Luuletused. Kolmas vihik. Anna Haava

      Rahutumad lauluwaimud

      Äkist' jälle ärkawad —

      Jumal teab, mis nende mõttes,

      Mis nad jälle tahawad!

      Üks on rahutum kui teine,

      Igal ühel ise meel,

      Ühed hõiskehäälil hüüdmas,

      Teised surma radadel;

      Ühed püüdwad taewa poole,

      Teised põrmus kõnniwad.

      Ühest teisest läbisegi

      Ühes kooris laulawad. —

      Tasa tõuseb koidu kuma,

      Waimu-walda walgustab,

      Isa troonilt ime-hiilgus

      Uusi aegi kuulutab.

      Õnneliselt, igatsedes

      Waatab sinna laulukoor —

      Tulewikku aga warjab

      Tasakesti kuldne loor.

      Kus oled, õnnis lapsepõli,

      Kus unenäod ilusad,

      Mil rohud, lilled, kiwikesed.

      Kõik muistseid jutte westsiwad?

      Kus kuldsed koidukaunid päewad.

      Mil lahkelt kosus elupuu?

      Kus oled, waga usk ning lootus

      Ja palwekene lihtne, truu?

      Oh õnnis, Püha lapsepõli.

      Ei tule sa küll tagasi —

      Kuid sinu mälestus kui ingel

      Jääb minu juurde ometi.

      Luule see ei tule tuulest,

      Ega kuku käiksest ka —

      Ära sunni, ära keela —

      Kõik see oleks asjata.

      Luule see on leekiw tõde,

      Weri sinu südamest,

      Seda pead sa ilmutama,

      Hoolimata enesest.

      Kel siit-maailma tarkust

      Ja wara küllalt käes

      Ja Jumalat ei tunne,

      See on tõest' waene mees.

      Ta on kui pähkel oksal,

      Kes tühi, tuumata,

      Kui see, kes ennast waewab

      Ja rändab sihita.

      Ta on kui kurt ja pime,

      Kes surnud elawalt —

      Jah, õiget andi, tarkust

      Saab ainult Jumalalt.

      Sa Issand igavene,

      Sul imelikud teed, —

      Sa rahwa elukäiku

      Ja saatust ise sääd! —

      Su püha pale ette

      Me tänus tõttame

      Ja palawamas palwes

      Su poole waatame:

      Jää ikka meie juurde,

      Meid ära unusta,

      Ja tegusid ning püüdeid,

      Mis auusad, õnnista!

      Jää ikka meie juurde.

      Siis käime walguses —

      Siis wabadus ja elu

      Meil kosub südames.

      Astub rüütel raudses riides

      Raskel sammul üle maa,

      Kõik maailma ärawõita,

      Hukka saata tahab ta:

      „Maha kõik, mis üleilmlik,

      Mõistusest weel ülem on!

      Küll ma oma tarkusega

      Selgust, õnne ilma toon.

      Maha usk ja maha lootus!

      Jumalat ei olegi;

      Maad ja taewast ma ju uurin,

      Ei Tad näinud kusagi!”.

      Nii ta hoopleb. Hukatuseks

      Käe ta wälja sirutab:

      Küll on rasked tema löögid.

      Raskest' rahwas kannatab.

      Aga waata tema palet!

      Eks'see ole kahwatu?

      Sala hoigab, haaw tal põues,

      Uhke meel tal rahutu.

      Küll ta otsib rõõmu, lõbul

      Aga selge wale see:

      Tühjust, koledust sa leiad,

      Waatad tema südame. —

      Astub rüütel raudses riides

      Raskel sammul üle maa —

      Häda siial, kust läbi läheb!

      Häda, kus kord langeb ta!

      Tõnu tahtis bassi laulda,

      Ja ta oleks laulnud ka

      Toredat ja mõnust bassi,

      Nii et ime kuulata.

      Aga kogemata puudus

      Tõnul bassi tarwis hääl —

      Ja ta tahtis ometegi

      Esimene olla sääl!

      Tõnu mõtles asja ümber:

      „Parem laulan tenorit —

      Päälegi saan selles hääles

      Wistist esimeseks nüüd.”

      Aga kogemata polnud

      Temal kuulust tenorit,

      Ja tal polnud põues südant

      Elustamas lahket wiit.

      Tõnu mõtles asja ümber:

      „Bassis kuulsaks ma ei saa —

      Tenor ka ei too mull' tulu

      Kooris lauldes teistega.” —

      Tõnu laitis bassi lauljaid,

      Laitis lahket tenorit,

      Laenas naabrilt lõõtsapilli.

      Algas uut ja wõõrast wiit.

      Tõnu mängis – mängis – mängis —

      Pilli katki tegi ta.

      Tulewikus tahta Tõnu

      Bassi lauljaks hakata.

      Need waenuwalla mehed

      On otse sõgedad —

      Kõik kihelkonna asjad

      Nad