Ado Reinvald'i Laulud. Ado Reinvald
seob siidi niit
Siin sala, õeluses?
Kas tunned, kallis kodumaa.
Kui wali waimu tuul –
Ja õues möllab maru wing,
Sest ehmatagu sinu hing –
Sa seisad surmakuul!
Sest kaljuwaimu käiakse
Su süles sidumas;
Nad rööwiks ta su rinde alt
Ja paneks põrgu palawalt,
Kus suitseb saadanas.
Sa aga, kõrge kaljuwaim,
Sa räägid rõõmuga:
Mis weremäng mull’ teha wõis?
Ei sureta mind siidi köis –
Jää julgeks, isamaa!
Jää julgeks, hõiska rõõmusta
Mu kodu, kaljumaa!
Mul kõrges Taaral wägesi,
Sest surma all ei seisagi,
Ei seisa ilmas sa!
Pisarad
Kewadise koidu a’al
Wara kõndsin niidu ra’al:
Tuhat, tuhat pisarad
Kasteheinas kiik’siwad.
Küsin ühelt sedamaid:
„Pisar, kust sa siia said?
Kiigud tormi, tuule ees,
Koidu paistel rohu sees?“
Kostab wastu: „Kuuled sa,
Muru all mu kodumaa;
Sinna sinu wanemad
Muistena meid külw’siwad.
Tasa õhtul tuleme
Mustast kodust murule,
Ööse teine teisega
Nutu külwi mõtlema.
Paistab taewas päikene,
Lähme jälle mullasse –
Öö meid walus ilma lõi,
Sest ei walgust näha wõi.“
Kuulsin kurba kaebamist:
Silmad läik’sid pisarist –
Palju neist siis nutsin ma
Tõiste hulka kastessa!
Nutja neitsile
Sa pühid palgelt pisarad,
Su silmalaud on ligedad,
Ja rinna põhjas sügawas
Su hinge kuulen ohkamas.
Kus, neitsi, kõik su kallid jään’d,
Su luulelised looted lään’d,
Mis pesitasid targas peas
Ja reisid taewatähte seas?
Nüüd kaebad kurwalt ilmale:
Siin aiman hauaaseme –
Mull’ saatus jagab pisarad,
Mis tema rüppe langewad!
Sind trööstin ma, mu neitsike:
Koit punab weel su pärjale
Ja kõrgel käiwad kallid wäed –
Oh oota, ehk weel peiu näed!
Oh looda, usu, armasta,
Su saatus saab weel leppima –
Sind armast, waga neitsikest,
Truu Jumal aitab ülewest!
Wõerasisa
Wõi wõerasisa hea –
Ma kuulsin seda s’uld –
Mu sõber, meeles pea:
Kuis andis sulle tuld!
Sa ise seda tead,
Ei tohi tunnista,
Waid oma teada pead,
Et wihaseks ei saa.
Kus on su poja lugu,
Su auu, su warandus?
Su waba maa ja sugu,
Su priius, wägewus?
Kõik see on wõeraisa,
Kõik see on tema käe,
Weel nõuab juure lisa
Ta sinult iga päe.
Wõi wõerasisa hea –
Kül teda tunnen ma!
Ta süda külm kui ea,
Ta rõõm sind rõhuda!
Kui surma jõgi, sügaw
Ta nõu ja kawalus,
Oh pojandil on igaw –
Mill’ lõpeb kannatus?
Orjaöö
Orjaöösel surmawikat niitis,
Koidu piirel päike tõusta wiitis,
Lootus langes hauda silmaweel,
Tulesambad paistsid surmateel!
Tondid tantsisid, su haua peale
Panti ilmasüita ristike,
Osaks said sa palwe, laulu heale –
Maga ori, nagu Eestlane!
Õnn ja noorus – walulilledega kaetud,
Kurwalt Marja maale maha maetud,
Hingab ööde wilus surma wäsimust,
Surnud lootuseta, kaugel hommikust!
Haua pimeduse pehmed ilmad
Kooljat ema armul katsiwad,
Kuiwatasid pisarates silmad,
Mured, walus maha matsiwad.
Hirmuks kõik su ihkamised jõudsid,
Surma hellad soowimised sõudsid:
Wahwus wangis, raudus wärises,
Tarkus taga taewa uinudes
Kaugel kõndis Kalewite kodust
Wargsel wiisil, walju nutuga,
Nüid sa peased piinajate rodust –
Ärka hauast üles, isamaa!
Tõtta!
Oh minu rahwas, tõtta sa
Sealt laanest wälja rutuga,
Kus eksil luusib sinu hing.
Su walgust katab uduring!
Kül äratas sull’ koidukuld
Ju muiste igatsuse tuld,
Et õnne püidmas olid tööl,
Sind rikkus wõit, mis oli ööl!
Nüid kumab koit ju taewa all,
Sull’ päike jälle tõusewal,
See hiilget sinu orgu ka
Saab taewa õuest külwama.
Näed sa ta walgust, isamaa?
Siis tõtta laanest rutuga,
Sest taewas luusib pilwe, must,
Wõib