Suur koda. Nicole Krauss
aeg uskunud, et seal on midagi, mingi muster, mis näitaks, et sellel on kogu see idee peenus ja lihtsustamatus, mis nõuab enda väljendamiseks ainult ühel viisil kirjutatud romaani, kui ma vaid suudaksin selle ülejäänust lahti kangutada ja eraldada. Aga nüüd ma nägin, et olin eksinud.
Ma lahkusin korterist ja läksin meeleolu parandamiseks pikale jalutuskäigule Riverside Parki ja Broadwayle. Ma tegin peatuse Zabaris, et osta midagi õhtusöögiks, lehvitasin samale mehele, kes oli juustuosakonnas olnud juba neil päevil, kui ma vanaema vaatamas käisin, põiklesin mööda vanadest paksult puuderdatud küürakatest, kes lükkasid ostukärus hapukurgipurki ringi, seisin järjekorras naise taga, kes igavesti ja tahtmatult noogutas – jah, jah, jah, jah – tema kunagise tüdrukupõlve ülevoolav „jah”, isegi kui ta tahtis öelda ei, ei, aitab juba, ei.
Aga kui ma koju jõudsin, oli kõik täpselt sama. Järgmine päev oli veel hullem. Minu hinnang kõigele, mida ma viimaste aastate jooksul või veelgi varem kirjutanud olin, omandas iiveldama ajava kindluse. Järgnevatel päevadel õnnestus mul kirjutuslaua taga vaid käsikiri ja märkmed karpi panna ning sahtlid tühjaks teha. Seal olid vanad kirjad, paberilipakad, millele ma olin kirjutanud nüüdseks arusaamatuid asju, laialipillutatud nipet-näpet, ammu minema visatud asjade allesjäänud osad, mitmesugused elektritrafod, kirjapaber selle korteri aadressiga, kus ma olin elanud koos oma endise abikaasa S. – iga – enamasti kasutute asjade kogu, ning nende all mõned vanad märkmikud, Danieli postkaardid. Ühe sahtli tagumisest otsast leidsin sinna kinni kiilunud koltunud pehmekaanelise raamatu, mille Daniel ilmselt nii palju aastaid tagasi sinna unustas, Lotte Bergi nimelise kirjaniku jutukogu, kuhu autor oli 1970. aastal talle pühenduse kirjutanud. Ma panin suure koti täis asju, mille kavatsesin minema visata, kõik ülejäänu peale postkaartide ja pehmekaanelise raamatu ladusin kasti. Need panin neid läbi lugemata pruuni ümbrikusse. Ma tühjendasin kõik arvukad sahtlid, mõned väga väikesed, nagu ma juba ütlesin, ja mõned keskmised, välja arvatud ühe, millel oli väike messingist lukk. Kui laua taga istuda, asus lukk otse su parema põlve kohal. Nii kaua, kui mina mäletan, oli sahtel alati lukus olnud, ning kuigi ma olin mitu korda otsinud, ei leidnud ma selle võtit. Ükskord üritasin uudishimu või ehk igavuse hoos lukku kruvikeerajaga lahti murda, aga mul õnnestus vaid sõrmenukid marraskile kraapida. Sageli soovisin, et lukus oleks mõni teine sahtel, sest kõige ülemine parempoolne oli kõige praktilisem, ning alati, kui ma läksin oma paljudest sahtlitest midagi otsima, sirutasin käe ikka vaistlikult esimese sahtli poole, tajudes põgusat õnnetusetunnet, mingit hüljatust, millel, nagu ma teadsin, ei olnud sahtliga midagi pistmist, kuid oli end seal kuidagi sisse seadnud. Mingil põhjusel eeldasin alati, et sahtlis on kirjad sellelt tüdrukult luuletusest, mille Daniel Varsky oli mulle kord ette lugenud, või kui mitte temalt, siis kelleltki temasarnaselt.
Järgmisel pühapäeval helistas Leah Weisz keskpäeval mu uksekella. Kui ma ukse avasin ja seal seisvat kogu nägin, jäi mul hing kinni: see oli Daniel Varsky, möödunud kahekümne seitsmest aastast hoolimata täpselt selline, millisena ma mäletasin teda seismas sel talvisel pärastlõunal, kui ma tema uksekella helistasin ja ta mulle ukse avas, ainult nüüd oli kõik vastupidi nagu peegelpildis, või vastupidi, nagu oleks aeg äkitselt peatunud ja hakanud tagasi sööstma, muutes olematuks kõik tehtu. Sama kõhnus, sama nina ja sellest hoolimata sama peenus selle varjus. See Daniel Varsky kaja sirutas nüüd käe välja. Käsi oli surumisel külm, kuigi õues oli soe. Neiul oli seljas kulunud küünarnukkidega sinine sametpintsak ja kaelas punane linane sall, otsad keigarlikult üle õlgade visatud nagu tudengil, kes läheb tuult trotsides üle nelinurkse kolledžiõue, ise kookus Kierkegaardi või Sartre’iga esmakordselt kohtumise koorma all. Ta nägi ka sama noor välja, kaheksateist või üheksateist, aga kui ma tema vanust arvutasin, mõistsin, et Leah pidi olema kakskümmend neli või kakskümmend viis, peaaegu sama vana kui olime mina ja Daniel kohtudes. Ja erinevalt rõõsa jumega tudengist oli selles, kuidas juuksed ta silmadele langesid ja silmades enestes, mis olid tumedad, peaaegu mustad, midagi kurjakuulutavat.
Aga toas nägin ma, et ta ei ole tema isa. Muuhulgas oli ta väiksem, kompaktsem, peaaegu ülemeelik. Tema juuksed olid punakaspruunid, mitte mustad nagu Danielil. Minu koridori laevalgustite all taandusid Danieli näojooned piisavalt, nii et kui ma oleksin Leah’st tänaval möödunud, ei oleks ma tema juures midagi tuttavat märganud.
Ta nägi otsekohe kirjutuslauda ja sammus aeglaselt selle poole. Seisatanud kohmaka kogu ees, mis oli vististi tema jaoks rohkem olemas kui ta isa iial olla sai, asetas ta käe laubale ja istus toolile. Hetkeks tundus mulle, et ta võib nutma hakata. Selle asemel pani ta käed lauale, liigutas neid edasi-tagasi ning hakkas sahtleid näppima. Ma surusin alla ärrituse selle sissetungimise ja ka järgneva peale, sest ta ei rahuldunud vaid ühe sahtli avamise ja sellesse vaatamisega, vaid vaatas kolme või nelja, kuni oli veendunud, et need kõik on tühjad. Hetkeks tundus mulle, et ma ise võin nutma hakata.
Et olla viisakas ja panna piir igasugusele edasisele arupärimisele mööbli kohta, pakkusin talle teed. Ta tõusis laua tagant ja vaatas toas ringi. Te elate üksi? küsis ta. Tema hääletoon või näoilme, kui ta silmitses viltust raamatuvirna plekilise tugitooli kõrval ja aknalauale kogunevaid pesemata kruuse, tuletas mulle meelde seda haletsevat pilku, millega mu sõbrad olid mind mõnikord vaadanud, kui nad käisid mul külas mõned kuud enne minu kohtumist tüdruku isaga, kui ma elasin üksinda R. – i asjadest tühjendatud korteris. Jah, vastasin. Kuidas te teed joote? Te ei ole abielus olnud? küsis ta ning vahest seetõttu, et mind jahmatas küsimuse otsekohesus, vastasin pikemalt mõtlemata: Ei. Mina ka ei kavatse abielluda, lausus tema. Ei? küsisin ma. Miks mitte? Vaadake vaid end, vastas tema. Te võite minna, kuhu tahate, elada, kuidas heaks arvate. Ta lükkas juuksesalgu kõrva taha ja vaatas veel kord põhjalikult toas ringi, otsekui oleks varsti tema nimele kirjutatud mitte ainult kirjutuslaud, vaid terve see korter või koguni elu.
Oleks olnud võimatu, vähemalt sellel hetkel, esitada kõiki neid küsimusi, mida ma soovisin esitada Danieli vahistamise asjaolude ja tema kinnipidamiskoha kohta ning selle kohta, kas on midagi teada sellest, kuidas ja kus ta suri. Selle asemel sain järgmise poole tunni jooksul teada, et Leah oli kaks aastat New Yorgis elanud ja Juillardis klaverit õppinud, kuni ta oli ühel päeval otsustanud, et ei soovi mängida seda hiiglaslikku pilli, mille külge ta oli viiendast eluaastast saadik olnud aheldatud, ning mõni nädal hiljem läks ta koju Jeruusalemma. Ta oli seal viimase aasta elanud ja üritanud selgusele jõuda, mida ta nüüd teha soovib. Ta oli sõitnud New Yorki vaid selleks, et tulla järele mõnele asjale, mille ta oli sõprade juurde jätnud, ning ta kavatses kõik, kirjutuslaud kaasa arvatud, tagasi Jeruusalemma saata.
Võib-olla oli teisigi üksikasju, mis mul kõrvust mööda läksid, sest kui ta rääkis, avastasin ma, et mul on raske leppida mõttega, et ma annan oma kirjanikuelu ainsa tähendusrikka eseme, muidu kaalutu ja käegakatsutamatu ainsa füüsilise representatsiooni üle sellele õnnetule kodutule, kes võib aeg-ajalt selle taga nagu mingi isaaltari ees istuda. Aga siiski, lugupeetud kohtunik, mida ma teha sain? Oli juba korraldatud, et ta naaseb järgmisel päeval kolimisautoga, mis viib mööbli otse laevakonteinerisse Newarkis. Et ma ei suutnud vaadata, kuidas kirjutuslaud minema kantakse, ütlesin talle, et mind ei ole kodus, aga ma kannan hoolt, et karune rumeenlasest majahoidja Vlad on kohal ja laseb ta sisse.
Järgmisel hommikul jätsin varakult pruuni ümbriku Danieli postkaartidega tühjale kirjutuslauale ning sõitsin Norfolki Connecticuti osariigis, kus me S. – iga olime üheksa-kümme suve maja üürinud ja kus ma ei olnud käinud pärast seda, kui me lahku läksime. Alles siis, kui ma olin auto raamatukogu kõrvale, linnaväljaku muruplatsi lähedale parkinud ja sellest välja tulnud, et jalgu sirutada, sain ma aru, et ükskõik, millistel kaalutlustel ma seal ka pole, ei tohi ma sellele voli anda ja pealegi tahtsin ma meeletult vältida tuttavatega kokku põrkamist. Ma istusin uuesti autosse ja sõitsin järgmised neli-viis tundi sihitult mööda külateid, läbi New Marlborough’ Great Barringtoni, veel edasi Lenoxisse, mööda marsruute, mida mööda mina ja S. olime sadu kordi sõitnud, enne kui me pilgu tõstsime ja märkasime, et meie abielu oli nälga surnud.
Sõites avastasin, et mõtlesin sellele, kuidas meid S. – iga oli neliviis aastat pärast abiellumist kutsutud õhtusöögile ühe New Yorgis elava sakslasest tantsija juurde. S. töötas toona nüüdseks suletud teatris, kus sakslane sooloetenduses esines. Korter oli väike ja täis tantsija ebatavalist vara, asju, mille