Leiutiste kaitsmine. Raul Kartus

---

Скачать книгу

---

rtus

      Leiutiste kaitsmine

      SISSEJUHATUS

      Igaühel meist tekib igapäevases elus häid mõtteid, kuidas lahendada kodus või tööl mõni ette tulev tehniline probleem. Mõnikord meenub selle probleemi lahendamiseks mõni varem nähtud või kuuldud lahendus, teinekord mõtleme lahenduse ise välja. Viimasel juhul võime end nimetada leiutajaks. Seega on igaüks meist oma elus kindlasti olnud leiutaja. Küsimus on vaid selles, kas me seda ise teadvustame ja kas meid huvitab oma leiutiste kaitsmine.

      See raamat on mõeldud abistamaks neid, kes on tulnud mõttele kaitsta oma leiutis ja esitada Patendiametile patenditaotlus või kasuliku mudeli registreerimise taotlus. Raamatus toodu ei ole üksikasjalik juhend taotluse koostamiseks ja esitamiseks, vaid pigem selgitab neile, kes ei ole leiutiste kaitsega varem kokku puutunud või kellel pole selles valdkonnas piisavalt kogemusi, mõningaid põhimõtteid selleks, et asjaga tegelema hakates paremini mõista Eesti ja teiste riikide patendialast seadusandlust. Raamatus toodu puhul on arvestatud eeskätt Eesti õigusakte, kuid on viidatud ka üldisematele leiutiste õiguskaitse põhimõtetele.

      LEIUTISE MÕISTE

      Mis on leiutis?

      Igapäevases kõnes kasutame sõnu „leiutis“ ja „leiutamine“ väga erinevate mõttetegevuste tähenduses.1 Intellektuaalomandi õiguskaitse valdkonnas käsitletakse leiutist kui uut tehnilist lahendust, mille abil lahendatakse mõnes tehnikavaldkonnas esile kerkinud tehniline probleem. Probleem võib olla kas uus või varem tuntud. Varem tuntud tehnilist probleemi võis olla püütud lahendada mitmete tehniliste lahendustega. Igaüks neist võis olla uus leiutis. Iga järgmine tehniline lahendus kas parandas varasemat lahendust sellele mingi eelise andmisega või lahendas probleemi hoopis uut moodi.

      Leiutise kõigile arusaadavat ja kõiki rahuldavat õiguslikku määratlust ei ole suudetud välja mõelda. Isegi tehnikaga kokku puutuvatel praktikutel on vahel raske aru saada, mida haaravad patendiõiguses mõisted „tehniline lahendus“ ja „tehniline probleem“. Selle tõttu on enamiku riikide patendiseadustes toodud näidisloetelu, milliseid objekte ei saa kaitsta kui leiutisi. Nendeks on:

      1) avastus, sealhulgas inimkeha kujunemise või arengu või inimgeeni järjestuse või selle osa kirjeldus, teadusteooria ja matemaatiline meetod;

      2) majandus- ja mõttetegevuse plaan, reegel, eeskiri ja meetod;

      3) rajatise, hoone ja maa-ala projekt või skeem;

      4) tingmärk;

      5) arvutialgoritm ja – programm;

      6) disainilahendus;

      7) info lihtne esitamine;

      8) taimesort ja loomatõug;

      9) mikrolülituse topoloogia.2

      Patendiõiguse tähenduses ei peeta neid loetelus nimetatud objekte tehnilisteks lahendusteks.

      Leiutise objektiks olevad tehnilised lahendused jagatakse kõige üldisemalt seadmeteks, meetoditeks ja aineteks. Seadmeid ja aineid käsitletakse vahel ka ühise nimetusega kui tooteid.

      Meetodi all mõistetakse igasuguseid tegevusi, mis mahuvad mõiste „tehniline lahendus“ alla. Kõige rohkem leiutise objektiks olevaid meetodeid puudutavad arvatavasti toodete valmistamist. Leiutisena saab käsitleda ka tuntud seadme või muu toote kasutamist uuel otstarbel või tuntud meetodi kasutamist uuel eesmärgil.

      Leiutisele antud õiguskaitset kinnitatakse patendi või kasuliku mudeli tunnistusega. Kasuliku mudeli tunnistuse saavad tavaliselt lihtsamad leiutised.

      Mis on patent ja kes on patendiomanik?

      Terminil „patent“ on kahene tähendus. Patendi all mõistetakse intellektuaalomandi õiguses kõige üldisemalt ainuõigust leiutisele3. Ainuõigus leiutisele tekib leiutise registreerimisel patendiregistris. Teises tähenduses ongi patent dokument, mis tõendab leiutise registreerimist.

      Algselt kuulub patendi saamise õigus leiutajale. Kui leiutis on loodud mitme isiku ühise leiutustegevuse tulemusena, on neil kõigil üheskoos õigus taotleda patenti. Seda õigust võib aga leiutaja, või mitme leiutaja korral igaüks neist, teisele isikule üle anda, sellest loobuda või läheb see õigus teisele isikule, näiteks tööandjale, üle seaduse või kokkuleppe alusel. Isikut, kellelele patent välja antakse või ka kellele see hiljem üle läheb, nimetatakse patendiomanikuks. Kui patendi saamise õigus ei ole leiutajalt kellelegi üle läinud, antakse patent välja leiutajale ja temast saab patendiomanik ning ta kantakse sellena patendiregistrisse. Ühe sõnaga, patendiomanikuks loetakse isik, kes on patendiomanikuna patendiregistris, ja temale kuulub ainuõigus patendiga kaitstud leiutisele.

      Patendiomanikke võib olla mitu. Mitme patendiomaniku korral on leiutis nende ühisomand ja nad saavad teostada ainuõigust leiutisele ühiselt. Enesest mõistetavalt võivad ühised omanikud kokku leppida, kas ja kuidas nad jagavad omavahel neid eeliseid, mida ainuõigus leiutisele neile annab. Ühisomanike õigused ühist leiutist kasutada on riigiti erinevad. Enamiku Euroopa riikide seaduste puhul kehtib põhimõte, et igaüks ühistest omanikest võib leiutist ise kasutada, vajamata selleks teiste ühisomanike nõusolekut, litsentsi andmisel või patendi üleandmisel peab aga olema kõigi ühisomanike nõusolek. Seevastu USA-s võib nii litsentsi anda kui ka patenti üle anda ilma teiste ühisomanike nõusolekuta.

      Siiski on soovitatav vältida mitut patendiomanikku. Vahel kaasatakse algul taotlejaks ja hiljem ühisomanikuks keegi, kes on aidanud leiutist katsetada või patenditaotlust vormistada või toetanud rahaliselt lõivude maksmisel või niisama “sõbramehe poolest”. Hiljem võib kergekäeliselt kaasatu, kes tegelikult ei ole huvitatud leiutisest, muutuda takistuseks selle kaitsmisel ja kasutamisel, kuna kõiki toiminguid leiutisega peab tegema ühiselt. Halvemal juhul võib mõni kaasomanik tegutseda pahauskselt, takistades näiteks leiutise efektiivset kasutamist või nõudes ebaproportsionaalset osa leiutise kasutamisest saadud tulust.

      Patendiomaniku ainuõiguse olemus

      Patendiomaniku ainuõigus leiutisele on keeluõigus. See tähendab, et patendiomanik võib patendi kogu kehtivuse jooksul keelata kõigil teistel leiutise kasutamise.

      Leiutise kasutamise alla, mida patendiomanik võib keelata, kuuluvad järgmised tegevused:

      1) patenditud toote valmistamine, kasutamine, müümine, samuti müügiks pakkumine (reklaamimine) või lihtsalt levitamine. Keelatud on ka patenditud toodete eeltoodud eesmärkidel omandamine, ükskõik kas kohapealt või importimise teel;

      2) patendiga kaitstud toote oluliste komponentide valmistamine, müümine või müügiks pakkumine või nende omandamine, nende kasutamine toodete valmistamiseks või koostamiseks. Selle keelu alla langevad peamiselt toote olulised tagavaraosad. Keelu alla ei kuulu ainult need komponendid, mida võib kasutada iseseisva tootena;

      3) patenditud meetodi kasutamine või pakkumine kasutamiseks kolmandatele isikutele;

      4) patenditud meetodil valmistatud toote kasutamine, müümine, müügiks pakkumine, levitamine või omandamine nii, nagu see oli ka punktis 1 mainitud eesmärkidel toodete korral.

      Eeltoodud tegevuste loetelu, mida patendiomanik võib keelata, kehtib sarnases sõnastustes enamiku maailma riikide patendiseadustes4.

      Patendiomanikul tuleb siiski arvestada mõnede piirangutega oma keeluõiguse kasutamisel. Keeluõiguse üldpõhimõte on, et see kehtib siis, kui teine isik tahab leiutist kasutada äritegevuses või laiemalt võttes oma majandustegevuses. Seetõttu ei loeta patendiomaniku ainuõiguse rikkumiseks seda, kui teine isik näiteks valmistab patendiga kaitstud toote ja kasutab seda oma isiklikus majapidamises. Sama toote valmistamine sõprade jaoks ja neile selle kinkimine, rääkimata müümisest, võib aga juba olla patendiomaniku ainuõiguse rikkumine.

      Patendiomanik ei saa oma keeluõigust kasutada ja takistada leiutise uurimist õppe- ja teadustöös või leiutise katsetamist selle omaduste määramiseks. Üks olulisemaid keeluõiguse piiranguid praktikas on seotud näiteks koopiaravimite väljatöötamisega, mille puhul originaalravimi patendi omanik ei saa patendi

---

Скачать книгу