Sauna-Antsu «oma» hobune. August Kitzberg

      Sauna-Antsu «oma» hobune

      Sauna-Antsu “oma” hobune

      Kesk kuulsat Mulgimaad seisab kaunil liivamäe küljel Sauna-Antsu majakene. Pool sellest on mäe sees, pool seisab lausa. Maja piirab vabina-aed, mis mäekülge mööda kuni möödamineva maanteeni ulatub, sealt viib läbi kena värava jalgrada majakese ette. Aias kasvavad mõned kirsi- ja õunapuud, kapsad ja kartulid, isegi nõndanimetatud «kohvioad» ja paarkümmend tubakataime ei puudu. Eemal seisab mäesse ehitatud laut, selle taga lainetab lapikene kahetahulist otra, «ruusalemmä kesvä», kuidas Sauna-Ants ise ütleb.

      Uhkelt möödasõitjad suured saksad ja rikkad taluperemehed peavad, kui tahavad, Sauna-Antsu poole üles vaatama, aga mis temal viga nende peale alla vaadata, selleks seisab saun teest kõrgemal küllalt. Ja võõras möödamineja ei või majakest saunaks lugedagi, selleks on ta liiga sohki ja värki. Saunal ei ole nii suuri klaasaknaid, ei tappusid läve ümber, ei üleval katusel nii imekenasti nikerdatud sarikaid. Saunal ei ole ka valget korstnat peal. Isegi «saksasauna» läve ees ei kasva, nagu siin, kollased «lingre-» ja punased «jorjeni-» lilled.

      Ometi ei ole majakene suurem kui saun, aga ta näib eluasemeks lõbus ja armas.

      Selle kõik, majakese ja muu, on Sauna-Ants oma käega enesele muretsenud. Ta on veel enam teinud, kui esimesel silmapilgul võib näha. Ta on liivamäe, mis millekski sünnis ei olnud, viljakandjaks maaks muutnud, seljaga soost mättaid ja turbamulda üles kandnud. Sellest siis Antsu krundil kõik nõnda lokkab ja kasvab mis ime. Mägi on küll taluperemehe oma, aga Antsul on kohtu-nööriraamatusse mahakirjutatud kontraht taskus, et keegi teda tema ega ta naise eluajal mäelt ei tohi ära ajada. Eluaja rent ei ole kallis, peremees ei teinud oma kruusamäega midagi, aga – küllap Ants teadis, mis Ants temaga tegi.

      Tõsi küll, Ants on kehv mees, muud midagi kui vaene vabadik, «Sauna-Ants», aga Antsul on oma tubli leib majas ja leival ka oma kõrvane, – kõik peavad temast lugu. Tuleb tähtsam päev vallas, vallavanema valimine, on Ants vabatrahva kümnik, vallavanemale hääleandja. Kord oli teda koguni volimeheks tahetud valida. Muidu – käib Ants naisega suvel päiliseks, aga talvel teeb ta luudi ja lusikaid, kuna tema vana küljeluu ketrab ja koob ning küla naised temast jälle omal viisil lugu peavad, kui neil mõnikord vanema inimese nõu vaia. Lapsi neil ei ole, – või nad, verivaesed nagu nad olid, noorelt paari said.

      Tuleb õnnis laupäeva õhtukene, tõmbab Ants valge särgi selga, paneb prillid nina peale, loeb piiblit ja uurib naisega jumalasõna. Pühapäeva hommikul võtab Ants kambriotsalt saapad maha, viksib takjalehega üle, naine jälle paneb punase põlle ette, siis lähevad mõlemad ühel nõul kiriku. Pärast lõunat popsutab Ants omakasvatatud tubakat ja loeb nüüd koguni «Sakalat», mis ta «mäelt», talutoa juurest toonud. Aga, mis veel kõige peenem on: tulevad kallid pühad ja suured ajad, siis joob Ants oma otradest tehtud õlut, mida vana Leena väljahautatud koorekirnus õieti meister on tegema.

      Aegamööda on Ants küll koguni halliks läinud, mõnest kohast hiilgavad tema juuksed nagu tuliuus kõvarubla. Aga puudust Ants ei tunne, hõbeda puudust küll, kuid – või hõbedaga lugu parem on kui paberiga. Mõlemad ei jää Antsu kätte seisma, kui ka juhtub saama. Rent ja pearaha teevad kirstukapi tühjaks. Ja ka kõige pisemgi vaskraha raibe on ümmargune, et õieti kärmesti käest veereb! Aga Ants on niisugune mees: veereb temal säherdune «ümmargune» käest ära, ta enne ei jäta, kui jälle uue asemele saab; nõnda ei ole Ants kunagi ilma kulukopikata. Kuid ühte asja ei jõua Ants kätte saada, mis tal otsekui hingeõnnistus oleks, – hobusevarsakest ja vankrit! Neid endale saada – see on tema elu kõige suurem soov.

      Näeb ta all teel teisi hobusega sõitvat, ühega, kahega, tuksub tema süda. «Oled enesele küll,» ütleb ta siis iseeneses, «põllu, maja, aia, heinamaa muretsenud, aga hobust, vankrit! …» seal on Antsu tarkus otsas.

      Lehmakont on tal küll laudas, õige lihav ja rammus. Aga pane lehm adra ette ja mine sellega oma põllulapikest kündma, kõik ilm naerab. Ants oli kord õhtul pimedas sedagi katsunud teha, aga häbenedes nagu vaene patune looma jälle lauta varpe juurde tagasi viinud. Kui ta oma põllu kündmiseks külast hobuse palkab ja sellega vagusid ajab, vaatab ta silm ainult hobuse peale, kui see peaga konkab, on Antsul, kui tahaks hobune temale midagi öelda. Küll on kahju, et loom enese oma ei ole.

      Vahel loeb Ants ühest pihust teise raha, kahekümnelisi valgeid, mida ta enesele jõudnud koguda, ja mõtleb, kohe aga viskab ta rahad kasti tagasi ja õhkab: «ole ei!» Ei ole võimalik laadale minna ja hobusekest ning vankrit osta. – Oma hobune, oh sa valu! Kord oma hobusega kiriku sõita! Kirikukõrtsimehele ütelda: «Lase mu hobune hoovi ajada ja kaeratork pähe anda!» Ei, ei, nii suurt õnne ei võinud temale osaks saada.

      Kõik mõtted mõtleb Ants ära: Kui kord niisugune õnnistuseaasta tuleks, et otradel kümme kõrt ja iga kõrre otsa kümme pead kasvaks ja tema kõik oma odrad ära müüks? Jah, siis oleks igaühel niisugune odrasaak ja odrad oleksid odavad! Kui raha-augu leiaks! «Tühi lori!» on siis ikka viimane sõna, «tee tööd, tee tööd ja palu jumalat, kõik eluaeg, ehk ometi! Jah, aga millal?»

      Kord öösel tõukas teda eit küünarnukiga ja küsis: «Ants, mis sul om? Unisted iki: nõõh! ja tprruuh!»

      «Ka ma magasi? Jah, mia näi unel: mia sõidi esiende obesege, nagu taevas tahi sõita; obene es taha ivaki minnä.»

      «Nojah,» ütles teine, «küll saad ruttu mudiki sinna, ei ole sul taevasmineku jaos kedägi obest vaja.»

      «Ega ma iki taeva ei taha minnä, ku mul endel obest ei ole ollu! Ku lääme, sõs lääme kateksi.» Vanamees pööras teise külje, ilus unenägu ei tulnud enam tagasi, – kuid uni oli magus.