Atlantis abajas. Katrin Johanson
oli selle uiu siiski eemale heitnud. harjunud ennast pidevalt analüüsima ja teadlikult tegutsema, mõistis Rene, et põhjus peitus muus: ta ei talunud ükskõiksust enda suhtes. Viha, hirm, kiindumus, kaastunne või mitut puhku tajutud jälestuski – need tekitasid küllastustunde. Kiretu neutraalsus äratas aga janu ja hakkas painama.
Rene ettekujutuses moodustas ta ülejäänud inimkonnaga pöördvõrdelise suhte, milles osavõtmatus oli tema privileeg. Tema esimene mälestus oli isa siirast ja ohjeldamatust tunnustusest, et ennast kõrvetanud poiss valust vapralt üle oli ega töinanud. Tulise õli hooletult haardeulatusse jätnud vanemad olid süümeseguses kaastundes lohutanud väikest Rened hea ja paremaga. hallikaspunaste villide ja aaloesalviga kaetud poiss mõistis, et mitte tunda on kasulik, ja tegi otsuse samamoodi jätkata. Veel veerand sajandit hiljem mäletas Rene selgelt toda tähthetke. Ta oleks väga tahtnud imetleda oma varaküpset ettenägelikkust, ent paraku tähendanuks see kreedost taganemist. Nii piirdus Rene leige, aga siiski mõnusa rahuloluga.
Tuimavõitu üllatusega märkas Rene juba varakult, et tal oli tundetuseks lausa loomupärast annet. Tookord endale keevat õli sülle tõmmates polnud ta tõesti aistinud midagi enamat kui mõõdukat kipitust. Ka hilisemad mängud teravate nõeltega kinnitasid, et kõige ebameeldivam, mis taoliste asjadega kaasas käib, on ehmunud ema hädaldamine. Kolmeaastaselt saadud liiglihane põletusarm reiel aitas Renel oma talenti ja valikut meeles pidada. Talle meeldis oma jalga vaadata ja katsuda. Armi kohal ei tundnud ta isegi mitte tugevat survet. See oli kirjeldamatu kogemus.
ELU LAINEHARJA AASTATEL valdas teda alati võimas seksuaalne erutussööst hetkel, kui partneri käsi libises silitust aistivalt nahalt täiesti tuimale kobrulisele koele. Naised, need lihtsameelsed olevused, arvasid siis alati, et on viinud muidu nii küünilise mehe murdepunktini ja jõudnud kompleksides vaevleva pisikese sandistatud poisini temas. Nad meelitasid ennast mõttega, et Rene järsk jõhker tormakus pole midagi muud kui nende armukülluse poolt paisu tagant vallandatud igatsus ürgnaiseliku helluse järele. Liigutatult olid nad valmis tegema kõike, mida Rene soovis, ja too ei jätnud neid juhmi sentimentaalsuse eest alandamata.
Napilt, väljapeetud sõnastuses esitas ta teise taluvuse piire kompavaid soove, pannes naisi roomama, enda kohta rõvedusi rääkima, valu taluma või jälkusi neelama. Mehele meeldis neid hetki jäädvustada. Naised teadsid seda, kuid ei tõrkunud. Mitte kunagi ei unustanud Rene hiljem neid osutatud teenete eest tänada. Ta tegi seda kiretu viisakusega, sageli ruumist enne lahkudes, kui kurnatud, määritud, kleepuv ja segaduses naine ennast kogudagi jõudis. Kummalisel kombel olid mõlemad osapooled rahul. Nii pöördusidki naised, kelle nimede kasutamist Rene vältis, ikka ja jälle tema juurde tagasi.
Ent siiski oli üks tunne, mis Renedki juba lapsena haaras: provotseerimislust. Ta õppis kiiresti mängurõõmu tundma püüdlikkusest, millega täiskasvanud proovisid temaga sama lainepikkust võtta, nende kohmetusest, kui ta end ootamatult monotoonses rütmis kõigutama asus või viieselt rääkima hakates sama lauset üha kordas. Rened lõbustas seegi, kuidas külalised ei söandanud kurjaks saada, kui ta neid oma pisikeste raudkangete sõrmedega buldogihaardesse võttis. Üksnes ema puhul oleks poiss tahtnud, et too olnuks rohkem tema moodi. Kuid just ema oli inimene, kelle emotsioonid avaldusid kõige stiihilisemalt. Tema hingetuks tegevad kallistused ja ahastavad raputused olid äravahetamiseni sarnased, nii nagu ka vaiksed kõrva sosistatud hellitused ja soiguvad etteheited. Rene tajus ema suure, mõistetamatu ja lämmatava tundena.
EMA SAATIS RENE ALATI KOOLI GARDEROOBI. Igal hommikul noogutas ta valvelauas istuvale Klavale, kes oma kassikullast sõrmustega mängides loiu uudishimuga tulijaid seiras. Renele tundus, et Klava pikas, lõpuks alati allapoole kaarduvate suunurkadega tervitusnaeratuses oli vaenulikkust. Ema ei teadnud, et Renel oli kombeks käia mõnikord Klava klaasputka vastas pingil istumas ning naist ainiti seiramas. Too kaotas lõpuks alati kannatuse, tippis oma barjääri tagant välja ning küsis: „poisu, mida sa tahad?” Mõnikord ka: „poisu, mis sul viga on?” või „poisu, kas ma saan sind millegagi aidata?”. Variante oli kolm või neli, ent „poisu” käis iga pöördumise ette kui aamen kirikus.
Rene teadis hästi ka viimast kõnekäändu. „Aamen” liigitus samasse kategooriasse sõnaga „tädid” ja „poisu”. Ema oli ta paar korda koguduse naiste palvetundi kaasa võtnud, kuid Renel oli seal talumatult vastik hakanud. Ta oli end nii pööraselt ülal pidanud, et ema polnud rohkem üritanudki. Isegi moraali polnud ta kodus lugenud, üksnes piielnud poega pisut pelglikult.
Rene klassis oli veel kaks last, kelle emad isegi nüüd, kolmanda õppeaasta hakul sageli koolis käisid, kehalise kasvatuse riiete kotte tassisid ning kapuutse kohendasid. Ta nägi kõrvalt hästi, millise pilguga kaaslased noid lapsi vaatasid, kuid teda see ei häirinud. Ta ei häbenenud ega vältinud ema hüvastijätukallistust, ent ei vastanud sellele kunagi. Lõdvalt rippuvate kätega seisis poiss paigal, pöördus siis emale otsa vaatamata ümber ja sukeldus kitsukesse ülerahvastatud rõivaboksi. Märgade mütside, jopede ja inimpuntrasse tekkis tema ümber kohe ahtake, ent selge sõõr. häirimatus rahus tõmbas Rene jalga pehmed mustad võimlemissussid, mida ta teadis plikalikuks peetavat.
Klassi uks oli veel kinni. pikas tühjas koridoris seisis vaid Annika, toetudes aknalauale. Rene tundis, et tema saabumine muutis tüdruku rahutuks. Annika otsis välja emakeele lugemiku ning teeskles, et on süvenenud koduse ülesande kordamisse. Rene võttis tal randmest ja väänas pisut. Tüdruk vaatas poisile ehmunult otsa. Tema silmis oli hirm, aga ka veel midagi. Rene väänas tugevamini. Tüdruku pikad ripsmed pilkusid korraks kiiresti ning tummas heitluses üritas ta kätt ära tõmmata. Õpik kukkus tühjas koridoris ootamatult kajava lajatusega põrandale, selle vahelt pudenesid välja kaks kassidega postkaarti ja eilne tunnikontroll hindega „viis miinus”. Rene väänas veel, naeratas siis ja vabastas tüdruku randme. Too põrkus eemale ning korraks tundus poisile, et klassiõde pistab jooksu, ent tüdruk jäi siiski paigale. Teisest koridori otsast lähenes seltskond, Annika korjas kähku asjad üles ja liitus saabujatega, hakates kiiresti mingi tühiasja peale püüdlikult lõkerdama.
Rene ei kartnud, et teine õpetajale ära kaebab. Ta oli umbes samamoodi katsetanud veel viie-kuue tüdruku ja kahe poisiga, kuid keegi neist polnud juhtunust hiljem ei oma sõpradele ega ühelegi täiskasvanule sõnakestki iitsatanud. Tegelikult Rene lausa ootas, et keegi seda teeks. huvitav olnuks teada, mis siis edasi juhtub. Küllap pühendataks asjasse ka õpetaja Martin, kui Renel õnnestuks mõnele haprale klassiõele silmatorkav sinikas tekitada. Rene otsustas järele proovida ja valis mõttes välja Gea – too meenutas kõige enam neid tüdrukuid, keda ta mõnikord unes nägi. Unenägude tüdrukud olid siiski erinevalt kõikidest pärisplikadest lõbusad ja kõhedalt huvitavad. Kool oli nii igav.
SAIMA VESKE EI ESINDANUD küll seda õpetajatüüpi, kes väikeste inimestega rääkides totakalt ilmekat kõnepruuki kasutab, iga põnni puterdava pajatuse halvasti varjatud hajameelsusega lõpuni kuulab ja oma tööst rääkides väsimust võltspaatosega varjab, kuid omad veidrused olid temalgi. Üldiselt rahulik, oli tal kombeks mõnda rasket osa tulutult läbi võttes siiski murduda. Lapsed teadsid seda ja kartsid. Oli õpetajaid, kes pidevalt kõrgendatud häälega rääkisid ja iga pisiasja peale kriiskasid, ent see ei heidutanud enam kedagi. Tuli vaid kõrvad lidusse tõmmata ning iil endast üle lasta. Õpetaja Saima, kuiva suhtlemismaneeriga kogenud matemaatik, vihastas harva, ent tema raev oli hävitav. Kolmandas B klassis polnud seda veel kogetud, kuid ähmane kumu ja aimdus uinunud vulkaani ohtlikkusest oli lasteni jõudnud kohe teise veerandi algul, mil juba pensionipõlve pidav õpetaja nende haigestunud klassijuhatajat asendama kutsuti. Saima Veske oli olnud paljude poiste ja tüdrukute vanemategi õpetaja ning kodudes oli selle teate peale võsukesi hoolele ja viisakusele manitsetud.
Rene luges kokku rombe õpetaja Saima kampsunil. Ettevõtmine oli raske, sest kerekas naine keerutas end energiliselt tahvli ees, kriipsutades näidislahendite õigeid vastuseid alla nii entusiastlikult, et kriidist lendas kilde. Mõned üle loetud rombid liikusid seejuures rindade alla volti ning ajasid Rene arvestuse sassi. See oli väga ärritav. Umbes sama vihastav kui asjaolu, et enamus tema selja taga istuvast klassist ei paistnud sugugi taipavat, mida õpetaja neilt ootas ja kuidas küll sai võrdusmärgi taha tekkida „kolmkümmend kaks”. Rene tundis väljakannatamatut tüdimust. Ta haigutas.
„Tule siia!” kutsus teda õpetaja.