Ado Reinvald'i Laulud. Ado Reinvald
su õnne mägi
Läeks uuest särama!
Kodumaale
Mu kallis Eesti kodumaa,
Su auu ma tahan kuuluta:
Su sees ma sünd’sin ilmale
Ja nägin taewa walguse,
Siin ema kandis kätel mind,
Ma kaswasin kui pesas lind –
Mu armas, kallis kodumaa!
Mu kallis Eesti kodumaa,
Kuis wõib su laps sind unusta!
Su armu olen joonud ma
Ju sisse ema piimaga;
Kui noorepõlwe eluteel,
Nii rõõmustad mind täna weel –
Mu armas, kallis kodumaa!
Mu kallis Eesti kodumaa,
Kui uhke, ilus oled sa!
Su lehtis metsad kohawad,
Su aasad haljad ilusad,
Su päike paistab heledast,
Su linnud laulwad ilusast –
Mu armas, kallis kodumaa!
Sa, kallis Eesti kodumaa,
Ei lapsi saalis kaswata:
Su tütred siiski ilusad,
Kui roosililled rõkkawad,
Su pojad prisked, tugewad,
Ja sirged nagu oblikad –
Mu armas, kallis kodumaa!
Ei armsamat kui kodumaa,
Siit taewa alt ma himusta,
Sa kannad, katad, toidad mind,
Sest püha on mul sinu pind.
Su põrmust ilma sünd’sin ma,
Su põrmus tahan puhata –
Mu armas, kallis kodumaa!
Oh armas Eesti piireke
Kui taewa-koidu wiireke
Mu elu õhtul paista weel,
Kui paistsid wara hälliteel,
Siis kata, kallis Maarjamaa,
Mind oma pehme mullaga –
Mu armas, kallis kodumaa!
Kahetsus
Oh wõeras maa kuis sina
Mind petsid rängasti!
Sind ikka nägin mina
Täis õnne, kullane,
Sest jätsin maha Eestimaa,
Ja pean nüüd raskest kaebama!
Ma jätsin kodu maha,
Kus toitis tööga muld,
Sealt lootsin leida raha,
Mu silmis säras kuld,
Sest jätsin maha, Eestimaa,
Ja pean nüüd raskest kaebama!
Siin wõeras keel ja rahwas,
Siin wõeras iga koht,
Mu elu on kui pahmas,
Siin tuleb hädaoht!
Sind jätsin maha, Eestimaa
Ja pean nüüd raskest kaebama!
Rist, wiletsus ja walu
On siin mu waewapalk,
Siin mulla urtsik, talu
Ja wõera rahwa salk!
Sind jätsin maha, Eestimaa,
Ja pean nüüd raskest kaebama!
Ma jätsin sõbrad maha –
Kes kullast kallimad,
Kõik koduraja taha,
Kus armud õitsewad –
Sind jätsin maha, Eestimaa,
Ja pean nüüd raskest kaebama!
Seal hing’wad Maarja mullas
Mu armsad wanemad,
Seal Eesti koidu-kullas
Nad jälle ärkawad –
Sind jätsin maha, Eestimaa,
Ja pean nüüd raskest kaebama!
Seal kohiseb weel oja,
Kui nutaks taga mind,
Lein katab isakoja,
Kurb seisab laululind –
Sind jätsin maha, Eestimaa,
Ja pean nüüd raskest kaebama!
Oh et weel silmad näha
Sind saaksid, kodumaa!
Mu kõrwad enne eha
Su keelt weel kuulata!
Sind jätsin maha, Eestimaa,
Ja pean nüüd raskest kaebama!
Oh et weel saaksid jalad
Su murul kõndima,
Sa maa, kes õnne walad
Ja armas otsata!
Sind jätsin maha, Eestimaa,
Ja pean nüüd raskest kaebama!
Rahule!
Kuule õde, wennake,
Jääme jälle rahule,
Kui on taewas pilwi täis,
Nende wahel wälku näis.
Kuule õde, wennake
Jääme jälle rahule,
Kui on wõimus teiste käes,
Midagi ei meie wäes.
Kiirest lendab aja woog –
Küllap tõuseb tuule hoog,
Ajab ära siit ja sealt,
Pikse pilwed taewa pealt.
Wälk siis kaob kahjuta,
Õnnes õiskab isamaa –
Wõimus jälle meie wäes,
Kitsikus on teiste käes.
Seni, õde, wennake
Jääme jälle rahule –
Segane on aja sõit,
Tõe päralt wiimne wõit!
Oma linnale
Kui Wanemuine peidu a’alt
Mull’ kannelt lainaks kõrgelt maalt,
Siis Wiljandi, mu Eesti linn,
Sull’ kaunist kiitust laulaksin.
Kui pruut seal mäe peal paistad sa,
Su ümberringi wiljamaa;
Ju õisi kannab nurm ja aas,
Sull’ rahwas peiuks ärkamas.
Ei õitsenud sul läinud a’al
Üht roosilille rinna na’al,
Waid leinalaulu hüüdis lind,
Ja orjawitsad peksid sind.
Nüüd Maarja rüpes magawad
Need orjapõlwe pimedad
Ei