Mõrv Wrides Parkis. J. S. Fletcher
oli tulnud mu tuppa midagi minu heaks tegema, mulle veidra pilgu.
„Eile juhtus imelikke asju, söör,” ütles ta. „Ega te ei näinud, kuidas peremees läinud ööl koju tuli? Hea, et ei näinud, söör! Ta oli – jäägu see, söör, meie vahele – purujoobnud! Ma aitasin ta voodisse, söör. Varem pole kunagi midagi säärast juhtunud. Aga see on fakt! Oh, loomulikult ei hinga ma sellest kellelegi, söör. Hea, et keegi peale minu teda ei näinud.”
Jeevesi uudis ei üllatanud mind. Aga… kus oli mr. Nicholas viibinud? Ja kus oli käinud miss Starr? Sel hommikul einestasin ma üksinda ja niipea, kui olin söönud, kõndisin Havering-St. Michaelisse, et täita üks mr. Nicholasi antud ülesanne. Keskpäeva paiku tagasiteel olles kohtusin ülemteener Hoileriga. Tal oli uusi kummalisi uudiseid. Mr. Nicholas ja miss Starr olid paariks päevaks linna sõitnud.
Need paar päeva venisid kaheks nädalaks, mille vältel ma oma tööandjast midagi ei kuulnud. Olin Wrides Parkis omaette; kõik kulges tavalist õlitatud rada pidi. Kedagi ei paistnud mr. Nicholasi eemalviibimine üllatavat: kui Hoilerilt selle kohta küsiti, vastas ta muretult, et mr. Nicholas ja miss Starr võivad iga hetk tagasi jõuda ja võivad ka mitte jõuda. Ma ei vaevanud ennast enam nende asjadega ja jätkasin oma tööd. Aga ühel hommikul tuli Jeeves mulle ütlema, et metsaülem Grayson sooviks minuga rääkida. Ma läksin välja Graysoni juurde; ta kutsus mind kõrvale.
„Mr. Camberwell,” sosistas ta, „ma pole veel kellelegi sõnakestki lausunud – ma mõtlesin, et kui mr. Nicholas on ära, siis ma räägin parem kõigepealt teiega. Mr. Camberwell! … Ma leidsin meie Middle Spinneyst ühe mehe laiba!”
Kolmas peatükk
Keppmõõk
Ma ei tea, mis iseäralik südantpööritav hirm mind valdas, kui Grayson ütles oma viimased sõnad. Aga see tuli – ja muutis mu hetkeks sõnatuks. Ma seisin ja jõllitasin teda ammuli sui.
„Tema leidis selle,” jätkas ta, osutades otsikoerale, kes keerutas ta jalgade ümber. „Nuuskis ühes rämpsu täis kraavis. See… see oli ära peidetud, söör. Maetud!”
Ma sain viimaks kõnevõime tagasi.
„Missugune mees?” küsisin. „Kas keegi, keda te tundsite”
Ta raputas vastuseks pead, aga see žest tähendas veel midagi peale pelga eituse.
„Ei saa öelda, et ma teda tundsin, söör,” vastas ta, „aga…” Ta tegi pausi ja mulle näis, et ta pidas paremaks mitte öelda seda, mida oli öelda kavatsenud. „Ma olen teda varem näinud,” lõpetas ta. „Elusalt, ma mõtlen.”
„Kus… millal?” küsisin mina.
„See oli umbes kaks nädalat tagasi, söör. Ta kõndis koos mr. Nicholasiga läbi pargi. Suur, kogukas mees.”
„Kas olete kindel, et see on sama mees?” nõudsin mina. „Kindlasti?”
„Surmkindel, söör! Ma olin sel hommikul temast ja peremehest viiekümne jardi kaugusel. See oli keskpäeva paiku – väravate juures.”
„Ja te väidate, et tema on Middle Spinneys?” küsisin. „Ma tulen koos teiega sinna. Ärge öelge ühelegi teenrile midagi, Grayson.”
Ma läksin majja tagasi ja võtsin oma mütsi, siis ühinesin uuesti metsaülemaga, et minna läbi pargi. Middle Spinney1 ei olnud sugugi metsatukk, nagu nime järg oleks arvanud; see oli kahel pool orgu paiknev umbes poolteist aakrit suur mets, kus kasvasid vanad puud ja mida niisutas parki poolitav kitsas oja, millest viis üle tahumatu sild. Puid oli seal tihedalt ja palju leidus ka võssakasvanud soppe. Graysoni otsikoer ihkas meeletult neid läbi uurima asuda niipea, kui olime jõudnud metsa tihedamasse ossa, ning tõusis valvsalt tagajalgadele.
„Nagu ma ütlesin, söör, oli see tema, kes laiba leidis,” märkis Grayson. „Ta nuuskis selles vanas kraavis siin taga ja tegi sellist lärmi, et ma läksin vaatama, mida ta jahib – arvasin, et see võib mäger olla. Ja ma nägin jalga! … ta oli selle rämpsu alt välja tuhninud. Seda teed, söör!”
Ta juhtis mind jalgrajalt kõrvale ja läbi võsa sinna, kus sügav kraav jooksis piki metsapiiri. Kohas, kus kraav tegi pöörde, oli kuhjas rämpsu ja surnud lehti ning selle kõrval joonistusid paari halli ja pehkinud vana koti alt välja millegi ähmased kontuurid.
„Olemegi kohal!” sosistas Grayson. „Need vanad kotid vedelesid siin käepärast ja ma katsin ta nendega. Ta… ta ei ole kena vaatepilt, söör.”
Ta vedas kotinurga kõrvale ja ühe lühikese hetke silmitsesin ma oma silmadele avanenut. Ainsast terasest pilgust piisas. Ma tundsin ära mehe, kes oli nimetanud ennast Dengoks.
Ajasin end vaikides sirgu, mõeldes, mida me peaksime tegema. Aga Grayson oli nõukam.
„See on politsei asi, mr. Camberwell,” ütles ta. „Kõige õigem on Haveringi helistada ja nad siia kutsuda. Ning keegi ei puuduta… teda… enne nende tulekut. Ehk te läheksite tagasi majja, söör, ja helistaksite Haveringi superintendendile; mina jään siia valvesse. Kui olete nendega rääkinud, siis ei kulu neil siiajõudmiseks palju aega. Aga üks hetk, söör… kas te olete seda meest varem kohanud?”
Minu arvates polnud põhjust midagi salata: kõik pidi niikuinii välja tulema.
„Jah,” vastasin. „See on mees, kes tuli umbes kaks nädalat tagasi mr. Nicholasi külastama.”
„Ah!” hüüatas ta. „Siis oli mul õigus, söör! … see on see mees, keda ma nägin koos mr. Nicholasiga läbi pargi panemas. Kuidas ta küll siia sattus? Aga politsei uurib selle välja… kui te lähete ja helistate neile, mr. Camberwell.”
Jätsin Graysoni sinna ja sammusin tagasi majja. Hulk kahtlusi, küsimusi, hirme ja oletusi keerles mu peas, kui kiirustasin läbi pargi. Mida tegi selle mehe laip Middle Spinneys? Kuidas ta suri? Oli see loomulik surm? Või oli see… mõrv? Aga sellele küsimusele polnud minul sel hetkel võimalik vastust leida.
Majja sisenedes sattusin vastamisi Hoileri ja mrs. Handsiga. Nähtavasti ilmutasin mingeid erutuse märke, sest ülemteener kõnetas mind otsekohe:
„Kas midagi on viga, söör?” uuris ta. „Te ei ole…”
Raputasin pead, pöördudes majapidajanna poole; „Minuga on kõik korras, tänan teid, Hoiler,” vastasin ma. „Aga midagi tõsist on juhtunud! Mrs. Hands… kas te mäletate seda meest, kes tuli kaks nädalat tagasi mr. Nicholasi otsima? … meest, kes nimetas ennast Dengoks? Metsaülem Grayson leidis tema laiba Middle Spinneyst ma tegin tema isiku just kindlaks. Nüüd lähen Haveringi politseisse helistama.”
Keerasin joonelt ringi, nägemata, millist mõju minu teade avaldas. Aga kui ma olin telefonikõne lõpetanud, leidsin Hoileri oma küünarnuki juurest.
„Kas miski viitas surma põhjusele, söör?” küsis ta. „Ma olin sel päeval ära ja ei näinud seda isikut. Aga mrs. Hands rääkis mulle, et tema nägi teda ning tegu oli suure ja tugeva täissöönud mehega, seega ma oletan, et nõrkusse ei saanud ta surra, söör? Kas leidus mingeid vägivalla tunnuseid?”
„Ma ei oska teile öelda, Hoiler,” vastasin. „Heitsin pilgu ainult mehe näole. Ma lähen nüüd sinna tagasi politseinikega kohtuma – kui soovite, võite minuga kaasa tulla.”
Politseiauto lähenes täiskiirusel mööda pargi peateed just siis, kui meiegi jõudsime Middle Spinneysse. Selles olid Havering-St. Michaeli superintendent ja paar tema meest, samuti oli nendega kaasas politseiarst. Ja pärast minupoolset lühikest selgitust avastusega seotud asjaolude kohta läksime me metsatukka ning kohale, millel Grayson silma peal hoidis.
Seisime Hoileriga kõrval, kui doktor sooritas esialgse läbivaatuse. Aga tema kõigutamatut otsust ei tulnud meil kaua oodata.
„See mees on mõrvatud!” teatas ta, tõustes äkitselt jalgadele. „Teda on torgatud otse südamesse! Ja veel seljatagant – argpüksi kombel!”
Keegi ei teinud ühtki märkust. Me seisime, vahtides surnud meest. Hetkeks
Spinney – metsatukk (ingl k)