et õelaid ogalisi bambuseid välja kiskuda.
Järgmiseks läksid nad ehituspuid otsima ja möödusid inglaste laagrist, mis oli miili maad eemal; see haises ja seal oli palju haigeid ja ohvitsere, kes tegid vähe oma meeste ja palju enda heaks. Nende käsundusohvitserid patrullisid jõe ääres, et mehed kala ei püüaks; mõnel Inglise ohvitseril olid õngeridvad alles ja nad ei tahtnud, et lihtsõdurid püüaksid välja kala, mida nad teadsid enesele kuuluvat.
Kui austraallased tagasi oma laagriraiesmikule jõudsid, tutvustas üks vana jaapanlasest valvur end kui Kenji Mogami. Ta lõi rusikaga vastu rinda.
See tähendama mägilõvi, ütles ta neile ja muigas.
Ta näitas neile, mida oli vaja teha: pika parang’iga lõigata ja sälgata katusesõrestikku; rebida hibiskikoore niinekiht pikkadeks ribadeks, et ühenduskohad kokku siduda; katta katus palmilehtedega ja põrand lõhestatud ja lamedaks taotud bambusega, ilma ühegi naelata. Pärast mõnetunnist tööd laagri esimese hüti kallal ütles vana jaapanlasest valvur: Olgu, mehed, yasumi.
Nad istusid maha.
Ta ei olegi nii paha mees, ütles Darky Gardiner.
Ta on nende koorekiht, ütles Jack Rainbow. Ja tead mis? Kui tuleks sobiv võimalus, tõmbaksin ma ta nüri habemenoaga silmadest perseauguni lõhki.
Kenji Mogami lõi uuesti rusikaga vastu rinda ja kuulutas: Mägilõvi on Binga Crosby. Ja mägilõvi hakkas laulma –
Sa rõ-huta misse po-si-tiiv
lik-viider misse ne-ga-tiiv
seo end misse viib ee-dasi
ei jama sa her-ra va-heme-hega
ei, ei, ei jama herr vahe-mehe-gagi. 10
15
Tol Liini algusajal, kui mehed selleks veel jaksu leidsid, korraldasid nad väikesel bambuslaval, millest vasakul ja paremal põlesid lõkked, õhtuse kontserdi. Dorrigo Evansi kõrval seisis ja vaatas etendust nende ülem kolonel Rexroth, etüüd lepitamatutes vastuoludes: lihuniku õlgadel maanteeröövli pea, peen kõneviis ja peened kombed üheskoos läbikukkunud Ballarati riidekaupmehe pojas, austraallane, kes püüdis jätta endast inglase muljet, mees, kes oli 1927. aastal läinud sõjaväkke, et tabada ülejäänud elus käest lipsanud võimalusi. Kuigi tal oli Dorrigoga sama auaste, seisis ta teenistuskogemuse ja selle tõttu, et ta oli sõjaväelane, mitte arst, Dorrigost kõrgemal.
Kolonel Rexroth pöördus Dorrigo Evansi poole ja ütles, et ta usub, et nende kõigi briti rahvuslikust tugevusest on küllalt, et nende briti esprit de corps vastu peaks, et briti vaim ei murduks ja briti veri tooks neid koos kõigest läbi.
Natuke hiniini ei teeks ka paha, märkis Dorrigo Evans.
Briti laagrist olid tulnud mõned inglased, kes esitasid lühinäidendi Saksa sõjavangist ilmasõjas. Õhk oli kihavatest putukatest nõnda paks, et näitlejad näisid veidi hägustena.
Kolonel Rexroth ütles, et selline suhtumine talle ei meeldi.
Ainult negatiivse poole nägemine. On vaja positiivseid mõtteid. Rahvusliku iseloomu pühitsemist. Ja nii edasi.
Mul pole eales tulnud ravida rahvuslikku iseloomu, ütles Dorrigo Evans.
Austraallased hakkasid Saksa sõjavangile kaasa hõiskama.
Aga ma näen, jätkas ta, väga palju alatoitlusest tingitud haigusi.
Meil on, mis meil on, ütles kolonel Rexroth.
Rääkimata, ütles Dorrigo Evans, malaariast, düsenteeriast ja troopilistest haavanditest.
Etendus lõppes pilgete ja väljavilistamisega. Dorrigo taipas viimaks, mida kolonel Rexroth talle alati meelde tuletas: Bosci võipirne, mida sõi tihti Ella isa. Ja ta mõistis järsku, kui näljane ta on, kuidas talle ei olnud need roostekarva koorega pirnid kunagi meeldinud ja kuidas ta oleks nüüd ühe pirni eest peaaegu ükskõik millest loobunud.
Näljahaigused, kordas Dorrigo Evans. Oleks vaja ravimeid. Aga toit ja puhkus oleksid veelgi paremad.
Kui ka töö jaapanlastele raudteeliini ehitamisel polnud veel muutunud surmavaks sõgeduseks, hakkas see juba tuntavat füüsilist mõju avaldama. Les Whittle, kes oli pellagra tõttu sõrmed kaotanud, mängis nüüd kõdunevat akordionit – selle augud olid kinni
Tlk Peep Ilmet