Harjutused. Anton Nigov

      Anton Nigov ei ole pseudonüüm. See on minu nimi. Nagu Gustave Flaubert öelda suvatses: Emma Bovary, c’est moi. Mina ütlen: Anton Nigov olen mina. Aga mitte nii nagu Flaubert. Madame Bovary oli kangelane (-lanna, mõistagi), Monsieur Nigov on autor. Viibides Tõnu Õnnepalu nime all Pariisis ja juhatades seal Eesti Instituuti, pani ta ühtlasi kirja need märkmed. Neis on kõik tõsi.

      Ma ei taha muutusi. Et minu elus midagi muutuks. Ärgu muutugu seal miski. Jäägu kõik endiseks. Ümberringi võib kõik muutuda, see on huvitav; erutav on jälgida reforme, katastroofe, revolutsioone, sõdu. Aga distantsilt. See on olnud suurim viga, kujutada ette, et ma tahan, et mu elu muutuks. Miks peaks elu muutuma. Muutumatunagi on ta häiriv. Niigi on mul raske midagi taibata.

      Suurim õnnistus on rutiin ja ma olen pidanud, tänamatu, seda oma meeleheite allikaks. Ometi pole ma instinktiivselt otsinud muud kui stabiilsust. Muuta elu niivõrd korduvaks, et ta kustuks, kustutaks ennast ise, et ta ei segaks enam vaatepilti.

      Nagu kõigil argipäevadel, sõitsin ma tänagi lõuna paiku, kella kahe ajal, Notre-Dame des Champs’i metroopeatusesse. Sinna jõudmiseks tuleb isegi üks kord ümber istuda, aga see läheb ruttu. Peatused on mul peas. Ma tean, kummasse rongi otsa on ennast sobivam paigutada, mis tuleb mille järel. Rue du Bac, Sèvres-Babylone, Rennes, Notre-Dame des Champs.

      Seal on üks väike sandwichibaar, mille ma avastasin suvel, kui Luxembourg’i aias oli see näitus. Seal on odavad hinnad, menüü maksab 35 franki. Selle eest ma võtan ühe kuuma panini, kas kana-karri või kalkuni-emmentali, ühe ice-tea (kuumad joogid ei käi menüüsse) ja ühe flan’i, mis on üks äärmiselt ilmetu, isegi eemaletõukava väljanägemisega kook, aga mis mulle maitseb, sest ta meenutab mingit lapsepõlve munakooki või – vormi. Ma teen alati näo, nagu ma valiksin, ja teatan tüdrukule, naisele või mehele, kes seal leti taga parajasti on, mõõdetud pausidega oma valikud. See on minu igapäevane sotsialiseerumisakt, suhtlemisakt selle linnaga. Mul ei ole mingit soovi luua nende baaripidajatega soojemaid suhteid. See on isegi häiriv, et nad mu ära tunnevad ja on harjunud, et ma iga päev tulen. Kui oleks minu teha, siis nad unustaksid mu iga päev ja iga päev ma saaksin sinna juhuslikult mööda minnes sisse astuda.

      Aga tähtsam on see, et sandwichibaar ei valmista mulle üllatusi. Panini ja kook on alati ühe maitsega. Ice-tea maitse sõltub sellest, kas ma viitsin öelda, citron, muidu antakse alati pêche, virsik. Aga seal pole suurt vahet. Täna otsustasin millegipärast menüüd varieerida ja võtsin flani asemel õunakoogi. Olin kogu eine aja sellest muutusest häiritud. Ma pidin mõtlema õunakoogile. Ma polnud kindel, et ta mind rahuldab. Ta oligi natuke liiga magus.

      Sellel kellaajal, kui ma tulen, pole baaris enam palju rahvast, kell on kaks läbi, lõunaaeg hakkab lõppema. Muidu käivad seal põhiliselt üliõpilased. Seal ümbruses on palju koole. Ja ma tean, et see baar meenutabki mulle algkooliaegset koolipuhvetit. Kaks Moskva saia, tee, kokku üheksa kopikat.

      Ma istun alati selle puki otsa, mis on kohe ukse all. Uks on lahti ja sealt näeb möödujaid tänaval. Mitte et ma neid jälgiksin. Võib-olla jälgin ka, igatahes ei jää neist midagi meelde. Nad käivad meelest läbi. Kui saiad on söödud, libistan ennast pukilt maha ja astun tänavale. Kohe on see baar ja see eine ka meelest läinud. Teadvust valdab toitumisjärgne rahulolu. Lähen läbi pargi. Lehed langevad, töölised rehitsevad neid eriliste laiade rehadega hunnikusse. Iga päev on mõni lillepeenar veel lagedaks kitkutud. Ilmad on soojad ja nad võiksid veel õitseda, aga nähtavasti on korraliste tööde järg lihtsalt sealmaal, et peenrad tuleb ära puhastada. Kogu tsivilisatsioon on rajatud ettearvatavusele, muutumatusele. Ma armastan tsivilisatsiooni, eriti sel pärastlõunal Luxembourg’i aias. Päike tuleb välja.

      Et mitte liiga vara oma kontorisse tagasi jõuda (sel juhul oleks pärastlõuna liiga pikk ja ma ei jõuaks tema lõppu kuidagi ära oodata), lähen tagasi jala. Raffaeli näituse järjekord ei ulatugi seekord pargi väravani. Õnneks ma ei taha mitte üldse Raphaeli näitust näha. Isegi ilma järjekorrata mitte. Võib-olla, kui just tasuta saaks, ma ei tea. Ma ei tunne piltide ees enamasti mitte midagi. Minus ei toimu mingeid füsioloogilisi muutusi. Pildid on pildid. Võib-olla tabaks just sellel Raffaeli näitusel ühe pildi ees mind ilmutus. Ma saaksin tõeliselt usklikuks ja läheksin inimesi päästma. Või paastuksin nelikümmend päeva. Või looksin surematu teose. Peaksin ma selles lootuses nüüd sappa võtma? Kas Jumal ootab minult järjekorraohvrit? Ma ei tea sellest midagi. Millegipärast mulle tundub, et Jumal oma küllasuses ei saa minult midagi oodata. Ootamine on minu pärisosa. Ma parem ei otsi erilisi märke, need muudavad kannatamatuks. Kõige parem on, kui aeg möödub märkamatult.

      Saint-Sulpice’i purskkaev oma pladisevas veerohkuses meeldib mulle. Seisatan enamasti korraks selles pladinas, see on teistmoodi hääl, teistmoodi hääleruum keset linna tavalist häält. Heldelt üle äärte voolav vesi tekitab kerge ja vaba tunde, tunde, et kõike on külluses ja kõik on võimalik. Kauaks ei maksa sinna jääda, see tunne ei kesta kaua. Hakkab niisama, harilik.

      Saint-Germaini kiriku seinal on kirev usupropagandistlik plakat. Varem ma ei ole seda näinud teisiti kui kirju laiguna keset luuderohtu ja halli müüri. Täna loen millegipärast, et sinna on kirjutatud, eri värvi, noortepäraste tähtedega sõna Espérance. See pole lihtsalt lootus. Lootus on espoir. Espérance on kiriklik termin ja ma ei tea täpselt, mida ta tähendab. Ükspäev kultuuriraadios üks vanamees ütles, et see on lootus siis, kui lootust enam pole. Teise plakati peale ongi kirjutatud: mettre son espoir en Lui. Panna oma lootus Tema peale. Tema tuleb siis, kui lootust enam pole.

      Astun hoogsal sammul mööda kitsast Saints-Pères’i tänavat, mis viib otse Seine’i poole. Seal ma ei taha kunagi viivitada, see tänav on liiga kitsas, pealegi autosid ja nende heitgaase täis. Antikvariaatide akendel on kummalisi asjakesi, raamatuid, vanu pilte, ma ei tea mida, sellest jääb ainult mingi summaarne mulje. Tänaval tundub hõljuvat vanade asjade lõhn. Natuke kopitust. Mul pole tahtmist endale mingeid esemeid soetada.

      Jõe ääres on rohkem õhku ja valgust. Kappan Louvre’i juures üle silla, lähen alla kitsast märjast kuse järele haisvast trepist, mis viib alumisele kaldapealsele. Seal on alati väga vähe inimesi. Kevadel ja varasügisel on veel päevitajaid, nüüd on oktoobri lõpp, päevitamise aeg hakkab läbi saama. Mul on seal oma koht ühe vana plataani juurikal. See on selline kaldapealsest eenduv bastion, mis plataani ümber on ehitatud, seal istudes oled nagu rohkem keset jõge. Vesi lainetab ja helgib suurelt. Täpselt minu vastas teisel pool jõge istub üks mees pingil ja loeb mingit suurt raamatut. Ta paistab nii väike. Jõgi vähendab. Mehe kohal on teistest suurem pappel. See sümmeetria, et kummalgi pool jõge on sarnased asjad (kuigi mul pole raamatut käes, võin ma ju vaimus lugeda raamatut), meeldib mulle; siis ma unustan selle. Kaks turistide laeva sõidab järjestikku mööda, ühel vähe, teisel palju inimesi. Nad tekitavad suuri laineid, mis ulatuvad peaaegu kaldapealse servani. Kui ma plataani alt ära lähen, tõuseb üks tüdruk pingilt ja läheb minu asemele. Ta ootas, kuni ma koha vabastan.

      Siis tulevad pargased. Nendel pargastel elatakse. Ma ei tea, kuidas seal oleks, õõtsumisega harjuks ära. Sest alati kui turistide Bateau Mouche või liivapargas mööda sõidab, kiiguvad nad ülesalla. See aeglane kiikumine meeldib mulle, see on hoopis teistsuguse sagedusega võnkumine kui linna võnkumine. Pargastel on lillepotte ja jalgrattaid. Mu lemmikpargase nimi on Astrolabe. Mul pole mingit põhjust teda armastada, aga siiski kuulub talle mu eelistus. Millessegi peab ju kiinduma oma igapäevasel teel. Ta võitis mu südame läinud talvel sellega, et ta korstnast tuli külmal hallil päeval puusuitsu, puusuitsu lõhna. See hõljus üle tumeda vee ja tungis mu sõõrmetesse. Sestsaadik heidan talle alati äratundva pilgu. Tema kulunud roheline värv on mulle armas.

      Tänaval valgusfoori taga seistes mõtlen kloostrikorrale. Klooster ja sõjavägi on harjumusearmastuse kõige suurejoonelisemad väljendused. Distsipliin on kõige kindlam viis säilitada rutiini ja vältida häirivaid kõrvalekaldeid. Iga päev sarnaneb täpselt teisega. Minu temperamendile vastab muidugi rohkem klooster, sõjaväes karjutakse liiga palju. Kloostrikord on vaikne, aga seda valjem, vastuvaieldamatum. Äratus on pimedas. Kell on alles viis, võib-olla isegi neli. Kuked külas ei ole veel laulnud. On talv ja koiduni on veel kaua aega. Kloostriõuel valitseb külm tardunud õhk, kirikus on tunda küünalde süütamise lõhna, väävlihaisu. See on igal hommikul täpselt samasugune, varieerudes ainult vastavalt aastaaegade erinevale atmosfäärile. Sellel