Lained. Anna Haava

      Kuulsid sa ehk lainte laulu,

      Mis nad udu hämarusel,

      Pikkerpilli puudutusel,

      Tuulte, tormi tõusemisel

      Kuuldawale kohisewad?

      Ehk mis koidul kuulutawad,

      Päikesele pajatawad,

      Wahest weidi wallatawad,

      Ehahiilgel unistawad,

      Tähtewalgel sosistawad?..

      Ise sõudwad kaugemale —

      Ikka igawiku poole…

      Üks on minul püham koda —

      Minu wanemate maja! —

      Waikne, lihtne Eesti talu. —

      Süda tahab seisma jääda

      Õnnes! – walus! – mälestades

      Waikist, lihtsat Eesti talu!

      Armastus sääl ehtis elu —

      Oli waikne, püha luule —

      Waikses, lihtsas Eesti talus.

      Oh – nii wara lahkusite,

      Kalmu alla kadusite,

      Isakene! emakene!

      Ei saan'd Teile tänu tuua,

      Armastusel andid anda —

      Isakene! emakene!

      Lahkusite alla hauda,

      Kadusite kalmu alla —

      Aga armastus jäi siia!

      See mu südames nii süttib,

      Ilutseb nüüd minu hinges,

      Kuni jätkub elupäiwi…

      Tõuse, tule, kewade!

      Ärka, õiekuu, ülesse!

      Too põuue leekiwat, püha tuld,

      Loo särawaks lilledeks põrm ja muld!

      Tõuse, tule, kewade!

      Ärka, õiekuu, ülesse!

      Tee kauniks mu kallis kodumaa,

      Loo õilmid ja ehtid meil' otsata!

      Tõuse, tule, kewade!

      Ärata uinujad ülesse —

      Too Eesti elusse püha tuld,

      Loo särawaiks lilledeks põrm ja muld!

      Too tagasi wõõrdunud wennad, õed,

      Kellel wiisiks on wõõras keel, wõõrad teed,

      Kes eksiwad kaheldes siin ja sääl,

      Too tagasi – wägew on looduse hääl!

      Tõuse, tule, kewade!

      Küll hõiskame wastu siis sinule!

      Ei ole unenägu see,

      Et Eestlas elu weel,

      Ei waiki taaralaste laul

      Weel Lääne kallastel.

      Las’ nõrgad waimud walguda

      Küll wõõra woodesse —

      Kui surnud sõpru waiksesti

      Neid taga leiname.

      Kuid leinas ei me seisma jää,

      Sest meie käes on töö!

      Ehk peitku pilwed päikse teed,

      Ei siisgi pole öö!

      Küll truuks meil jääwad tugewad

      Ja waimus wahwamad,

      Kel südamed on soojemad

      Ja silmad särawad!

      Meil kõigil üks on ülem töö,

      Üks kaunim siht meil ees,

      Et kosuks, hiilgaks isamaa,

      Kui pärli päikse käes;

      Et lehwiks, helgiks emakeel

      Kui eha helinad!

      Ja kostaks taaralaste laul

      Kui maru mürinad!

      – Oh tõuskem – ennast ehtigem!

      Uus päew on tulemas!..

      Ja wägew kewadine torm

      On kaugel mühamas…

      Surm koputas, kutsus mind omale —

      Kuid mina ütlesin: „Ei!”

      Hulk elu-julgust ja – jõudu mul weel,

      Seepärast ma minna ei wõi.

      Siin elu-waewast ja – wõitlusest weel

      Ma tahaksin osa saada,

      Siin tahaksin nutta ja naerda ma weel

      Ja loota ja kannatada.

      Surm tulgu, kui tahab, üks teine kord,

      Kui rohkem wast raugenud ma…

      Kuid nüüdseks mu wiimane sõna on,

      Et minust ei minejat saa.

      Sa pühi ära silmapilguks

      Su palgilt leinapisarad

      Ja kuula, kuidas lõuuatuuled

      Ju läbi laante kohawad.

      Sa kuula tuhatkordseid hääli,

      Mis lehwimas on looduses,

      Sa aima, mõista saladusi,

      Mis warjul luule kõrguses.

      Sa punu pärgi päiksepaistest,

      Loo laule lilleõiedest,

      Kõik ilmuta, mis leiad kaunist

      Sa inimeste südamest.

      Sa pühi ära silmapilguks

      Su palgilt leinapisarad —

      Sest igawese elu hääled

      Sul läbi hinge kohawad.

      Mägede põues puhkab järw —

      Suur, sügaw, sinine,

      Kui oleks taewas heitnud end

      Ta wilu woodesse.

      Mägede põues —

      Metsroosid, uhked palmipuud

      Ta kaldal kaswawad,

      Ja läbi laante laiad jõed

      Ta hõlma tõttawad.

      Mägede põues —

      Oh seda päiksepaistet sääl!

      Oh haljust, õitsemist!

      Ei tea talw, ei tule torm

      Sääl häwitama wist.

      Mägede põues —

      Sääl laulwad lained lugusid

      Ja õhud heljuwad

      Ja aimamata