Päike tules. Peeter Urm
astume natuke kõrvale, siin ei saa sugugi rääkida.”
Nad läksid eemale akna juurde. Nüüd, kus enam letti nende vahel polnud, tundus Merike veelgi väiksem.
„Noh, räägi,” sundis tüdruk.
„Tahan sisse elada ja inimese tunde tagasi saada,” ütles Timukas. Ta silmitses ainiti tüdrukut. „See ongi kogu edasine.”
„Oli seal väga raske?” Neiu vaatas õhetades alt üles oma suurt kasvu koolivenna poole.
„Nagu sanatooriumis ikka,” kinnitas Timukas pilkavalt. See ei olnud teema siin kangarullide vahel lutsimiseks. „Kuidas meie vana klass ka elab?”
„Kuidas keegi.” Merike kehitas õlgu. „Osa on abielus, osa õpib. Mõned on silmapiirilt päris ära kadunud. Nii palju on ju aega möödas.” Merike ohkas nukralt.
Jah, aega oli tõesti palju möödas – nende jaoks, kes jäid siia. Kuid temale olid need kuus aastat ainult üks suur kuristik. Nüüd on ta selle teisel serval.
„Aga Anna?” Ta küsis seda täiesti ilmetul, ükskõiksel häälel, ent tema silmad uurisid pinevalt tüdruku nägu.
„Anna on abielus…” Merike peatus kõhklevalt. „Rohkem ma ei tea. Vist on laps ka juba.” Merike oli aru saanud, tema viimastes sõnades kumendas juba selge kaastunne. Timukas pigistas sõrmedega aknalaua kandilist serva. Abielus, lapski juba… Miks valmistab veelkordne teadasaamine sellist piina? Ema oli ju talle sellest kirjutanud. Et oli kusagilt kuulnud.
„Kus ta elab?” Kui vastikult võib hääl kähiseda. Kuradile, mõelgu mis tahab.
„Ma ei tea.” Merikese otsaesine tõmbus kipra. „Kusagil Ropka kandis. Lember, jah, Lember on tema uus perekonnanimi. Neil pidi olema kodus telefon,” lisas ta kergendustundega. „Kas sa ikka veel…?” Merikese nägu oli täis siirast kaastunnet.
„See pole sinu asi,” lõikas Timukas. Ta märkas, kuidas Nirgikese suunurgad solvunult allapoole vajusid.
„Sa oled lihtsalt loll,” vastas Merike. „Sind pole tal kunagi vaja olnud.” Tüdruk pööras selja ning eemaldus kangarullide vahele.
Eks me näe, sõnas Timukas vaikselt enda ette. Ta saatis pilguga klassiõe väikest täidlast kitlisse kammitsetud keha ja mõtles korraga õhtu peale. Tuleb jälle üks tühi ja närune õhtu nagu eilegi. Ma ei tohi seda endale lubada. Pean linna tülgastuseni endasse imema, et hiljem oleks kergem maha jätta. Ja aega on vähe, kuradima vähe. Täna lähen ma baari, linna parimasse baari. Sinuga, Nirgike. Sihukesed kohad peaksid sulle istuma. Selle asja ajame kohe joonde.
Timukas tüüris kooliõele järele.
„Veel paar sõna, Nirgike.”
Talle vaadati pahuralt otsa.
„Õhtu suhtes, Nirgike. Läheks õige baari.”
„Õhtul…?” Hetk täis kahtlust. Timukas tajus, kuidas ka teda takseeriti, ning uuesti tundis ta vajadust suruda müts veelgi sügavamale pähe.
„Baari…? Ei, mul pole aega.” Hääl oli väga jahe.
„Olgu,” surus Timukas läbi hammaste ning keeras järsult selja. Korraks tundis ta teravat vajadust lajatada tüdrukule korralik kõrvakiil. Neetud… Timukas puistas mõttes rea kõige vängemaid väljendeid. Ta surus sõrme mütsiserva alla ja katsus teravat, torkivat juukseädalat. Neetud kiilakas. Nagu neil muud polekski vaadata. Seal polnud sellest mingit küsimust. Aga nii kui ta värava taha sai, hakkasid inimeste pilgud tema nuppu kinni.
Mis Nirgike ütleski – Lember… Ja neil on telefon.
Telefoniraamat, ta vajab telefoniraamatut.
Ta toetus seljaga vastu puukuuri laudseina ja pidas maja teraselt silmas. Õigupoolest oli tähtsust ainult keskmisel trepikojal. Korter pidi asuma teisel korrusel. Kuna oli laupäeva hommik ja liikumine alles hõre, siis jälgis ta kõiki, kes majast tulid või sinna sisenesid. Külma polnud väga palju, ehk viisteist pügalat. Ometi oli kõhe, sest vile tuul puges ka jopehõlmade alla ning ta pidi endale koha peal tammudes sooja tegema. Laialipillutud konide hulk kõvaks tambitud lumel kasvas järjest.
Timukas vaatas kella. Teine tund hakkas lõpule jõudma, Anna pidi olema toas. Vaevalt ta juba varahommikul oli majast lahkunud, laupäeviti magatakse ikka kauem.
Keskmisest trepikojast oli selle aja sees väljunud kaks meest. Üks oli piimapudelitega tagasi pöördunud. Võib-olla oli üks nendest Anna oma? Täiesti võimalik. Timukas oli neid teraselt silmitsenud. Mõlemad sobisid vanuse poolest Annale.
Ta otsis sigaretipaki välja ja süütas pihkudega tuld varjates järjekordse suitsu. Kui tarvis, istub ta siin õhtuni. Ta lihtsalt peab Annat nägema. Kuus aastat… Võib-olla on Anna inetuks muutunud, paksuks läinud? Paljud naised lähevad peale last paksuks. Ei, see on võimatu! Sellistega nagu Anna ei saa seda juhtuda. Annast ei saa kunagi lõdva, kollaka, kortsulise nahaga vanamutti. Ja ka temast endast ei saa iialgi vimmas, rögisevat ätti. Nöör põleb enne läbi. Fedka Koogutaja luges ju tal peopesalt, et neljakümmend ta täis ei venita. Fedka oli mustlane, teadis kõiki jooni ja märke. Aga võib-olla valetas ka?
Timukas tõmbas kinda käest ja uuris oma paremat peopesa. See siin olevat elujoon. Ja selles kohas pidavat see katkema. Aga kui hästi vaadata, läheks nagu midagi edasi. Ääretult nõrk, aga ikkagi joon. Võib-olla jääb ta hoopis haigeks? Mingi parandamatu haigus tabab teda. Siiski, ennem olgu Fedkal õigus. Kui juba elada, siis hea isuga ja kannad kõvasti maas.
Ei, parem oli mõelda millelegi ilusale, mis peletaks kontidesse tikkuvat külma. Timukas kükitas maha, selg vastu laudseina, ja sulges silmad. Manan oma silmade ette tolle esimese öö, mõtles ta, see on mul alati hästi välja tulnud.
Ja juba ta nägigi öist hämarust, tuba, ennast ja Annat seismas teine teisel pool nagiseval põrandal, kaks pinguldunud tumedat varju tänavahelgis. Tundis oma kätt pigistamas äsja suletud ukse jahedat käepidet, ühtaegu kohmetu ja ihalev selle ootuses, mis nüüd sündima pidi. Tummalt põrnitses ta pimeduses monstrumlikult päratuna tunduvat kušetti, mis haaras enda alla ligi poole toast. Siis Anna justkui võpatas ja astus lühikese ebaleva sammu ukse suunas. Ja tema oli korraga vaba. Rebenesid nähtamatud köidikud, mis seni nagu kammitsesid keha. Kõik edasine – lühike alistav võitlus, võõra keha joovastav lähedus, tormakas pakitsev kirg – koosnes otsekui lühikestest, üksteise järele lükitud unenägudest. Ta mäletas hästi tüdruku valevat keha, alasti häbitut ilu, vaikust, mis helises, janunevat kõrbet oma südames ja ängistavat teadmist, et ta sellest enam ei vabane.
Jah, mõtles Timukas, juba siis, selles neetud toas, teadsin ma päris kindlalt, et olen omadega sees. Nõnda pigistas südant, et kas või karju. Viha tekitas, aga hea oli ka. See viha tõigi piina meie vahele, sundis mind võõrasse hinge sülitama. Aga ta maksis mulle kätte. Olime nagu kaks veritsevat haava ja kumbki hoidis silma peal, et teine kokku ei kasvaks.
Timukas vaatas tähelepanelikult maja poole. Uks oleks justkui liikunud. Aga ei, ainult tundus. Ta ajas ennast püsti ja tegi mõned kiired liigutused, et sooja saada.
Kui Anna tuleb, mida ma siis teen? Astun siitsamast kuurinurga tagant välja, teretan ja kukun laterdama…? Jama, aga mida siis? Kõheldes tammus Timukas jalalt jalale. Mitte midagi ma ei tee, ma lihtsalt vaatan teda, rahustas ta ennast samas. Ma tulin ju täna selleks siia, et teda ainult näha. See, mida ma kavatsen, tuleb hiljem. Pealegi, ärgem unustagem meest.
Stopp, uks läks lahti. Kelk… Mida teeb too mees kelguga? Timukas viskas lõpuni tõmbamata sigareti lumele ning jälgis pinevalt trepikojast ilmunud kunstkarusnahkse kasukaga meest, kes tassis käe otsas kelku. Mees pani kelgu lumele, laskus kükki ja hakkas katkenud nööri sõlmima. Samas lükati uks uuesti lahti ja Timukas nägi naist, kes, laps kõvasti vastu rinda surutud, peatus lävel ning uuris ilma. Nüüd läks ta kelgu juurde. Laps asetati ettevaatlikult istuma. Naine kohendas pisikest kasukat, rääkides ise seejuures midagi poolihääli. Timukas tabas ainult üksikuid sõnu. Ta oli üleni pinevil ning jälgis palavikuliselt naist. Siis ajas naine ennast sirgu ja Timukas nägi korraga väga selgelt tumedaid kulme ning