Olemise talumatu kergus. Milan Kundera
emise talumatu kergus
ESIMENE OSA
Kergus ja raskus
1
Igavese naasmise idee on salapärane ja Nietzsche ajas sellega ülejäänud filosoofid kimbatusse: kujutleda, et ükskord korduks kõik, mida me oleme juba läbi elanud, ja et see kordumine korduks veel lõputult! Mida tahab öelda see hullumeelne müüt?
Igavese naasmise müüt ütleb eituse kaudu, et elu, mis kaob kord jäädavalt, mis ei naase, on varjusarnane, on kaalutu, on algusest peale surnud, ja kas see oli kohutav, ilus, ülev, see õudus, ülevus või ilu ei tähenda mitte midagi. Meie ei pea seda teatavaks võtma nagu kahe Aafrika riigi vahel neljateistkümnendal sajandil aset leidnud sõdagi, mis ei muutnud mitte midagi maailma palgel, kuigi selles hukkus kirjeldamatutes piinades kolmsada tuhat neegrit.
Kas muutub midagi kahe Aafrika riigi vahel peetavas sõjas neljateistkümnendal sajandil, kui see korduks loendamatuid kordi igaveses naasmises?
Muutub: sellest saab rahn, mis kõrgub ja kestab, ja selle absurdsust ei saa kustutada.
Kui Prantsuse revolutsioon peaks igavesti korduma, tunneks Prantsuse historiograafia vähem uhkust Robespierre’i üle. Sest kui see räägib millestki, mis ei naase, siis on verised aastad muutunud paljalt sõnadeks, teooriaks, diskussiooniks, need on kergemad kui sulg ega aja hirmu peale. On lõpmatu suur erinevus ainult üks kord ajaloos esinenud Robespierre’i ja Robespierre’i vahel, kes igavesti naaseks prantslaste päid maha raiuma.
Niisiis ütleme, et igavese naasmise idee tähendab teatud perspektiivi, mille tõttu asjad ilmnevad teisiti, kui meie neid tunneme: nad ilmnevad oma kaduvuses ilma kergendavate asjaoludeta. Selline kergendav asjaolu nimelt takistab meil langetamast mistahes hukkamõistvat otsust. Kuidas võib hukka mõista midagi, mis on kaduv? Hävingu ehapuna valgustab kõike nostalgia lummusega; ka giljotiini.
Mind valdas hiljuti uskumatu tunne, kui ma lehitsesin Hitlerit käsitlevat raamatut ja tundsin mõningate fotode juures meeleliigutust. Need meenutasid mulle nimelt lapsepõlve, mis möödus sõjaajal; mõned minu sugulased hukkusid hitlerlikes koonduslaagrites; aga mis tähtsust oli nende surmal selle kõrval, et Hitleri foto meenutas mulle minu elu kadunud aega, seda aega, mis ei naase?
Niisugune äraleppimine Hitleriga tõestab sügava moraalse perverssuse olemasolu, kusjuures see on seotud maailmaga, mis põhineb peamiselt sellel, et naasmist ei eksisteeri, sest selles maailmas on kõik juba algusest peale andeks antud ja järelikult on kõik ka küüniliselt lubatud.
2
Kui meie elu iga hetk kordub lõpmatuid kordi, siis me oleme naelutatud igaviku külge nagu Jeesus Kristus ristile. Selline kujutelm on hirmus. Igavese naasmise maailmas lasub igal žestil talumatu vastutuse raskus. See on põhjus, mispärast Nietzsche nimetas igavese naasmise ideed kõige raskemaks koormaks (das schwerste Gewicht).
Kui aga igavene naasmine on kõige raskem koorem, siis võivad meie elud selle taustal silma paista oma toreda kergusega.
Kas aga on raskus tõesti hirmus ja kergus tore?
Kõige raskem koorem muserdab meid, me nõrkeme selle all, see surub meid vastu maad. Kuid kõikide aegade armastusluules ihaldab naine, et teda rõhuks mehe keha raskus. Niisiis on kõige raskem koorem ühtlasi ka elu kõige intensiivsema ülesande täitmise kujutis. Mida raskem on koorem, seda lähemal on meie elu maale, seda ehtsam ja tõelisem ta on.
Seevastu põhjustab koorma täielik puudumine seda, et inimene muutub kergemaks kui õhk, lendab kõrgustesse, eemaldub maast, maisest olemisest, muutub ainult poolenisti ehtsaks ja tema liigutused on ühtviisi vabad ja ka tähtsusetud.
Kumma me peame siis valima? Kas raskuse või kerguse?
Mainitud küsimuse tõstatas Parmenides kuuendal sajandil enne Kristust. Tema nägi, et kogu maailm on jagatud vastanditest koosnevateks paarideks: valgus – pimedus, peenus – jämedus, soe – külm, olemine – olematus. Vastandite paari üht poolt pidas ta positiivseks (valgus, peenus, soojus, olemine), teist negatiivseks. Selline jaotamine positiivseks ja negatiivseks pooleks võib tunduda meile lapsikult kerge. Kuni ühe juhtumini: kumb on positiivne, raskus või kergus?
Parmenides vastas: kergus on positiivne, raskus on negatiivne.
Kas oli tal õigus või mitte? See on küsimus. Kindel on ainult üks: vastandid raskus ja kergus on kõikidest vastanditest kõige salapärasemad ja kõige mitmetähenduslikumad.
3
Ma mõtlen Tomášele juba mitu aastat, kuid alles eelesitatud arutluse valguses nägin ma teda selgesti. Ma nägin teda, kuidas ta seisab oma korteri akna all ja silmitseb üle õue asuva üürimaja seina ega tea, mida ta peab tegema.
Ta oli kohanud Terezat esimest korda umbes kolme nädala eest ühes väikeses Tšehhi linnas. Nad olid koos olnud vaevalt tund aega. Neiu oli saatnud teda raudteejaama ja oodanud seal koos temaga selle hetkeni, mil ta oli rongile läinud. Kümme päeva hiljem oli Tereza sõitnud tema poole Prahasse. Veel samal päeval olid nad armatsenud. Öösel oli neiul tõusnud palavik ja ta oli jäänud siis gripiga terveks nädalaks tema korterisse.
Tollal oli ta tundnud seletamatut armastust selle peaaegu tundmatu tüdruku vastu; talle oli tundunud, et see on laps, kelle on keegi pannud pigitatud õlgkorvikesse ja saatnud jõge mööda ujuma, et Tomáš selle oma voodi kaldale välja tõmbaks.
Tereza oli jäänud tema juurde nädalaks, enne kui ta oli terveks saanud, ja siis jällegi ära sõitnud oma kodulinna, mis asus kahesaja kilomeetri kaugusel Prahast. Ja tollal oligi kätte jõudnud see hetk, millest ma rääkisin ja mis mulle näib olevat võtmeks Tomáše elu puhul: ta seisab akna all, vahib üle õue asuva üürimaja seina ja mõtleb järele:
Kas ma pean kutsuma Tereza alatiseks Prahasse? Ta kartis seda vastutust. Kui ta neiu nüüd enda poole kutsub, sõidab too siia, et talle pakkuda kogu oma elu.
Või ei peaks ta neiule endast teada andma? See tähendab, et Tereza jääb ettekandjaks ühte kolkalinna restorani ja tema ei näe seda tüdrukut enam iialgi.
Kas ta tahtis, et neiu tema juurde sõidab, või ei tahtnud?
Ta vahtis üle õue asuvat seina ja otsis vastust.
Ta meenutas ikka ja jälle, kuidas neiu oli lamanud tema kušetil; Tereza ei meenutanud talle mitte kedagi tema eelnenud elust. Polnud ta armuke ega abikaasa. Ta oli laps, kelle Tomáš oli välja tõmmanud pigitatud õlgkorvis ja pannud oma voodi kaldale. Tereza oli uinunud. Tomáš oli põlvitanud tema aseme ette. Neiu palavikuline hingamine oli kiirenenud ja oli kostnud ka nõrka oigamist. Tomáš oli surunud oma näo neiu näo vastu ja sosistanud talle läbi une rahustavaid sõnu. Natukese aja pärast oli ta tundnud, et tüdruku hingamine muutus rahulikuks ja tema põsk surus end kogemata mehe põse vastu. Tomáš oli tundnud tema suust õhkuva palaviku peent lõhna ja ta oli seda sisse hinganud, nagu oleks ta tahtnud end täita neiu keha intiimsusega. Ja tol hetkel oli Tomáš kujutlenud, et Tereza on juba palju aastaid tema pool viibinud ja et ta sureb. Mehel oli korraga olnud selge tundmus, et ta ei elaks neiu surma üle. Ta oli heitnud tüdruku kõrvale ja tahtnud surra koos temaga. Sellest kujutelmast härdununa oli ta tol hetkel surunud oma näo padja sisse Tereza pea kõrvale ja jäänud kauaks niimoodi lebama.
Praegu seisis Tomáš akna all ja toetus sellele hetkele. Kas sai see olla midagi muud kui armastus, mis oli tulnud talle nõnda endast teadet tooma?
Aga kas see oli armastus? Tundmus, et ta tahab surra Tereza kõrval, oli ilmselt ülepaisutatud, sest tollal nägi ta toda neidu alles teist korda elus! Kas ei olnud see ainult sellise inimese hüsteeria, kes oma hinge sügavuses on tunnetanud oma võimetust armastada ja seepärast on ta ise hakanud seda tunnet enese ees teesklema? Tema alateadvus oli seejuures nii arg, et ta oli selle komöödia tarbeks endale valinud just tolle kolkalinnast pärit vaese ettekandja, kellel ei pidanuks olema peaaegu ainsatki võimalust tema ellu siseneda!
Tomáš vahtis üle õue asuva maja räpast seina ja tajus, et ta ei tea, kas see oli hüsteeria või armastus.
Ja tal oli kahju, et sellises olukorras, milles tõeline mees oskaks silmapilkselt tegutseda, tema kõhkleb, ja jääb nõnda ilma kõige kaunimast hetkest, mille ta iganes läbi elanud (ta oli põlvitanud Tereza aseme kõrval ja talle oli tundunud, et ta ei elaks üle neiu surma), selle