Kus on kurja kodu. Robert Galbraith
Ooteruumi naastes oli ta politseiga juba ühendust saanud.
„Jalg?” kordas uurija inspektor Eric Wardle liini teises otsas. „Mingi kuramuse jalg?”
„See pole isegi mitte minu suurus,” ütles Strike, kes Robini juuresolekul poleks seda nalja endale lubanud. Ta püksisäär oli üles kerkinud, paljastades metallvardad, mis asendasid paremat pahkluud. Ta oli parajasti riietunud, kui kuulis Robini karjatust.
Neid sõnu lausudes taipas ta järsku, et karbis ongi parem jalg – sama, mis tal endal puudub – ja see on lõigatud maha veidi allpool põlve, täpselt nii, nagu tema amputeeritud jäseme puhul. Mobiil endiselt kõrva vastas, kummardus Strike jalga lähemalt uurima, nii et ebameeldiv, üles sulatatud broilerit meenutav lõhn sõõrmeisse tungis. Valge nahk: sile, kahvatu ja muude vigastusteta, kui mitte arvestada vana rohekat verevalumit lohakalt raseeritud sääremarjal. Karvanääpsud olid heledad ja värvimata varbaküüned veidi räpakad. Läbi lõigatud sääreluu valendas ümbritseva ihu keskel. Korralik töö – Strike oletas, et kasutatud oli kas kirvest või lihunikunuga.
„Ütlesid vist, et naise oma?”
„Paistab, et… ”
Strike oli märganud veel midagi. Säärel veidi allpool lõikekohta oli arm, vana arm, millel polnud mingit pistmist jala amputeerimise vigastustega.
Kui mitu korda oli salakaval meri Cornwallis veedetud lapsepõlves teda ootamatult selja tagant rünnanud? Inimesed, kes ei tunne ookeani kuigi hästi, kipuvad unustama lainete väge, nende brutaalsust. Inimene jahmub, kui vesi talle külma metalli jõuga peale langeb. Kogu oma tööelu oli Strike hirmuga silmitsi seisnud, tegutsenud seda maha surudes ja õppinud seda ohjama, kuid selle vana armi nägemine röövis temalt hetkeks kõnevõime, sest nüüd oli hirmusööst tabanud teda ootamatult.
„Oled veel kuuldel?” ütles Wardle’i hääl talle kõrva.
„Kuidas?”
Strike’i kaks korda lömmi löödud nina oli vaid mõne sentimeetri kaugusel kohast, kus naise jalg oli maha lõigatud. Ta mäletas üht armi jalal, mis kuulus lapsele, keda ta mitte kunagi ei unusta… Kui palju aega sellest juba oli, kui ta teda viimati kohtas? Kui vana võiks tüdruk praegu olla?
„Sa helistasid kõigepealt mulle?” tuletas Wardle talle meelde.
„Just,” ütles Strike, sundides ennast keskenduma. „Oleks hea, kui tuleksid sina, mitte keegi teine, aga kui sa ei saa, siis… ”
„Olen juba teel,” vastas Wardle. „Ei lähe kaua. Oota seal.”
Strike lõpetas kõne ja pani mobiili käest, ikka veel jalga silmitsedes. Nüüd nägi ta selle all paberilehte, masinkirjas sõnumit. Tänu Briti armees saadud uurimistoimingutealasele väljaõppele õnnestus tal maha suruda painav kiusatus kiri välja õngitseda ja läbi lugeda – tehnilisi asitõendeid ei tohtinud puudutada. Selle asemel kükitas ta ebakindlalt maha, et lugeda aadressi tagurpidi keeratud kaanel.
Postipakk oli saadetud Robini nimele ja see ei meeldinud Strike’ile mitte üks raas. Robini nimi oli kirjutatud õigesti ja trükitud valgele kleebisele, kus seisis büroo aadress. Kleebise all oli varasem silt.
Otsustanud isegi lugemise hõlbustamiseks karpi mitte puutuda, tegi ta silmi kissitades kindlaks, et esialgu oli adressaadiks märgitud Cameron Strike, kuid siis oli see nimi Robin Ellacotti omaga üle kleebitud. Miks oli tundmatu meelt muutnud?
„Raisk!” vandus Strike poolihääli.
Ta ajas ennast mõningase raskusega püsti, võttis uksepealsest nagist Robini käekoti, lukustas klaasukse ja läks trepist üles.
„Politsei on teel siia,” ütles ta kotti naise ette asetades. „Kas tahad tassi teed?”
Robin noogutas.
„Kas kallan sinna sortsu brändit?”
„Sul pole brändit,” teatas Robin. Ta hääl oli pisut kähe.
„Juba otsisid?”
„Muidugi mitte!” hüüatas Robin ja Strike’i pani muigama nördimus, millega ta suhtus võimalusse, et ta oleks võinud sorida bossi kappides. „Sa lihtsalt… Sa pole lihtsalt seda tüüpi, kes hoiaks kodus brändit, et ennast ehmatuse korral turgutada.”
„Siis õlut?”
Robin raputas pead, suutmata naeratada.
Tee valmis keetnud, võttis Strike oma tassiga naise vastas istet. Detektiiv nägi välja täpselt see, kes ta oli: kogukas endine poksija, kes suitsetab liiga palju ja sööb liiga sageli rämpstoitu. Tal olid võimsad kulmud, lamedaks muljutud ebasümmeetriline nina ja alaliselt sünge näoilme, kui ta parajasti ei naeratanud. Mehe tihedad tumedad kräsus juuksed, dušist veel niisked, viisid Robini mõtted jälle Jacques Burgerile ja Sarah Shadlockile. Sellest tülist oleks nagu terve igavik möödas olnud. Trepist üles tulekust saadik oli ta vaid möödaminnes Matthew’le mõelnud. Ta kartis juba ette hetke, mil peab Matthew’le juhtunust rääkima. Matthew saab kindlasti vihaseks. Talle ei meeldi niigi, et tema kihlatu töötab Strike’i juures.
„Kas sa vaatasid… Vaatasid seda?” pomises Robin, kui oli tulikuuma tee vastu võtnud ja tassi sellest rüüpamata kohe käest pannud.
„Ikka,” vastas Strike.
Robin ei osanud enam midagi küsida. Kellegi amputeeritud jalg.
Olukord oli nii kohutav, nii groteskne, et ükskõik milline edasine pärimine oleks kõlanud naeruväärselt, kohatult. Kas see tundus sulle tuttav? Mis sa arvad, milleks see saadeti? Ja kõige pakilisem küsimus: miks just mulle?
„Politsei tahab kuulda sinult kulleri kohta,” ütles Strike.
„Tean,” nõustus Robin. „Olen püüdnud kõik üksikasjad silme ette manada.”
Alt kostis uksekella helin.
„See on Wardle.”
„Wardle?” kordas naine ehmunult.
„Ta on kõige sõbralikum võmm, keda me tunneme,” tuletas Strike talle meelde. „Jää paigale, ma toon ta siia üles.”
Eelmisel aastal oli Strike’il õnnestunud Londoni munitsipaalpolitsei enda vastu üles keerata, mis polnud tegelikult tema süü. Strike’i kahe kõige tähelepanuväärsema uurimisalase saavutuse ulatuslik kajastamine meediaväljaannetes oli mõistetavalt ärritanud neid politseinikke, kelle töö oli tema tõttu tühjaks osutunud. Wardle aga oli teda esimese juhtumi lahendamisel abistanud ja nõnda olid mõned kiired Strike’i aupaistest temagi peale langenud, nii et nendevahelised suhted olid piisavalt sõbralikud. Robin oli Wardle’i kohta ajalehest lugenud. Kohtus polnud nende teed ristunud.
Politseinik osutus ilusaks meheks, tal olid paksud kastanpruunid juuksed ja šokolaadpruunid silmad, seljas nahkjakk ja jalas teksased. Strike ei suutnud otsustada, kas teda lõbustab või vihastab hindav pilk, millega Wardle tuppa astudes Robinit mõõtis – see libises kärmelt üle sekretäri juuste ja figuuri, peatudes hetkeks vasaku käe sõrmel, milles säras safiiri ja teemantidega kihlasõrmus.
„Eric Wardle,” teatas politseinik madala häälega, saateks Strike’i hinnangul kohatult võluv naeratus. „Ja see on uurija seersant Ekwensi.”
Temaga koos oli saabunud kõhn mustanahaline naisuurija, kelle juuksed olid siledalt üle pea krunni kinnitatud. Ta naeratas Robinile põgusalt ja Robin tabas ennast sellelt, et teise naise nägemine avaldab talle põhjendamatult rahustavat mõju. Seersant Ekwensi laskis pilgul
Strike’i ühetoalises elamises ringi käia.
„Kus on see pakk?” küsis ta.
„Korrus allpool,” vastas Strike ja võttis taskust büroo võtmed. „Ma näitan. Kuidas naine elab, Wardle?” küsis ta, kui end koos seersant Ekwensiga lahkuma asutas.
„Mis see sulle korda läheb?” andis politseinik vastu. Robini kergenduseks oli mees tema vastas istet võttes ja märkmikku lahti lüües jäigast ametlikkusest loobunud.
„Ta seisis