Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad (sekka ka mõni vaenlane). Jonas Jonasson

      I OSA

      Mõnevõrra eripärane majandustegevus

      1. PEATÜKK

      Mees, kelle elu läbivateks märksõnadeks saavad peatselt surm ja kehaline väärkohtlemine, vargad ja bandiidid, seisis uneledes Rootsi ühe kõige armetuma hotelli registratuuris.

      Hobusekaupmees Henrik Bergmanni ainus lapselaps pani kõik oma äpardused vanaisa süüks, nagu alati. Vanamees oli olnud Lõuna-Rootsis omal alal kõige kõvem tegija, müües aastas vähemalt seitse tuhat looma, kõik esmaklassilised isendid.

      Ent alates 1955. aastast hakkasid reeturlikud talumehed vanaisa külma- ja kuumaverelisi loomi traktorite vastu välja vahetama säärase tempoga, millest vanaisa keeldus aru saamast. Seitsmest tuhandest tehingust sai seitsesada, sellest omakorda seitsekümmend ja lõpuks seitse. Viie aastaga kadus perekonna mitmemiljoniline varandus diiselkütuse suitsupilve. Veel sündimata pojapoja isa püüdis 1960. aastal päästa, mis päästa annab, maanurga talunike seas ringi sõites ja mehhanismide needusest jutlustades. Liikus ju igasuguseid jutte. Näiteks räägiti, et kui diislikütust naha peale satub, mida ikka vahel juhtus, siis tekitab see vähki.

      Isa lisas omalt poolt juurde, et uurimistulemuste põhjal võib diisel meestel viljatust põhjustada, ehkki seda poleks ta pidanud rääkima. Sest esiteks polnud see tõsi, teiseks aga kõlas see ülalpidamiskohustusest vaevatud, ent endiselt kiimaliste kolme- kuni kaheksalapseliste talumeeste kõrvus lausa jumalikult. Erinevalt Massey Fergusonist või John Deere’ist tekitas kondoomi hankimine piinlikkust.

      Vanaisa suri puupaljana, surma otseseks põhjustajaks oli tema viimase hobuse kabjalöök.Tema meeleheitel ja hobuseta poeg valis uue suuna, käis mingisugusel kursusel ja sai pikapeale tööd Facit AB-s, maailma ühes suuremas kirjutus- ja arvutusmasinaid tootvas ettevõttes. Sel moel õnnestus tal oma elu jooksul mitte ainult üks, vaid lausa kaks korda tuleviku rataste alla jääda, sest järsku ilmusid turule elektroonilised arvutusmasinad. Pealegi mahtus Jaapani variant otsekui Faciti telliskivisuuruste toodete üle irvitamiseks veel rinnataskussegi.

      Faciti kontserni masinate mõõdud ei kahanenud (või vähemalt ei kahanenud need piisavalt kiiresti), küll aga tegi seda kontsern ise, muutudes lõpuks olematuks.

      Hobusekaupmehe poeg vallandati. Kahe saatuselöögi leevendamiseks haaras ta pudeli järele. Töötu, kibestunud, alati pesemata ja alati ebakaine – säärasena kaotas ta peagi igasuguse veetluse oma kakskümmend aastat noorema abikaasa silmis, kes talus seda kõike algul natuke aega, ja siis veel mõne aja.

      Aga lõpuks leidis kannatlik noor naine, et vale mehega abiellumisel tehtud viga on võimalik parandada.

      „Ma tahan lahutust,” ütles ta ühel hommikupoolikul mehele, kui too tumedate plekkidega valgetes aluspükstes mööda korterit kondas ja midagi otsis.

      „Kas sa konjakipudelit oled näinud?” küsis mees.

      „Ei. Aga ma tahan lahutust.”

      „Ma panin selle eile õhtul köögikapi peale, sa oled selle kuhugi mujale tõstnud.”

      „Võimalik, et pistsin selle kööki koristades baarikappi, ma ei mäleta täpselt, aga ma üritan sulle seletada, et ma tahan lahutust.”

      „Baarikappi? Jah, muidugi oleksin ma pidanud sealt seda otsima. Kui rumal minust! Kas sa kolid siit siis ära? Ja võtad väikese kusipüksi ka kaasa?”

      Jah, naine võtab beebi kaasa. Armsate siniste silmadega linalaka poisi. Selle, kellest kunagi tükk aega hiljem pidi saama hotelliregistratuuri töötaja.

      Ema oli plaaninud endale keeleõpetajanna karjääri, aga laps juhtus sündima umbes veerand tundi enne lõpueksameid. Nüüd sõitis ta koos pisikese poja, oma kodinate ja alla kirjutatud lahutuspaberitega Stockholmi. Ta võttis tagasi oma neiupõlvenime Persson, mõtlemata seejuures tagajärgedele poisi jaoks, kellele juba oli antud eesnimi Per (muidugi võib inimese nimi olla Per Persson või koguni Jonas Jonasson, aga see võib mõjuda vaimuvaeselt).

      Pealinnas ootas töö parkimisvalvurina. Per Perssoni ema kõndis mööda tänavaid, saades peaaegu iga päev sõimata valesti parkinud meeste käest, eeskätt just selliste käest, kellel oli raha küll, et äsja välja kirjutatud trahvi ära maksta. Soiku jäi unistus õpetajatööst, soov jagada teadmisi, millised saksa keele eessõnad nõuavad vastavalt akusatiivi või daativit, õpilastele, kellele see üldiselt on muidugi üsna ükskõik.

      Aga kui ema oli terve igaviku pidanud ametit, mis oli mõeldud ajutisena, juhtus nii, et üks valesti parkija sattus täielikku segadusse, avastades trahvi üle nurisemise käigus, et parkimisvalvuri mundris peidab end naine. Üks asi viis teiseni, peagi leidsid nad end õhtusöögilt peenes restoranis, kus kohvi ja konjaki ajaks oli parkimistrahvi kviitung juba puruks rebitud. Kui teine asi kolmandani viis, palus valesti parkija Per Perssoni ema kätt.

      Kosilane juhtus olema Islandi pankur, kes hakkas parajasti tagasi Reykjavikki kolima. Ta lubas oma tulevase naise üle kullata, kui too kaasa soostub tulema. Mõnevõrra pika Islandi hambaga kutsuti kaasa ka poega. Ent aega oli juba nii palju mööda läinud, et väike heledapäine poiss oli jõudnud täisealiseks saada ja võis ise oma saatuse üle otsustada. Tema meelest oli Rootsis terendav tulevik helgem, ja kuna keegi ei saa võrrelda seda, mis tegelikult juhtus, sellega, mis oleks võinud juhtuda, ei saa ka öelda, kui õigeks või valeks poja arvestus osutus.

      Per Persson oli juba kuueteistkümneaastasena hankinud omale töökoha gümnaasiumiõpingute kõrvale, millele ta ülearust tähelepanu ei pühendanud. Ta ei rääkinud emale kunagi täpsemalt, milles tema töö seisnes. Ja selleks oli tal oma põhjus.

      „Kuhu sa nüüd lähed, poiss?” küsis ema mõnikord.

      „Tööle, ema.”

      „Nii hilja?”

      „Jah, töö käib ööpäev läbi.”

      „Mida sa täpsemalt teed?”

      „Ma olen seda ju tuhat korda seletanud. Ma olen … meelelahutusäri assistent. Kohtumiste korraldamine ja sellised asjad.”

      „Mis assistent? Ja misnimeline …”

      „Pean kiirustama, ema. Räägime hiljem edasi.”

      Per Persson pääses taas kord puhta nahaga. Loomulikult ei tahtnud ta avaldada üksikasju, näiteks seda, et tema tööandja pakendas ja müüs Stockholmi lõunaosas Huddinges suures päevinäinud kollases puumajas ajutist armastust. Või et tegevus käis Club Amore nime all. Või et poisi tööülesanneteks oli logistika, tegutsemine saatja ja ülevaatajana. Iga üksiku külastaja jaoks tuli leida täpselt õigeks ajavahemikuks täpselt õiget sorti armatsemiseks õige tuba. Poiss pani kokku graafiku, määras külastuste aja, kuulas uste taga (ja lasi fantaasial lennata). Kui tundus, et midagi kipub valesti minema, andis ta häiret.

      Parajasti sel ajal, kui ema emigreerus ja Per Persson ka formaalses mõttes oma õpingud lõpetas, otsustas tema tööandja ala vahetada. Club Amorest sai Sjöuddeni1 pansionaat. See ei asunud sugugi järve ääres, seega polnud pistmist ka mingi neemega. Ent nagu hotelli omanik ütles:

      „Miskit moodi tuleb seda urgast ju nimetada.”

      Neliteist tuba. Kakssada kakskümmend viis krooni öö. Ühine tualett ja duširuum. Uued linad ja rätikud kord nädalas, aga ainult juhul, kui kasutatud näevad piisavalt kasutatud välja. Tegelikult polnud armupesa asemel kolmanda klassi hotelli pidamine sugugi omaniku soov. Seni, kuni külastajatel oli sängis seltsi, teenis ta oma äriga tunduvalt rohkem. Ja kui tüdrukute graafikus tekkis auk, võis ta ise mõnega nendest natukeseks ajaks voodisse pugeda.

      Sjöuddeni pansionaadi ainus eelis oli see, et see ei olnud ebaseaduslik. Endine seksiklubiomanik oli kaheksa kuud kinni istunud ja asja kaalunud, ta leidis, et sellest piisab ja jääb ülegi.

      Per Perssonile, kes oli ilmutanud logistilist talenti, pakuti hotelli administraatori kohta, see ei olnudki kõige kehvem variant (ehkki palk seejuures oli tõeliselt kehv). Tal tuli inimesi sisse ja välja kirjutada, hoolitseda selle eest, et külalised arve maksaksid, olla kursis broneerimiste ja nende tühistamistega. Võis ka mõningast sõbralikkust üles näidata, kuni