Koonused. Kurt Sweeney

      I

      Sa magad, Sean. Teed iga päev kella kaheteistkümne ja kahe vahel uinaku – põõnad võrevoodis, kardinad ees. Sinu nahk läigib, olen seda oliiviõliga määrinud, et su ekseemi leevendada. Arst kirjutas küll välja kortisoonkreemi retsepti, aga kasutan õli. Talle ei meeldinud seda kuulda, minu loodusravimeetod ärritas teda ja ta ütles, et sellest pole kasu. Tal on kindlasti õigus, aga õli on ihule palju leebem kui kortisoonpreparaadid – need küll võtavad ekseemi ära, kuid jätavad nahale jälje kogu eluks. Nii et mulle meeldib rohkem õli, mis meenutab randade, põrguleitsaku, päikeseloojakute ja külma retsinaga Kreekat. Aga iga kord, kui ma su pea ja ülakeha sisse määrin, hakkad sa halisema; kui ekseem eriti hull on ja sa ennast kratsid, pean sind õlitama viis-kuus korda päevas ja sulle enne magamist kindad kätte ja mütsi pähe panema, muidu järgnevad kratsimine ja haavad.

      Sul on vasakus kõrvas ka kaks põletikku olnud. Need on jätnud trumminahka väikesed augud – arst nägi neid alles siis, kui mul õnnestus sind lõpuks kõvasti paigal hoida ja ta torkas sulle pipeti kõrva, et puhastada kuulmekäik vaigust ja verekorbast. See aitas. Nüüd ei ärka sa enam igal ööl mitu korda valu pärast nagu talvel. Nüüd magad sa öösel niisama rahulikult nagu päeval, sul ei ole enam silmaalused tumedad ja sa ei ole väsinud.

      Istun akna all sinust paari meetri kaugusel laua taga. Õues laulab kase otsas musträstas. Ta laulis niiviisi kogu talve ega rännanud lõunasse, vaid jäi Lääne-Norra sooja kliimasse, kus leidis endale alalise koha kase otsas, mis on põhjatuulte eest varjul. Sa tunned ära laulu, mida kostab tihti, kui sa ärkad, ajad end siis voodis püsti ja lalised linnu poole, kes saadab meile improvisatsioonikaskaade, mis on alati pisut erinevad, meloodias või rütmis alati mõni väike kiiks. Ta on tõtt-öelda su esimene lemmikloom.

      Sulle peab enne uinumist laulma. Juba kui sa meloodia algust kuuled, hakkavad su silmad pilkuma, vajuvad aegamisi kinni ja sa magad nagu väike ümarik puhkiv mütakas. Ja kuuled unemaal võib-olla minu laulu ja musträsta vilistamist, võib-olla ka minu muusikat, mida lasen muusikakeskusest – muu hulgas Brandenburgi kontserdid, Schuberti „Lõpetamata sümfoonia”, „Pildid näituselt”, sümfoonia „Eroica” –, sa taod põmmadi-põmm kõlareid ja lalised muusika rütmis. Võib-olla sa arvad, et kõlar on suur lind, kes teeb rästa kombel helisid ja viise. Sind lummab nende meistrite paljude aastate eest loodud muusika ja sinu jaoks ei ole midagi toredamat.

      Mainisin su muusikaarmastust lasteõele, kes meid mõne nädala eest külastas, aga ta ei uskunud mind – võib-olla sellepärast, et mul ei ole lastega tema kogemusi. Võib-olla ka sellepärast, et ta on naine ja ema. Mina olen siiski vaid mees. Tema jaoks on isad ja emad erinevad olendid – naistel on lastest taipu, mida meie, mehed, kompetentseteks isadeks saamiseks õppima peame. Siiski arvas ta, et see on võimalik, ja ütles, et mehed võivad väikelaste kohta väga palju õppida, kui vaid tähelepanelikult kuulavad.

      Ta ilmus meie ellu siis, kui su üheaastase kohustuslikuks läbivaatuseks arsti juurde viisin. Seal kohtasingi seda prisket, autoritaarset ja pedantset kolmekümnendates eluaastates kolme lapse ema, kelle töölaual olid mehe ja laste pildid. Kohe kui istet võtsime, alustas ta pikka küsitlust su igapäevaste tegevuste kohta, mis hõlmas isu, sööki, jooki, pesemist, rohtusid, haigusi, und, mähkmeid, uriini, kakat, meeleolu, päevast olekut, meeli, arusaamu, tundeid, reaktsioone, keelt, motoorikat, mänge, sõpru, perekonda ja suguseltsi. Vastused pidid olema täpsed, pidin rääkima üksikasjaliselt ja põhjalikult, mida ma sinuga teen; õde istus tooliserval, silmad skeptiliselt vidus, ja just nagu ootas, et ütleksin midagi, mida aga ei tulnud ega tulnud. Siis said küsimused otsa ja lastearst tuli sind läbi vaatama – ta võis öelda, et kõik on normaalne, oled hea kehaehitusega ja paistad end hästi tundvat. Seejärel, ja mingi ebaluseta, kutsus õde end paar päeva hiljem meie poole külla niinimetatud koduvisiidile. Oleksin võinud ära öelda, aga mõtlesin, et lasen ta sisse, et ta kontrolliks, kuidas me selles majas kahekesi elame. See oligi ju asja mõte – ta tahtis näha, kas me elame korralikult ja siivsalt, tahtis veenduda, et mina kui isa ja mees sinu eest hoolitsen. Polnud mingit kahtlust, et ta selles kahtles.

      Kui ta kolm päeva hiljem ukse taha ilmus, viisin ta tuba-toalt tõelisele kodusafarile. Tõmbasin lahti ja näitasin talle sahtleid, kappe ja uksi, lasksin tal näha võimalikult palju, et ta saaks kõiki ruume põhjalikult inspekteerida, kiigata muu hulgas külmkappi, sügavkülmikusse, sahvrisse, vannituppa, dušikabiini, vanni ja tualetti, uurida mähkimislauda, pesuruumi, magamistuba, mängutuba ja elutuba, asju ja kohti, mis teda minu meelest huvitada võisid. Lasksin tal maitsta ka kodutehtud lastetoitu, mida sulle pakun. See tekitas temas vastuseisu, ta tundis, et see on hea ja söödav – siiski küsis ta kõhklemisi, kas ma sulle laste purgitoitu ei annagi. Vastasin: „Sel on papimaitse. See on papp. See mürgitab lapsi. Ja kes tahaks oma lapsele mürki anda? Mina mitte. Mina keedetud pappi Seanile ei anna. Tänan, ei.”

      Meie kodu pääses läbi lasteõe erialase nõelasilma, kuulutati korralikuks ja siivsaks. Minu võis ühtlasi isaks kuulutada – ta seisis ja naeratas rõõmsalt, rahulolevalt ja veendunult, kui oli maja lõpuks üksipulgi läbi kamminud. Aga enne lahkumist pidin talle näitama sinu muusikalembust, et sa armastad tõesti seda, millest paljud täiskasvanud ei suuda nootigi kuulata. Panin peale Mozarti klaverikontserdi, keerasin valjuks ja ta nägi, kuidas sa ringi kargad, muusika taktis plaksutad, kätega vastu kõlarit lööd, naerad, kilkad ja karjud meloodia, rütmi ja orkestripillidega kaasa. Seejärel läksime õue, magamistoa akna all kasvava kase juurde, kus kõrgel oksastikus istus musträstas, kes vilistas. Juhtus seesama: sa tatsasid tüve juurde, tagusid seda ja karjusid üles linnu poole. Naine nägi su rõõmu nagu Mozartigi puhul, kui sa end laulu taktis õõtsutasid. Vahest aimas ta ka seost? Ta näitas oma huvi vastumeelselt, paari märgiga, aga mitte rohkem, sest ta ei olnud seal selleks, et uurida sinu rõõmu klassikalise muusika või laululindude üle, vaid et olla kindel, et meie kodus on kõik korras, sa oled selles majas oma isa juures kindlates kätes ja sul on minuga hea elu.

      Ja see sul on. Enamikul lastel sellel maal on hea elu. Ka siin Bergenis. Ka siin suurvalla serval Blomelandis, kus maanduvate ja õhku tõusvate lennukite müra on ainus, mida me tormakast ja stressirohkest elust märkame; siin valitseb rahu ja vaikus. Sellesama rahu tõttu märkadki sa erinevaid helisid. Nende jaoks on ruumi. Meie akna alt ei möödu raskeveokeid. Seetõttu oledki sa märganud musträstast ja heliteoseid, mis on loodud paar-kolmsada aastat tagasi. Siin on ruumi täiskasvanud mehele ja väikesele poisile, esialgu piisab sinusugusele väikesele agarale uudishimulikule juntsule meie aiast küll ja küll. Elu alustamiseks on see koht lihtsalt suurepärane.

      Ometi istun ma siin, hinges kahtlus. Asi on lasteões – tema veendunud ja pedantne skepsis paiskas kõik segamini. Kodukontroll oli maitsetu, jälk ja lausa jabur, tema inetu, rumal mõtlemine ja käitumine panid mu kannatuse proovile, nii et mul oli kogu aeg tahtmine ta välja visata. Aga ma vajasin heakskiidu pitserit – mitte õe pärast, vaid enda pärast. See kõlab endastmõistetavalt, Sean: mees peab suutma oma lapse eest hoolitseda. Aga kurat seda teab. Mõte naisest, kes vaatas mulle oma kabinetis skeptiliselt silmi vidutades otsa – see oli banaalne, idiootlik, ja ometi oli tema pilk tabav. Ta ei näinud küll midagi, aga tundsin, kuidas ta mu nähtamatusse nurka ajas. See nurk peab jääma salajaseks, seda tuleb teiste eest peita – eriti temasuguste eest, kes vaevalt morbiidsust taluvad või mõistavad. Püüan näida väliselt läbitungimatu, aga annan end võib-olla siiski ära, rääkimata ja paljastamata toimuvat ühegi konkreetse detailiga. Sest aeg-ajalt, kui ma seda kirjutan, kaob mul pind jalge alt, Sean. On vist alati kadunud. Viimasel ajal on see mõte mind vaevanud. Aga isa, kel kaob pind jalge alt – kuidas ma ütlen seda lasteõele, kes helistaks kohe lastekaitsesse ja paluks neil mind külastada ja võimaluse korral sind ühtlasi ära viia isa juurest, kes väidab, et pind kaob jalge alt. Ta ütleks, et mul on langetõbi, et mul käib iga päev ränk hoog peal, nii et ma leban teadvusetult maas, samal ajal kui sina üksi maja pidi ringi kondad. Või et ma tarvitan uimasteid. Või joon. Või mõlemat – segan kõik kokteiliks kokku, keeran endale sisse ja kaotan teadvuse, laman koomas, samal ajal kui sina täistehtud mähkmega üksi ringi tatsad.

      Sel naisel veab, sest ta on kahe jalaga maa peal, on alati olnud ja arvab, et seda on ka kõik teised – eriti lapsevanemad. See on lasteõe teoloogia. Aga minul ei ole tema ilusat ja tugevat vundamenti. Ilmselt on asi rahus, mida sul kas on