Ado Reinvald'i Laulud. Ado Reinvald

      Oh häda, häda, häda mulle –

      Nii kaeban kurwa meelega –

      Mis, Linnutaja, kostan sulle,

      Kui aru nõnda nõuad sa;

      ,,Kus on mu haud mu wiimne ase?

      Oh wasta mulle, isamaa!

      Sa wandsid truudust, ei ma lase

      Su surma paika sõkkuda;

      Sa nutsid – kõrge taewas waatis –

      Mind hauda kandes käte peal,

      Sealt minu waim sind kodu saatis,

      Ta elab praegu siin ja seal.

      Nüid seisad sõnata ja norus

      Sa nõuta minu haua ees:

      Kas seda sinu mäel ja orus

      Sull’ õpetasin elu sees?

      Ma tõstan tähte keskel nuttu,

      Ma kaeban koidu eha a’al

      Et minust wõerdunud nii ruttu

      Mu õed ja wennad muistsel maal;

      Et ära kuiwan’d waimu osad,

      Mis pidid mereks paisuma,

      Et äratatud Eesti pojad

      Ei astu enam minuga!

      Õed, wennad ärkage weel üles,

      Oh igaweseks ärkage!

      Siis rõõmustan ma taewa süles

      Ja rahu saab mu põrmule!“

      Priius, priius sulle hüüan

      Täna suure healega,

      Suud ja südant tõsta püüan

      Taewa-isa tänama!

      Kes ei tunneks taewa wäge

      Surma hauast ärkades,

      Kes ei aimaks orja mäge,

      Tema kurjas kõrguses?

      Oh kui hirmsas ahastuses

      Ägasid sa, isamaa!

      Aasta sajad sügawuses

      Põrgu piina kandsid sa!

      Sinu õnnepäew läks looja

      Wärisedes, weriselt,

      Sulle sadas tuld ja tõrwa

      Maast ja taewast ülewelt!

      Taewas kuuldi hädakisa,

      Kuuldi waluwingumist,

      Hale’st waatis Wana-isa,

      Ähwardates põrgulist,

      Saatis wälgunooled alla:

      Aleksander, aita sa,

      Peasta ükskord rahwas walla,

      Peasta põrgust Eestimaa!

      Lõppes were-pulmapidu

      Wiiekümne aasta eest,

      Murtud sai siis orja-idu,

      Wälja kistud söödi seest;

      Tema ohakased juured

      Wõrsusid weel sala wäel,

      Need ei olnud enam suured –

      Kistaks wälja kahel käel.

      Sa ei märka, nooremsugu,

      Sa ei aima südames

      Orjapõlwe piinalugu,

      Täies jõus ja kurjuses!

      Keda orjakepid lõiwad,

      Need su wagad wanemad,

      Kelle werd su nurmed jõiwad

      Ammu mullas magawad!

      Priius, priius, sulle hüian

      Täna suure healega,

      Suud ja südant tõsta püian

      Taewa-Isa tänama!

      Isamaa, su mets ja meri,

      Kõik ta täius, kohise!

      Eesti laste waim ja weri –

      Priiusele hõiskage!

      Paista mulle, lahke päike,

      Ööilm warjab waarikuid,

      Lahuta neid pilwe käike,

      Mis siin külmendawad suid!

      Sõua põrgu wärawalta,

      Kallis Kalew, koju sa!

      Ammu sind ju wangi maalta

      Ootab ohkel isamaa.

      Sinu õnne, sinu waewa

      Leinab suur ja weikene –

      Aeg, kus sind sai wiidud taewa,

      Lõpetas meil priiuse!

      Wana-isa, ise tarka,

      Taara, taewast kuule sa,

      Anna Manal seda märka:

      Peasta Kalew kütkesta.

      Kuis käib sul kuldne päike,

      Mu armas isamaa,

      Kes muiste õnne läike

      Sul süitas särama?

      Ta tõuseb Taara kojas

      Kül endse iluga,

      Näeb aga sinu majas

      Kõik kurtes puhkama!

      Oh,