Valitud teosed 2. Öösse kaduv tee. Robert Silverberg
koera jahtimas – nad ei võinud olla näljasemad kui mina, ent nad ajasid toda õnnetut kondist looma taga. Siis tegi su leitnant oma teadaande toidu osas. Ja viimaks püüdis üks räpane lihakaupmees mulle «kaupa» müüa ja tööd anda.»
Tüdrukul jäi hing kinni. «Töö? Liha? Mis juhtus? Oh, Paul…»
«Unusta ära,» ütles Katterson talle. «Ma lõin ta siruli ja ta jooksis saba jalge vahel minema. Tead sa, mida ta müüs? Tead sa, mis liha ta tahtis, et ma sööks?»
Naine langetas pilgu. «Jah, Paul.»
«Ja see töö, mis tal minu jaoks oli – ta nägi, et ma olen tugev, niisiis tahtis ta minust oma varustaja teha. Õhtuti oleks ma jahile läinud, otsinud ringiuitajaid, keda oimetuks lüüa ja homseks praeks teha.»
«Aga me oleme ju nii näljased, Paul. Kui sa oled näljane, muutub see kõige tähtsamaks asjaks.»
«Mida?» Tema hääl oli raevunud pulli möire. «Mida? Sa ei tea, mida sa räägid, naine. Söö, enne kui sa täiesti aru kaotad. Leian mõne muu viisi toitu hankida, aga mingiks kuradima kannibaliks ma ei hakka. Ei mingit inimliha Paul Kattersonile.»
Naine ei öelnud midagi. Lae ainuke lamp vilkus kaks korda.
«Pimendusaeg on varsti käes. Too küünlad välja, kui sa just unine pole,» ütles mees. Tal polnud kronomeetrit, aga vilkumine oli märk, et kaheksa kolmkümmend oli pärale jõudmas. Kaheksa kolmkümmend igal õhtul keerati elekter kinni kõigis elukorterites peale nonde, millel oli õigus tavalimiiti ületada.
Barbara süütas küünla.
«Paul, isa Kennon käis täna jälle siin.»
«Ma olen talle öelnud, et ta siin enam oma nägu ei näitaks,» lausus Katterson oma toanurga pimedusest.
«Ta arvab, et me peaksime abielluma, Paul.»
«Ma tean. Mina ei arva.»
«Paul, miks sa…»
«Ärme seda teemat jälle üles võta. Ma olen sulle küllalt rääkinud, et ma ei taha kahe suu toitmise vastutust, kui ma omaendagi kõhtu täis ei suuda hoida. Praegune lahendus on parim – kumbki meist enda eest.»
«Aga lapsed, Paul…»
«Oled sa täna õhtul peast põrunud?» vastas ta. «Julgeksid sa lapsi siia maailma tuua, eriti nüüd, kui me oleme jäänud ilma isegi Trentoni oaasi toidust? Meeldiks sulle vaadata teda kõige selle prügi ja saasta keskel surnuks nälgimas, või ehk sissevajunud põskedega väikseks luukereks üles kasvamas? Võibolla sulle meeldiks, aga ma kardan, et mulle mitte.»
Mees vaikis. Naine istus teda vaadates, nuuksudes vaikselt.
«Me oleme mõlemad surnud, sina ja mina,» lausus naine viimaks. «Me ei tunnista seda, aga me oleme surnud. Kogu see maailm on surnud – meie oleme veetnud viimased kolmkümmend aastat enesetappu tehes. Ma ei mäleta nii kaugele kui sina, aga ma olen lugenud mõningaist vanadest raamatutest seda, kui puhas ja uus ja särav see linn enne sõda oli. Sõda! Kogu mu elu oleme me sõjas olnud, kordagi teadmata, kellega me võitlesime või miks. Lihtsalt õgisime maailma ilma mingi põhjuseta.»
«Jäta, Barbara,» sõnas Katterson. Ent naine jätkas monotoonselt: «Räägitakse, et Ameerika ulatus kunagi rannikust rannikuni, mitte ei olnud jagatud väikesteks maaribadeks, mida ääristavad radioaktiivsed eikellegimaad. Siis oli talusid ja toitu, järvesid ja jõgesid, ning inimesed lendasid ühest kohast teise. Miks see kõik juhtuma pidi? Miks me surnud oleme? Mis meist edasi saab, Paul?»
«Ma ei tea, Barbara. Ma ei usu, et keegi teab.» Väsinult puhus ta küünla ära, ning pimedus voolas sisse ja täitis toa.
Kuidagiviisi oli ta tagasi Uniooni väljakule sattunud ja seisis 14ndal tänaval, kõigutades end jalgadel kergelt edasi-tagasi ja tundes uimasust, mis oli nälgimise esimene märk. Tänaval olid mõned üksikud inimesed, kes suundusid mornilt, kuhu iganes neil minna oli. Päike oli kõrgel pea kohal ning paistis eredalt.
Tema mõtiskluse katkestasid hüüded ning jooksvate jalgade harjumatu heli. Tema armeetreening teenis teda hästi, kui ta lahtisse kraavi sööstis ning end sinna peitis, mõeldes, mis toimub.
Hetke pärast piilus ta välja. Neli meest, igaüks sama suur kui Katterson ise, saalisid nüüdseks inimtühjadel tänavatel edasi-tagasi. Üks neist kandis kotti.
«Seal on üks!» kuulis Katterson kotiga meest kähedal häälel hüüdmas. Ta jälgis uskumatuna, kuidas neli meest varisenud hoone lähedal kössitava tüdruku üles leidsid.
Tüdruk oli kahvatu, kõhn, räbalais, ehk kuni kahekümneaastane, ning võinuks mõnes teises maailmas ehk isegi ilus olla. Kuid ta põsed olid aukuvajunud ja parkunud, tema silmad tuhmid ja klaasistunud ning käsivarred kondised.
Meeste lähenedes tõmbus ta tahapoole, vandudes trotslikult ning valmistudes end kaitsma. Ta ei taipa, mõtles Katterson. Ta arvab, et teda tullakse vägistama.
Higi voolas mööda ta keha, ning ta sundis end vaatama, hoides end peidukohast välja hüppamast. Neli marodööri koondusid tüdruku ümber. Too sülitas ning lõi oma küünisetaolise käega.
Nemad itsitasid ja haarasid tal käest. Tüdruku karje oli kõrvurebestav, kui nad ta välja lohistasid. Tõusis nuga, ning Katterson kiristas hambaid, kui see langes.
«Pane ta kotti, Charlie,» ütles räme hääl.
Katterson kees raevust. See oli tal esimene kord Malory lihunikke näha – vähemasti kahtlustas ta, et see oli Malory jõuk. Katsudes vööl tupes rippuvat nuga, tõusis ta peaaegu jalule, et nelja liharöövlit rünnata, aga vajus siis mõistusele tulles tagasi kraavi.
Nii ruttu? Katterson teadis, et kannibalism oli nälgivas New Yorgis juba palju aastaid aeglaselt levinud, ja et vähesed surnukehad jõudsid ühes tükis hauda, aga see oli tema teadmise kohaselt esimene kord, kui rüüstajad elava inimese tänavalt kinni võtsid ja ta toidu saamiseks ära tapsid. Ta judises. Võitlus ellujäämise nimel oli seega alanud.
Neli rüüstajat kadusid Kolmanda avenüü poole. Katterson tõusis ettevaatlikult kraavist, vaatas ettevaatlikult igasse suunda ning tuli siis lagedale. Ta teadis, et pidi ettevaatlik olema: temasuurusest mehest sai liha paljudele suudele.
Ka teised inimesed väljusid nüüd hoonetest, kõigi nägudel samasugune õudus. Katterson jälgis juhmilt tammuvaid skelette, mõned nuuksumas, kuid enamik juba pisarate faasist möödas. Ta pigistas ikka ja jälle käsi rusikasse, tundes viha ning tahtes üle kõige selle leviva haiguse välja juurida, teades samas lootusetult, et seda polnud võimalik teha.
Kõnepuldis seisis nüüd teravate näojoontega pikk kõhn mees. Tema hääl oli vihast lämbumas.
«Vennad, nüüd on see avalikuks saanud. Inimesed on pöördunud ära Jumala teelt ning Saatan on juhatanud nad hävingusse. Just äsja olite te tunnistajaks, kuidas neli Tema looma hävitasid toidu saamiseks kaassureliku – kohutavaim patt kõigist.
Vennad, meie aeg Maal on peaaegu läbi. Mina olen vana mees – ma mäletan päevi enne sõda, ja ehkki mõned teist ei pruugi seda uskuda, mäletan ma päevi, kui toitu oli kõigile, kui igaühel oli töö, kui need varisenud ehitised olid kõrged ja säravad ja voolujoonelised, ja kui taevas lennukitest kihas. Nooruses rändasin ma kõikjal üle selle maa, Vaikse ookeanini välja. Kuid Sõda on kõigele sellele lõpu teinud ja Jumala käsi on meie kohale kerkinud. Meie päev päikese all on möödas ja varsti on meil kõigil käes tasumise tund.
Minge Jumala ette ilma veriste käteta, vennad. Need neli meest, keda te täna nägite, põlevad oma roima eest igavesti. Kes iganes sööb ebapüha liha, mille nad täna tapsid, liitub nendega Põrgus. Kuid kuulake hetkeks, vennad, kuulake! Need, kes pole veel kadunud, ma anun teid, päästke endid! Parem olla üldse ilma söömata, nagu enamik teist, kui määrida end seda uut sorti toiduga, kõige kallima lihaga üldse.»
Katterson silmitses inimesi tema ümber. Ta tahtis sellele kõigele lõpu teha; tal oli nägemus ristiretkest toidu hankimiseks, sõjakäigust kannibalismi vastu, lipud lehvimas, trummid