Viina katk. Friedrich Reinhold Kreutzwald
ich Reinhold Kreutzwald
Viina katk
I
Ühel kenal heinakuu õhtul seisid kolm meest juttu vestes Raja kõrtsi ees, kui eemalt männikusalgu tagant üks kuue hobusega sakste tõld neile silma ulatas, mis samm-sammult nii tasahiljukesi edasi venis, et esimesel vaatusel kahtlaseks jäi, kas ta liikus või paigal seisis. Üks neist vaatajaist, pikk valge peaga noormees, sahkas – käega võõraste poole näidates – oma naabrile pilgates: «Kae, vennike, mis hellalt seal Saksamaa munakoormat veetakse, kui kardaksid kinnijäänud puru välja põrutada. Kui neil tormlastel tahtmist ei peaks olema hobuste vere kulu peal sääskedele täna talguid teha, siis sõidaksid nad vististi kiiremalt ja viiksid väsinud veoloomad varju alla. Meie ligimailt ei leia nad kusagilt öömaja aset.»
«Sa eksid,» kostis teine, üks keskealine mees, «teekäijatel näikse kogemata õnnetus juhtunud olevat, mis sõitmist takistab. Ma tahaksin poole toobi viina peale sinuga kihla lüüa, et pikaline sõit neil priitahtlik ei ole, vaid mingi vea pärast vägise sünnib, olgu kas ratas, mõni kruvi, telg või vedru katki läinud.»
«Ametmeest tuntakse arvamisest, nagu lindu laulust,» irvitas valgepea, «sepp loodab igakord teiste kahjust enesele õnne ja kukrule kasvatust. Ära karda, meister, et sinuga kihla lähen lööma, sa oled õnnekukk, raha poolest juba muidugi rasvane, ja vanasõna ütleb: kellel palju on, sellele antakse rohkem, aga teine lisab noomides juurde: «Suur tükk ajab suu lõhki!» Seda süüd ei tahaks ma oma kukla peale võtta.»
«Sellepärast võid sa kartuseta elades vanaks saada!» andis sepp vastuseks. «Ma pole ilmaski veel kellegagi kindla tüki peale kihla löönud, vaid minu kihlavedamise võidumaksud olid alati vedela peale põhjendatud, mis lahedamalt kurgust alla lähevad ja neelajale suulõhkumise kartust ei sünnita. Seda tead sina niisama hästi kui minu teised tuttavad, et ma ihnus ja kitsi ei ole, vaid suurema osa palka, olgu kas argipäeval ametitööl või puhkamise õhtul kihlaveol teenitud, kehale karastuseks ja südamele rõõmustuseks püha- ja pidupäevil ära pillan, kus sõpru ja tuttavaid mitte kuiva suuga pealtvaatajaks ei jäeta. Mul oli alati põhjusseaduseks: «ise elada ja teisi enese kõrval elada lasta.»»
«Kohe kui kadakas pragisedes põlemas, kui keegi nalja pärast sõnakese vahele sahkab,» kostis valgepea lepitelles. «Sinu enese adraga tagurpidi kündes tohiksin sulle ütelda, sina tead niisama hästi kui mina ja meie teised tuttavad, et ma sulle tõsidusel iial kitsi ja ihnuse nime ei tahtnud ega võinud anda, vaid naljatelles sõna vahele viskasin. Vend ei võinud vennale rohkem head teha, kui sina mulle oled teinud.»
«No noh, ega siis minugi märkus kurjast ei tulnud,» ütles meelitusel lepitatud sepp, «sa tead, et minu õrn sapirakk vähemat ärritust ei kannata, vaid sedamaid lõkkeid lakka kipub ajama. Mis selge tõsi, seda võime igaühele ütelda. See äkiline meel tuleb raskest sepatööst, mis inimese keha ära kurnab. Kes hommikust õhtuni palaval tulepaistel lõõtsasuu ja alasipaku vahel peab töötama, läheks lühikese ajaga kuivetanud puuriista sarnaseks, kui ta iga päev tarvilikku turvutamist ei saaks. Sellepärast on looja heldus viinamärga maailma loonud, et piinatud raske töö tegijad temast ihukinnitust ja vaimukarastust saaksid. Minul on tänini oma napsipudelike ikka majas olnud, kust vahete-vahel kaks-kolm lonksu toetuseks rüüpan, kui jõud tülpida tahab; kibeda märjata ei suudaks ma enam nädalapäevigi elada. Juba vara hommiku unest ärgates rogisevad mul rinnad nagu määrimata vankrirattad; vana raibe köha kõtistab kurgus ja rinnus, ärritab köhima, sest sitke röga ei taha välja tulla, ajab sagedasti läkatama ja öökima, püüab hinge seest võtta, enne kui natuke välja sülitan. Ainukest kergendust leian vast siis, kui asemelt üles kargan ja kapist abirohtu olen otsinud. Paar tugevat suutäit toovad küll kergendust, mis siiski kauem ei välta kui teise hommikuni, seal tõuseb rindadele uus sarnane tants.»
«Nii ta on, vennike!» kiitis valgepea, räägitud lugu tõendades: «sul on selge õigus; ehk ma ea poolest sinu kõrva arvates küll hea tüki noorem olen, siiski ei ole mul tervise poolest palju paremat lugu, sest kitsikud rinnad ja vigane sisikond vaevavad mind aasta-aastalt rohkem. Mõned arvavad tiisikuseks, teised jälle südame vesidust soolikate kusetamiseks ja pantvormi süüks. Pagan seda teab, kellel seal õigus või kellel kõverus? Ma ise panen nii palju tähele, et söögiisu kahaneb ja jõud mul mitte enam endine ei ole. Kui õnnetul viisil kopikas taskus puuduks, et ma iga päev kehakarastust ei jõuaks muretseda, kes teab, ehk magaksin juba muru all.»
«Just sellepärast,» hüüdis meister sepp, «peavad kidura tervisega inimesed, kellel vähegi võimalik, omad tarvilikud suutäied keha karastuseks ja tervise kinnituseks võtma. Mis aitab kõik varandus, kui tervis puudub? Viin ei ole meile üksnes keha ja tervise toeks kingitud, vaid ka meelejahutuseks ja raskele südamele rõõmustuseks, nagu ühes vanas laulus seisab:
Hõiska, poiss, ja pinni viina,
Seega võidad elu piina –»
Siin tõstis kolmas mees, kes näost vaadates mõlemast jutuvestjast vanem näis olevat ja siiasaadik nende juttu vaikselt pealt oli kuulanud, niisama lahkelt kui viisakalt oma sõnad nõnda lendama: «Arge pange pahaks, armsad naabrimehed, kui ma teie kõnelemisest osa võttes mõned sõnad teiselt tuulelt nende vastu puhuda julgen, sest apostel Paulus käsib: «Katsuge kõik läbi, ja mis hea on, pidage kinni.» Mõned targemad õpetatud mehed, kes kõigist asjadest ja nende vahedest enam teavad kui meiesugused, ei kiida viina tarvitamist kogunisti mitte nii tulusaks tervisele ega taha ka muidu temast heategijat inimestele tunda, nagu teie praegu avaldasite. Nimelt laidavad teda mitu arsti ja nimetavad järsku viinapruukimist tervisele kahjulikuks, mis mitme mehe elupäevad juba lühendanud. Ma kuulsin hilja aja eest ühe tohtri suust: viin on üks kuri tervise raiskaja, rikub keha ja toob viimaks hingele hukatust. – Õpetaja nimetas viina kuradi käerahaks, millega ta neid, kes temale sõrmeotsakese juhtunud andma, väsimata nii kaua nihutades enese poole kisub, kuni ta sõrmed käega ja viimaks kehaga tükkis alla neelab. Viin segavat inimesel mõistust, riisuvat targema arupidamise peast ja sõtkuvat teda mõistmata elajatest palju alamaks, keda looduse sund nii sügavale ei laskvat langeda, kui joobnud inimeseloom langeb –»
Pikemalt ei jõudnud sepp oma tulist viha tagasi hoida, ta kärgatas rusikaid üles tõstes, kui tahaks ta lõualuud hammastega koos kõnelejale kõrisse kiiluks ette lüüa: «Pea oma lorisuu kinni, üleannetu püha-jüride sulane! Ehk ma vaotan sulle lõua alla, et sinu suust eluilmas enam sõnakest ei saa välja pugeda! – Mine, kui tahad, palvemajadesse, onnirahvale jutlust tegema, ehk leiad sealt sõpru, kes sind hüva hinna eest endale ettelugejaks palkavad! Meid ära tule eksitama, sest meie oleme mehed, kes sinu lorist vähem lugu peavad kui karjakrantside haukumisest külatänavas. Meie tunneme asja paremini kui sina ja sinusarnased lurjused, kelle vaatering mitte tollikest nina otsast kaugemale ei ulata. Tahad sa, vaenlasekael, oma rahakoti kõrva hallitada, siis tee seda, aga ära tule ausamaid ja paremaid mehi eksitama; või arvad sa meile õpetajaks astuda? Kui meil täna mitte kallis laupäeva õhtu ei oleks, tahaksin ma sinu tutikut sasida ja paremaid mõtteid pähe virutada, mis sa vist enne surma ei saaks unustama. – Oot, oot, mehike, ehk saame veel kokku! Pikema laenu peale jäänud võlg ei ole sellepärast veel mitte kingitud.»
Kui ta sellega oma südame paisumist natuke kergendanud ja väsimust puhates paar korda sügavamalt hinganud, pööras ta – ehk küll silmnäost punane kui keedetud vähk – lahkema silmaga pika valgepea poole, üteldes: «Läki tuppa tagasi, valame paar topsi meeleparanduseks ja vihakustutuseks, et sappi kergemalt kurgust alla neelata.»
Valgepea oleks ehk sepa lahke viinapakkumise vastu võtnud, kui ligemale jõudev sakste tõld tema uudiseigatsust vähem kinni poleks pidanud; nüüd ei olnud tal silma ega kõrva, enne kui otsust saanud, mis vea pärast saksad nii pikkamisi samm-sammult olid sõitnud.
Nagu möödaläinud äikesevihma järel tuulehoog lõpeb ja endine vaikne rahu looduses jälle valitsejaks astub, sündis ka siin; mõlemad seismajäänud mehed, kellel mingit tüli ega vaidlemist enda keskel ei olnud, vahtisid kahevahel kord tõlda, kord teineteise peale, kumbki ei teadnud, mis ta pidi tegema, kas minevikust või olevikust juttu alustama või sõna lausumata tulijaid ootama. Mõne silmapilgu pärast haudus vanem mees mõtete munadest ometi ühe elavaks, mille ta pooleldi kui iseenesele, pooleldi kui teistele üteldes suust lendu laskis: «Sepa arvamine näikse eksiteel kõndivat, nii pikalt kui minu silmad ulatavad, on tõld veata, teljed ja rattad murdmata.»
«Seda usun ka mina,» andis teine vastuseks, ja et jutt kohe ei lõpeks, lisas veel pikenduseks peale: «kuidas vanasõna ütleb, peavad eksitused