Koonused. Kurt Sweeney
toimus üle kuuekümne aasta tagasi. Mina kuulsin sellest Los Angeleses kakskümmend viis aastat tagasi, 1977. aastal, Madelaine’ilt. Viskijoodikul Gusil, kellest Sarah jäi kuus korda rasedaks, on oma osa nii minus kui ka sinus ja natuke au meie päritolus. Siis kui sina eemal nurgas magad, istun mina klaasi Šoti linnaseviskiga ja pruugin seda vestluskaaslasena, samal ajal kui pliiats kirjutab. Võib-olla vestles ka tema tihti viskipudeliga, jah, üha sagedamini, nii et ajapikku asendas viski Sarah’t, Gus märkas teda aina vähem, naine muutus nähtamatuks, viskist sai seltsimees, kambajõmm, parim ja intiimseim sõber, kes tundis ja teadis teda kõige paremini, oli alati temas, oli peaaegu tema. Võib-olla kuulus sellele ka pisut au tema jume eest. Räägitakse pruunist elust. Inimesed istuvad pruunides õllekates ja joovad. Gus ka. Selle nimel ta elaski. See oli vist ainus, mida ta suutis armastada. Ta suutis ehk vaid niiviisi armastada.
Aga võib-olla sa küsid endalt, miks ta üldse jooma hakkas. Kes teab? See muutus vajaduseks, näljaks, tema keha pidi ärgates iga päev kärakat saama. Ma pakun, et joove, lend, jah kergus, mida alkohol tema ajule ja mõtetele andis, oli tähtis – esimestel jooma-aastatel armastas ta tunnet, kuidas joove latva lõi, kuni see muutus haiglaseks ja ta kvalifitseerus alkohooliku diagnoosile, kuni pudel muutus esimeseks ja viimaseks asjaks, mida ta hommikul ja õhtul käe all tundis. Sarah märkas kindlasti ruttu, et on konkurentsist välja tõrjutud, ja see tõstis ta mehest eemale – millegi poole, mis oli palju enamat ja suuremat kui too mees, kes ei pidanud end aja jooksul niikuinii naisega kokku kuuluvaks.
III
Kui ma täna öösel kirjutasin, ärkasid sa üles – hirmusegaselt, ehmunult, nutuga. Võtsin su voodist välja ja kussutasin aegamisi unne tagasi. Seda on paar korda varemgi juhtunud, et tõused püsti ja raputad voodivõresid, pisarad põski mööda veeremas. Kui hirmuuni hajub, olen mina esimene, keda sa näed: mu nägu asendab unemaal nähtud koletist. Mõneks ajaks omandan su silmis kangelase oreooli. Kuni oled väike ning ärkvelolek ja unelus teineteiseks üle lähevad ja ühte sulavad. Ma näen ja saan aru, miks lapsed ja vanemad nii sarnaseks ja üksteise jaoks tugevaks muutuvad, miks ka meie kui isa ja väikese poja vahel on kõik selge. Praegu teed sa lõunauinakut ja kui ma sulle laulsin, hoidsid sa mul pöidlast kinni, ja su haare on kui sümbol, sümboolsuse mõttes lähim, mille ligidusse olen sattunud elavas elus, tegelikus maailmas, nagu oleksid sümbolid viimaks otsustanud minuga kohtuda. Ja kunagi on kõigel algus, Sean, mitte ainult sina ei tunne minu käe ja hääle ankrut, mina omalt poolt hakkan aimama, missugune vägi on ja ootab kirjutavas käes – samas käes, millest sa iga kord kinni hoiad, kui sõuad unenägudesse. Vägi ei ole alati selge ega konkreetne, kuni ei saa ilmseks, mida see teeb. Sinu ja minu vägi on nagu lill ja lillepilt, mis teineteist vajavad ja teiseta mitte midagi ei ole, on orgaanilised ja kunstlikud ning seetõttu selged ja tugevad mõlemad. Võime end tugevaks pidada, Sean. Me peame pidama – et sina pääseksid koletiste küüsist ja minul õnnestuks kirjutada meie California sugulastest. Nii elavatest kui ka surnutest.
Just hetk tagasi panin tähele linoollõiget, mis ripub alumisel korrusel elutoaseinal. Sinu vanaisa George tegi selle oma kolmkümmend aastat tagasi, 1970. aastate algul, kui ta siin Bergenis elas. Pildi väljalõikamine ei saanud tal võtta rohkem kui paar tundi. See on lohakalt tehtud, tegelikult meelega lohakalt ja meelega ülepakutult. Ülepakutust võimendab tume, verekarva tint, mis kvaliteeti siiski tublisti parandab. Kui pilt oli uus, oli seda hirmutav vaadata – mis seal salata, George oligi hirmutav ja ähvardav inimene. Aga kas siis lohakusest või kuna ma seda vaadata ei suutnud, ei näinud ma ka, et see on autoportree, kehv autoportree – nägu ja kael on kummaliselt käpardlikult välja lõigatud. Äkki ta tahtiski halvasti teha. Või oli linooli lõigates purjus. Või mõlemat. Olen näinud vaid seda eksemplari, pärast paari tõmmist lõhkus ta linooli kindlasti ära. Naljakas, et ta lõikas välja niisuguse nina, mida tal ei olnud, lühikese ja laia, puhevil sõõrmetega püstnina, nagu oli Sarah’l ja mille Madelaine temalt päris. George’i nina oli tema ema ja isa Geraldi, sinu vaarisa õnnestunud ristand, üpris kena, sirge ja ontlik nospel. Ma arvan, et tegelikult mõlkus George’il mõttes ema. Ja mitte hea mõttes. Halbadel päevadel võinuks ta ema tappa – näiteks kui ta alustas hommikut õllega ja läks pärast lõunat sujuvalt üle viskile, tipsutades kogu päeva, õhtu ja öö, et siis järgmise päeva varahommikul enne meie ärkamist kodust jalga lasta. Kui George oleks keset mõnd pikka joomatuuri ema peale sattunud, oleks too saanud aimu, mida tema täiskasvanud poeg tema vastu tunneb: vastandlikke tundeid. Ja vastandlike tunnete taga – viha.
Täpselt nagu vanaisa Gusist, sai ka George’ist alkohoolik – osalt ema Madelaine’i süül. Madelaine avaldas pojale erakordset mõju. Neil aastail, kui George elas Norras – 1970. aastate alguses oli ema temast kaheksa tuhande kilomeetri kaugusel Californias –, pidas ema tal teisel pool maakera nii korralikult silma peal, et tema nina ilmus linoollõikele. See on autoportree. Ma näen seda. Ka kunsti mõttes on seetõttu tegu ehtsa kraamiga – nina pärineb George’i grotesksest kihist, mis pressib pildile, mistõttu ma teda ära ei tundnudki. Vaatasin seda alati kui Jeesuse pilti, raseeritud lõua ja lühikeste juustega Jeesust, pilti mehest, kes on keset kannatust, valu ja meeleheidet. Samal ajal on linoolis passiivsust, see võtaks just nagu oimugi liigutamata vastu võmme ja vopse. Jeesus mis Jeesus. Nagu tükk surnud liha. Tugev tükk. Aga agressiivsed sisselõiked, mis moodustavad robustse näo, meenutavad noahoope. Kujutan ette George’i, kes kummardub ühel ööl kehval lambivalgel linooli kohale ja plaadile visandatud pead, kaela, juukseid ja nägu lõiketeraga uuristab. Eriti lõua ümber ja sealt allapoole kasutas ta laiu lõikeid, nagu püüaks kõri läbi lõigata. Näib, nagu oleks ta seniõpitule vilistanud ja end oma kannatuses välja märatsenud. Täna näen ka hooletust, ülbust ja ükskõikseid jooni näos, mis on nii suveräänne ja toimuvast kaugel, et mitte miski, ka mitte valu ei lähe korda seal, kus ta on, hoopis mujal, mida meie, väljaspool seisjad, ei näe, nende võmmude ja vopsude taga, mida ta vastu võtab.
Aga miks see nina just siis ilmus? See oli halb aeg, nii George’ile kui ka meile. Veripunane tint mõjub pildil hävitavalt, ennasthävitavalt. Kümneaastasele, kes ma tookord, 1970. aastal olin, oli ennasthävitavus tundmatu maa. Passiivsust tõlgendan ma nüüd kui haruldast sorti masohhismi – kusagil kaugel selle taga on rõõm ja iha, millega nägu ongi ametis, mitte valu, meeleheite ja nurjatusega, vaid nagu tunduks kõik imetore. See ei ole meie Jeesus. Mitte tavapärane. Pealegi oli George juba palju aastaid enne pildi tegemist saanud Jumala pojaga ühele poole. Ta ei olnud vist kunagi Lunastajat kujutanud. Mitte otseselt. See oli tema Norras loodust kõige otsesem. See lõikus tema surnud ihhu. Sisselõiked lõikusid ta lihasse. See meeldis talle ja ta peegeldas end selles, nii et seda õhkub portreest, umbes nagu nägu ütleks: „Ülem kõige ülemast on nurjatus. Tulge siis ja vaadake, idioodid! Vaadake kõik, kuradi raisad! Õppige minult, räpa ja rüveduse meistrilt.”
Linool lebas palju aastaid kokkurullitult ja sissepakitult, kuni keegi meist – mitte mina – selle välja otsis ja raamida laskis, hankis laia hõbe-mustatriibulise raami, mistõttu pilt meenutab ikoone, mida võib harilikult näha Kreekas ja mis kujutavad hobusel istuvat püha Jüri, kes pistab lohet odaga läbi, või tõsist ja sünget neitsi Maarjat, süles niisama tõsine Jeesuslapsuke. George’i pildil on nii ema kui ka laps. Samuti tapmine. Ta püüdis seekord tappa oma ema Madelaine’i. Purjuspäi. Ta oli tapmisele nii lähedal, et oli hea, et ta oli siin maal, Los Angeleses elavast emast kaugel, mis päästis nad mõlemad, nii et ei valatud ühtki tilka perekonnaverd, vaid lodistati kõvasti tumepunast tinti hallikasrohelisele linoleumiplaadile, kus George iseennast portreteeris. Sel hetkel sai ta oma tapasooviga valmis – ja tappis selle asemel kunstnik George’i. Kelleks oli saada tahtnud. Inimese, kelle esilekerkimiseks ta oli kümme aastat aega ja jõudu kulutanud.
Autoportreid on raske mõista. Kas need peale joonistatud või maalitud näo üldse näitavad midagi? Pliiatsijoonised tunduvad tihti kõige tõepärasemad, eriti kui joonistaja töötab kiiruga, meeletu tempoga – mitte sellepärast, et tal kiire on, vaid kuna see, mida me muljeks nimetame, pommitab paberit ja pliiatsit. Kõik, mis silmapilgu vältel paberile ilmub, muudab tõlgendatavat nägu tosinas suunas. Nii ju ei või. Üks suund peaks lõpuks teistest üle olema ja jääma selleks, mida me näeme. Üks asi on see, kui joonistatakse teist inimest, sest siis on nende vahel nähtamatu sein. Aga kui joonistaja visandab oma peegelpilti, on olukord intiimne.