Üks leht «vanapagana» tähtraamatust. Eduard Bornhöhe
uard Bornhöhe
Üks leht «vanapagana» tähtraamatust
ÜKS LEHT „VANAPAGANA“ TÄHTRAAMATUST
Päike paistis nii palavasti, kui ähvardaks ta maad ja taevast kokku sulatada, ja õhk oli kas või saagimiseks paks küll.
Kui kord omal ajal vana kreeka mõttetark ja naljakapukas Diogenes oma vaadi sees suuremat ilmalikku õnne ei kiitnud tundvat kui päikesepaistet, siis näisid ses asjas noorel mehel, kes praegu pikal sammul mööda kuiva väljateed läheda lepiku poole tolmas, hoopis teised mõtted olevat.
Nimetatud noormees, kes praegu päikest ja palavust ühe koha peale soovis, mille peale mõteldes juba igal ausal ristiinimesel jänesenahk selga tükib, kandis kaunis peeni riideid, millel aga kõigil säherdune iseäralik mood oli, et nende peremees ei kits ega kärner, see on ei linnakodanik ega talupoeg võinud olla. Isemoodi laia äärega viltkübar, sametist kuub ja suured sehkenduste kaaned kaenla all tunnistasid teda üheks neist lustlikudest rändavatest lindudest, kelle amet on kallist paberit ja linast riiet kalli värviga täis määrida ja jumala kena loodust inimese kätetöö peale nõiduda; lühidalt ütelda, räägitav Aadama laps ei olnud keegi muu ametnik kui maaler, või et tema au mitte müürivärvijaks arvamisega solkida, parem öeldud kunstmaaler.
Looduse põhiseaduseks on, et kui päike palavasti paistab, siis igal jumala loodud loomal palav on, olgu ta elevant või sääsk, eskimo või hotentott; meie ei hakka siin suurt aru tegema, missuguste nimetatud loomade kilda kunstmaalrit tuleb arvata, aga seda teame selgesti, et meie kunstmaaler nii suurt palavust tundis kui iial üks kunstmaaler õndsast Aadamast saadik.
Oma sametkuue oli ta juba ammugi laiali lahti teinud ja õlgade peale selja taha käärinud; kübar rippus veel suure vaevaga viimse peanuki otsas ja ähvardas iga silmapilk oma hooletust peremehest tallatud maapinda sõbralikult musutada.
«Puh!» rääkis noormees iseeneses, edasi kõndides, «niisugust palavust ma ei sooviks tõesti mitte va tahmaselegi, kui tal kord kogemata himu tuleks oma muidugi juba soojast pesast välja pugeda ja meie jumalakartlikku Eestimaa pinda oma võõrakstulekuga rõõmustada. – Aga – puh! – ma kardan, et ta praegu mu enese kallal on, sest vanasõna ütleb: «Kui sa kurjavaimu seina peale maalid, tuleb ta ise taga järele!» – Mina pole teda täna küll veel kusagile seina peale maalinud, aga selle eest tema tähtsat nime enam kordi pruukinud, kui teda terves testamendis leida on. Tule appi, kuidas siis muidu maaler säherdusse hädaohtu võiks langeda, et kõrtsi, seda kallist väsinud reisija taevalikku elustajat ja noorte naiste põrgu alustajat veel kusagil näha pole, kuna kirikutorn juba ammugi nii lähedalt paistab, et mõni kõrgete kandade ja madala aruga tuuletallaja prillide vahelt pilvedele hädaohtu ähvardava ninaga müüri sisse augu võiks pista. Naljakas – muidu, kui mina alles siin sõbralikkude seltsimeeste hulgas isalikke saapaid ja emalikke pükse lõhkusin, oli siin ikka kirikutorn kõrtsi rõõmustav ettekuulutaja ja tuletorn. – Hm! või elavad siin nüüd inglid? … Ohoo! sealt tuleb ju keegi ingel, sõites tolmupilvede peal! – hm! üks rasvane ingel!» –
Eemalt tuli kiirel sõidul kerge vanker, tuline ruun ees, ligemale; ta kandis ühtainust meesterahvast, kelle küljes muud suuremat tähelepanemiseväärt asja ei olnud, kui et ta kõigi looduse ja mõõtmise, raskuse ja raksumise seaduste järgi kerge vankri kohta natukene liiga suure kõhuga oli.
«Oi!» ütles rändaja iseeneses, pärast seda kui vanker möödas oli, «see mees on väga julge, et ta terve toidumagasini oma kerge sõiduriista peale julgeb laduda; kui pea ei võiks mitte säherdune kerge alus murduda ja siis ähvardavad Eestimaale Pompeii ja Lissaboni päevad tulla. – Hm! suur hooletus! – Maavärisemine pole ju väike asi.»
Nõnda arutades hakkas ta jälle edasi ruttama, vähe aja pärast jõudis ta lepiku kosutavasse vilusse ja leidis siin pealegi ilma lootmata väikese jõekese, mis ussikeerdudes läbi võsastiku vingerdas, kuna teekäijate tarvis silda tähendav suur palk üle vee ühest kaldast teise oli pandud.
«Hõissa!» hüüdis noormees ja viskas rõõmuga kübara kõrgesse, «maalrid on ikka õnnelinnud! Otsisin viludust ja kõrtsi ja leian pealegi enne veel vett! – Hm! see on nüüd jälle kaheharuline nali ja omal ajal vaevane vaigistus – viin ja vesi! Mõlemate sees võib inimene ujuda ja uppuda, aga palavuse vastu on esimene paha rohi; sellepärast võin ma siin vett tarvitada.»
Noormees jäi seisma ja otsis silmadega kõlblikku paika ujumiseks; et aga siitpoolne kallas liiga tüma oli, võttis ta nõuks teistpoolset äärt oma pruukimiseks proovida.
Aga veel enne, kui ta jalga vaevase silla peale jõudis tõsta, astus teiselt poolt kaldalt palgi peale keegi noor mees kaunis halvas, aga puhtas riides. See mees näitas praegu sügavas mõttes olevat; vähemalt oli ta oma pea nii sügavale rinna peale lasknud vajuda, kui tahaks ta ninaga rasvaandjate harjasloomade ametit proovida.
«Teen korra nalja ja vaatan järele, kas see mees ka üks neist madalaist vaimudest on, kes paremate närude ees kummardavad ja peenemate hilpude ees selga painutavad,» ütles maaler iseeneses ja astus ka palgi peale.
«Kuule, talupoeg! Pea kinni! Eks sa näe, et üks parem enne üle tahab minna?» hüüdis ta teisele poole.
Tulija tõstis pea üles ja jäi seisma; tema näost paistis pool pahandus, pool selge imestus.
«Noh, mis sa veel vahid?» hüüdis maaler jälle, «kas sa sameti ja takuriide vahel vahet ei tunne?»
Aga teine jäi liikumata seisma.
«Ohoo, nii jämedasti? Mina olin enne silla peal.»
«Kallis mõte! Kasi tagasi!»
«Seda ütlen mina teile.»
«Kuule, kallis mees, tahad sa, et meie kahe kitse lugu hakkame mängima, kes teineteist vastastikku vette lükkasid?»
«Ei mitte vastastikku; teie lähete üksi vette.»
«Vaigistav lootus! – aga ma ütlen sulle, sa, kahetsed seda, kui sa mitte tagasi ei lähe.»
Aga vastuse asemel astus teine veel paar sammu edasi, nii et ta lähemal silmapilgul maalriga rind rinna vastu seisis, kes heameelega tema peale vaatas.
«Ma tahaksin heameelega proovi näha.»
«Kuule, noormees, kas sa tunned füüsikat?»
«Tähendab see vist tagasiminekut?»
«Siin ta tähendab tagasiminekut.»
«Ei tunne.»
«Tõsi küll, sest muidu sa, lollpea, teaksid, et üks kindel ollus teisest läbi ei pääse.»
«Aga seda paremini mööda; pealegi kardan ma, et teie ollus siin palgi peal mitte üleliiga kindel ole.»
«Kuule, sõber, sul ehk on vahest kõrgemaid mõtteid?»
«Tähendab see tagasiminekut või vettelükkamist?»
«Siin ta tähendab jälle tagasiminekut; kui sa, talumats, teaksid, kes mina olen –»
«Kes teie siis õieti olete?»
«Arva!»
«Hm! esiteks inimene; teiseks oma ema laps; kolmandaks oma isa poeg.»
«Seal on sul õigus; aga ma olen ka veel mõnda muud. Kuule, kui sa siin taganed, siis taganed sa kuulsa mehe eest, ja see pole mitte häbi.»
«Hea küll, aga kui ma nüüd kuulsa mehe jõkke lükkan, eks see ole siis veel suurem au?»
«Jälle õigus. – Aga siin ei aita see sul siiski midagi – mine tagasi!»
«Minge teie tagasi!»
«Aga kui ma sind sunnin?»
«Hm!»
Maaler tegi hapu näo. «Ehk on see su viimane sõna?»
«Kui teie esiti mitte nii jäme poleks olnud –»
«Ta, ta – kas lähed tagasi?»
«Ei.»
«See on tõesti su viimane sõna?»
«Minu viimane sõna.»
Maalri nägu läks korraga lahkeks.
«Eks ole ime,» ütles ta, «kes oleks sinu halva naha seest säherdust tublit südant otsinud? Sa oled hakkaja poiss ja ma armastan sind.»
«Kuidas