Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda. Mihkel Raud
siis minnakse lasteaeda, siis kooli, seejärel tehakse baka ja siis magister ning kõige lõpus surrakse ära. Nii see käib.
“Mis me praegu teeme?” püüdsin ma Liinat segadusse ajada.
“Mis mõttes?”
“Sõna otseses.”
“Maale sõidame.”
“Just. Meil on korralik perauto, paljudel on. Me sõidame sellega maale nagu tuhanded pered igal nädalavahetusel. Kõigepealt Põltsamaale, sealt keerame paremale, siis Leisi peale ja nii edasi. Mööda asfaltteed nagu kord ja kohus. Kus on üheksakümmend lubatud, seal sõidame üheksakümnega, ja kui on seitsmekümne märk, siis sõidame seitsmekümne viiega, sest päris seitsmekümnega ei sõida ju keegi.”
Liina vaatas mind nagu nõdrameelset. Mina jaurasin aga edasi ja olin korraga oma fantastilise tviidi unustanud.
“Aga võib ka teisiti sõita, kas pole? Mul on sõber Peeter, tema sõidab mootorrattaga, paneb mööda metsasihte, sõna otseses mõttes üle kivide ja kändude. Modra rappub nii mis kole ja kui vihma sajab, on ta minutiga läbimärg. Külm ja rõve, aga miskipärast sõidab ta ainult mootorrattaga ja ainult off road.”
“Jaa, aga …” püüdis Liina mind tagasi asfaltteele meelitada, aga oli juba hilja.
“Mõni paneb deltaplaaniga,” muutus mu hääl valjemaks. “Okei, Põltsamaale nad Tallinnast deltaplaaniga ei sõida, aga see polegi eesmärk. Nad liiguvad teistmoodi. Nad lendavad, saad aru? Meie sõidame nagu kõik ülejäänud, aga need tüübid, kurat, lendavad.”
“Mihkel, ära vannu.”
“Mõtle oma elust nagu sõidust. Sul on üks elu, üks sõit. Kuidas sa seda sõita tahad? Kas nii nagu kõik teised, Grand Voyageriga mööda Tallinna-Tartu maanteed, või tahad sa kuidagi omamoodi sõita? Deltaplaaniga nagu lind? Mootorrattaga läbi jõgede ja üle juurikate? Äkki kõnnid hoopis jala nagu Kristjan Jaak Peterson? Roomad nagu Aleksei Meresjev? Ja kui sa lõpuks kohale jõuad, millele sa mõelda tahad? Kuidas sa oma teekonda mäletad, kui kirstukaas pauguga kinni lastakse? Sõitsin nagu teised, tasa ja turvaliselt? Või tegin midagi omamoodi, midagi etteaimamatut? Ei teinud bakat lõpuni, magistrist rääkimata. Kolisin Kambodžasse, elasin koos munkadega, tulin tagasi Eestisse, õppisin kolm aastat trombooni, tegin matusebändi ja nägin aastaid iga päev, kuidas inimesed lähedasi viimsele teekonnale saadavad – õppisin sedakaudu rohkem, kui ükski ülikooliprogramm õpetada suudab. Seejärel hakkasin lambaid kasvatama, elasin kümme aastat Lõuna-Eestis, kolisin hiljem Silicon Valley’sse ja tegin oma start-up’i, see läks pankrotti ja ma tulin tagasi koju, sest aastad välismaal olid mulle õpetanud, mis teeb Eestist selle, miks ma siin elada tahan. Ja lapsed olid kogu aeg minuga koos, nägid kõike, mida mina nägin, ja on nüüd paremad inimesed. Ma võin rahuliku südamega lasta neil oma kolm peotäit mulda ära visata, sest ma tean, et nad saavad hakkama. Ja kuidas veel saavad.”
Liina pani raadio mängima ja uinutava häälega naine ütles, et homme tuleb oluliste sademeteta ilm. Ma võtsin telefoni ja kirjutasin Twitterisse, et kui homme peakski sademeid tulema, siis on need täiesti ebaolulised.
Aeg
Arstid andsid Robertile kolm kuud. Mehe vähk oli liiga kaugele arenenud ja teha polnud enam midagi.
“Kolm kuud?” ahastas Robert.
“Kolm kuud,” kinnitas konsiilium. “Võib-olla isegi vähem, rohkem kindlasti mitte.”
Robert läks koju ja otsis välja oma bucket list’i − nimekirja asjadest, mida ta elus kindlasti ära proovida tahtis.
Langevarjuhüpe.
Seks kahe naisega.
Päikeseloojang Ulaanbaataris.
Robert hakkas otsast minema. Aega oli vähe. Möödus kuu. Teine. Kolmas. Robert mõtles nüüd juba igal hommikul, kas sureb enne või pärast keskpäevast klubivõileiba.
Sõbrad tulid Robertiga hüvasti jätma. Mõni tõi lilli, mõni sai aru, et lilled võivad Robertist kauem elada, ja jättis need peenetundeliselt toomata. Tulid endised kolleegid, tulid naabrid. Isegi eksabikaasa tuli. Kes aga ei tulnud, oli vikatimees.
Juba jooksis neljas kuu, aga ikka ei midagi. Viies ja Robert elas ikka veel. Ta haaras telefoni ja helistas advokaadile.
“Ma tahan nad kohtusse kaevata,” ütles Robert vihaselt.
“Kelle?” oli advokaat segaduses.
“Arstid.”
“Mille eest?”
“Nad valetasid mulle. Lubati maksimaalselt kolm kuud, aga läheb juba kuues.”
Poolteist kuud hiljem suri Robert nendesamade arstide käte vahel. Tõestisündinud lugu.
Minu lapsepõlves jutustasid kõik populaarsemad laulud ajast: “Aeg meid muutnud on”, laulis Rock Hotel, “Aeg kaob, rõõmud jäävad”, lõõritas Tarmo Pihlap. “Ei, aeg ei peatu, ei-ei!” hõikles Apelsin. “Aeg kaob ja kaob”, teadis Joel Steinfeldt ühes ja “Ootajal aeg venib nii” teises raadiohitis.
Filmikunstis toimus sama: “Aeg elada, aeg armastada” hullutas masse 1976ndal ning “Surma hinda küsi surnutelt” 1977ndal aastal. Sõna aeg viimase pealkirjas küll ei olnud, ent surma hind ütles aja kohta sada korda rohkem kui pool seitse või viie minuti pärast.
Tänapäeval pole ajahullus kuhugi kadunud, ometi suhtuvad kaasaegsed pophiiglased minu noorusaja bändidega võrreldes aega hoopis teistmoodi. Minu lapsepõlves lauldi ajast aukartuse ja rõhutatud alandlikkusega, tänapäeva popkultuur on teinud ajast aga peenraha, mida kas jääb kogu aeg üle (Põhja-Tallinn ja “Meil on aega veel”), mis tekib kuidagi iseenesest (Hannah ja “Küll tuleb aeg”) või mida võib mõõdutundetult kulutada (Sunshine Company ja “Las lendab aeg”).
Kummati on aeg midagi olulisemat kui käibesõna laulu pealkirjas või asi, mida Apple Watch muude lahedate asjade kõrval näitab. Et aja väärtusest võimalikult piltlikult kirjutada, luba mul seda rahaga võrrelda.
Kui aeg rahaks arvutada, tekib talle lihtsasti hoomatav ja kõigile ühtmoodi mõistetav mõõde. Ma saan hiilgavalt aru, kui banaalne on minu järgnev mõttekäik, ent mitu korda sa päeva jooksul ajast mõtled? Mitu korda rahast? No just. Kas poleks tore, kui oleks täpselt vastupidi?
Aeg on valuuta, mida meil kõigil on täpselt ühepalju. See pole minu mõte, seda juttu räägivad sulle kõik elustiilidisainerid ja motivatsioonigurud, aga see ei tee nende juttu vähem faktitäpseks: aeg on ainus valuuta, mida on nii minul kui sinul täpselt sama palju.
Tervisest ja vanusest sõltuvalt võib sul aega minust rohkemgi olla, aga põhimõtteliselt alustavad kõik inimesed enam-vähem sama koguse ajaga ning vähemalt praegu pole seda võimalik juurde osta, nagu Steve Jobs kogu maailma kurvastuseks 2011. aasta oktoobris tõestas.
Kui sa oled Oleg Ossinovski või Urmas Sõõrumaa, kisub su nägu sularahaautomaadi juures alati naerule. Vajutad aga “Näita kontojääki” ja numbrid ei taha ekraanile ära mahtuda. Seletamatagi on selge, et selline asi kohe hommikul tuju maru heaks teeb.
Üks reklaamiagendist tuttav rääkis mulle kunagi, kuidas ta naisi saab:
“Enne ööklubisse minekut teen ma alati panga juures peatuse ja lasen masinast hunniku kontojäägiga pabereid välja,” jagas ta oma peamist elutarkust. “Kui klubis mõni beib silma jääb, kirjutan oma telefoninumbri kontojäägiga paberi teisele küljele ja annan selle beibele. Mees, sa ei kujuta ette, kuidas see toimib!”
“Ja mis sa selle beibega siis peale hakkad?” küsisin ma täiesti siiralt. Elu on mind nimelt õpetanud, et üks asi on beibele hinge pugeda, kontojäägiga või mitte, teine asi seal hinges midagi peale hakata. Ehk nagu Salinger kunagi kirjutas: nendel, kes on andekad, ei ole eriti keeruline lihtsa inimese hinge pugeda, küsimus on selles, mida nad sinna maha jätavad.
Pappi võib mu reklaamiagentuuri