Teised Eesti kohalikud muistejutud. Matthias Johann Eisen
>
Matthias Johann Eisen
Teised Eesti kohalikud muistejutud
49. Muna, Välla ja Emumäe tekkimine
Kalevipoeg tulnud lauakoormaga Pihkvast. Teel magama heites varastanud sorts ta mõõga ära. Sortsi pojad kippunud kallale. Kalevipoeg peksnud nende selga lauad puruks. Läinud uusi laudu Pihkvast tooma. Tagasi tulles väsinud Rõuges ära. Tahtnud puhata. Aga kus puhkad! Märg soo igal pool ees.
Vägimees viskab koorma seljast. Otsib puhkepaika. Leiab suure kivi. Tahaks kivil puhata, aga kivi liig kõva. Pealegi kivil vähe ruumi pikaliheitmiseks.
Vägimees vaatab: ümberringi pehme maa, igal pool samblad kasvamas. Ei muud kui samblaid korjama. Kaabib kahe käega samblaid enese ümbert kokku, viskab kivi otsa. Satub niisugusesse kogumise tuhinasse, et sületäie sületäie peale kogub ja kogutud samblatest kogu mägi tekib, ümargune nagu muna.
Viimaks paneb Kalevipoeg tähele, kui palju ilmaaegu tööd ta teinud: puhkease palju kõrgem kui ta ise. Ei nüüd muud kui sambla hunniku otsa puhkama.
Peab kuus ööd, päeva unetaadiga sambla hunniku otsas magusat sõprust. Viimaks unetaadil aeg mujale minna. Unetaat lahkub Kalevipojast. Vägimees puhates sambla hunniku kivikõvaks vajutanud. Sambla hunnikust Munamägi tekkinud.
Magamise ajal vajunud vägimehe jalad sügavasse maa sisse, vajutanud sinna augu. Pärast vägimehe jalule tõusmist nõrgunud vesi vägimehe jalaasemetesse.
Nii tekkinud Vasknajärv Munamäe ääres.
Korra tulnud Kalevipoeg Peipsi poolt Võrumaale. Tunnud väsimust, tahtnud puhata. Vaatab, kuhu heita. Ennäe, natukese maa peal paras küngas. Ei muud kui Kalevipoeg sinna, peale puhkama.
Puhkab unetaadi hõlmas seitse ööd, päeva ühte järge. Raske keha vajutab nii pika aja peale künka üsna mõhku.
Viimaks ärkab Kalevipoeg üles, murrab enesele seitsme-süllase männi kepiks, sammub edasi.
Kalevipoja puhkamise küngast hüütakse Vällamäeks. Mäe keskkohal magamisest vajutatud nõgu praegu alles näha.
Korra sõjast tagasi ratsutades jõudnud Kalevipoeg Simuna kihelkonda. Kange väsimus kippunud mehele ratsutamise järele peale. Vägimees hüpanud hobuse seljast maha, pannud ratsu kammitsasse, heitnud ise puhkama.
Vägimees puhkab; maa müdiseb, mets mühiseb, linnud lendavad hirmul kaugele ära. Seda julgemad kriimsilmad. Ei karda norskavat vägimeest sugugi. Tulevad palju enam ratsule võõraks. Annavad ratsu kõrile suud. Ratsule ei meeldi niisugune suudlemine. Et esimesed jalad kammitsas, tõrjub ta tagumistega suudlejatele vasta. Aga ei aita: pajuvasikad tahavad ratsu kogu keha suudelda, tõmmavad ta oma sülle.
Tagasitõrjumise puhul ratsu tasaselt lagedikult jalgadega hulga maad üles kraapinud. Sellest jalgadega lahtipekstud mullast tekib Emumägi.1 Mullast ilma jäänud koht muutub pehmeks maaks; seda kohta hüütakse Peetla sooks.
Kalevipoeg ärkab mõne päeva pärast üles, vaatab ratsut. Ei hoost enam kusagil. Selle eest siin soo, seal mägi. Vägimees ei tunne kohta enam äragi.
Ilma ratsuta peab vägimees jala edasi rändama.
50. Piirisaare tekkimine
Korra jõudnud Kalevipoeg puruväsinult Peipsi äärde. Tapnud esmalt mullika, kustutanud nälga, siis otsinud puhamise aset. Ei sängi kusagil, ühetasane maa ümberringi igal pool. Tasasel maal aga halb magada.
Kalevipoeg vaatama, kust peaalust saaks. Näe, natuke maad eemal kolm heinakuhja. Ei muud kui heinakuhi sülle, parajasse puhkepaika peaaluseks. Esimese kuhja järele teine ja kolmas. Siis arvama, et ehk seda puhku peaaluseks ulatab. Sedamaid pikali, väsimust puhkama.
Natukese aja pärast unetaat Kalevipoja oma hõlma võtnud. Kalevipoja nina kiidab nii unetaadi lahkust, et külamehed arvama, Pikker puhub kaugel pilli. Kuused ligidal kuulevad vägimehe uinulaulu; kummardavad aukartuses ta poole. Peipsi, seni vagusi kui peegel puhanud, väriseb nüüd Kalevipoja sõprust unetaadiga kuuldes rõõmu pärast.
Inimesed kuulavad, küsivad, mis mürin see on. Ei tea vastust üks ega teine. Teab ainult paar üksikut isikut, kes vägimeest näinud puhkavat.
Eks kuulnud Kalevipoja unelaulu Peipsi sorts. Sorts kohe vaatama, kes niisugust laulu laulab. Sammub unelaulu poole edasi. Näeb: Kalevipoeg puhkab, pea heinahunniku otsas.
Kalevipoja ja sortsi vahele ammu must kass jooksnud. Sorts arvama, kudas vägimehele pussi mängida. Nüüd paras aeg. Küsimus aga, mida Kalevipojale teha.
Pea nõu peetud. Otsib seitsmet sugu rohtu, viib Kalevipoja juurde. Sammub kikivarvul vägimehe poole, paneb vägimehe unepasuna juurde. Ootab natuke aega. Teab siis: nüüd rohi mõju avaldanud, vägimees uimastatud, ei märka ega tunne enam midagi.
Sorts sedamaid heinu Kalevipoja pea alt ära kiskuma. Kisub ühe sületäie teise järel. Iga sületäis Peipsijärve.
Sorts võtab viimse kui heina natukese Kalevipoja pea alt. Vägimehe pea vaibub tasase maa peale. Kalevipoeg ei märka sellest midagi. Laulab unetaadile uinulaulu edasi.
Magab rohtude uimastuse tõttu seitse nädalat ühte soodu. Siis vast ärkab. Pea uimane alles, keha roidunud. Hõerub silmi, ei saa arugi, kus ta on. Peaalune täiesti kadunud. Alles aega mööda hakkab aimama, et vaenlane talle vingerpussi mänginud. Otsustab vaenlast minna otsima ja talle vingerpussi kätte maksta. Aga võta vaenlane enam kinni: ammu juba üle viie vee, kuue künka ja seitsme sõõru põgenenud.
Kalevipoeg viskab magamisekohalt leitud unerohud heintele Peipsi järele.
Tuul ajab heinu ja unerohtu Peipsis edasi. Laened veeretavad heintele prügi ja kõntsa seltsilisteks. Tüki maad ujuvad heinad Peipsis edasi, jäävad viimaks peatama. Ikka rohkemini ja rohkemini uhuvad lained liiva ja prügi heinte kogule juurde, katavad selle hoopis. Iga aastaga kasvab kogu suuremaks.
Aja jooksul tekkis seda viisi Piirisaar.
Pärast magamist sammub Kalevipoeg Võnnu kihelkonda.
Korraga näeb: suur kull võtab väikse linnu kinni. Vägimees pahane, et väike lind kannatab. Tahaks, et keegi teisele ülekohut ei teeks. Otsustab kurjategijat kohe karistada.
Eks ligidal naernud hobuste sääreluu vägimehele vasta. Kalevipoeg sääreluu peosse, viskab kulli. Sääreluu otsekohe kulli pihta, kes niidul väikest lindu söömas. Luu tapab kulli, tapab väikse linnu.
Sest saadik hüütakse seda niitu, kus Kalevipoeg kulli tappis, Kulliniiduks.
51. Tudulinn
Kalevipoeg otsustab enesele magamise jaoks iseäralikku linna ehitada, kus keegi ta und ei saaks eksitada. On ju vägimees muidugi siin, seal sängis puhates unerikkumist tunda saanud, sorts ta mõõga ära viinud Kääpasse. Arvab, et kui tal kindel linn, kus keegi ta juurde ei pääse, ta kas kuu aega ühte järge unetaadiga sõpruses võib asuda.
Paras linnaase välja vaadatud. Aga enne veel kui Kalevipoeg saab alustada, sortsid platsis. Kalevipoeg ei pane neid tähelegi. Sortsid lähevad oma teed. Kalevipoeg tööle. Müür kerkib jala võrra ühe päeva jooksul. Õhtul heidab ehitaja puhkama. Öösel aga sortsid platsis, lõhuvad müürid, kannavad kivid laiali.
Pahasel meelel teisel päeval vägimees uuesti tööle. Töötab kogu päeva usinalt. Kuid sorts laotab ehitatud müüri teisel öösel uuesti.
Kalevipoeg kolmat päeva tööle. Päevase ehitamise järele jääb õhtul kurjategijat valvama. Valvab, valvab, ei tule kedagi. Unetaat ütlema: Mida ennast vaevad! Tule tunniks minu kaissu aega viitma.
Vägimees ei suuda südamesõbra soovile vasta panna. Läheb. Viibib hommikuni sõbra kaisus.
Hommikul ärkab valvamisest uue linna müüride keskel. Ei müüra jälle enam kusagil.
Vägimees vihastub nii, et ehitamise järele jätab. Õhates lahkub ehitatavast Tudulinnast. Rahvasuus elab vägimehe antud linna nimi meie päivi edasi.
Samasugune linna ehitamise äpardus juhtunud Kalevipojale Mustvee ligidal Linnanõmmes.
52. Kalevipoja kivid
Korra maganud Kalevipoeg Kuusalus Suure-kõrve
Emumägi = Emamägi. Ei teata, miks mäge Emu = Emamäeks nimetatud