Koonused. Kurt Sweeney
jõhker. Nii et ta sai asjale omamoodi pihta. Rohkem ei saanudki tahta. Ta näitas, mida purjus mees tunneb – ei midagi kena, aga nüüd, palju aastaid hiljem siiski unustamatut. Ehk just sellepärast, et ta lõikas linoolinoaga. Terariistaga. Just see ütleb mulle nüüd palju rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi. See on ainus tema tehtud pilt inimesest, mida olen näinud. Mul tekib tunne, et kusagil seal sees on ka Gus, sest George’i näojooned on nii rohmakad, et on lihtne – ja kiusatus – näha seal ka teist. Ja miks mitte tema emapoolset põhjajoonud vanaisa?
Ka adventistiperes kodus Californias polnud tema kunst populaarne. Niisama ebapopulaarne oli see, et ta otsustas kõik ühele kaardile panna. Madelaine ei leppinud sellega iialgi. Viiest pojast oli George tema lemmik. Aga võimatu on öelda, miks, sest ta oli väga valiv ja tegi inimestel vahet rangete ja irratsionaalsete kriteeriumide põhjal. George’i ja ta vendade vahekorrale mõjus see halvasti, tekitades armukadedust, mis pole siiani lakanud. Küllap nägi seda ka Madelaine, aga ei võtnud midagi ette – sest George oli tema inglipoju, teised aga madalamat sorti. George võis joonistada loomi, inimesi, loodust, lennukeid, ronge, autosid ja maju, sest tal oli selleks soont. Aga ema ei võtnud seda kui kunsti, see oli vaid üks poisi plussidest. Võib-olla meeldis see talle siiski eriti hästi – märkamise ja kindlakäelise kujutamise anne oli pärit tema õndsalt emalt Sarah’lt, kellel oli ka kord olnud kombeks joonistada ja maalida ning ümbritsevat hämmastava täpsusega edastada. Seetõttu andis vanaema poisi joonistamisele ja maalimisele oma heakskiidu ja õnnistuse, mis võis tütar Madelaine’ile meeldida.
Aga mitte see, et poiss oma elu kunstile pühendas, see oli vale, seal läks ta liiga kaugele. Emale meeldisid need poja pildid, mis sarnanesid Sarah’ omadega: portreed, vaikelud, maastikud ja aastaaegade motiivid, mille Madelaine võis nägusa kaunistusena kodus seinale panna või anda eriliseks kingiks sugulastele, sõpradele ja koguduseliikmetele – kenas väikses formaadis ilusad, pilkupüüdvad, viimistletud õlimaalid ja akvarellid, mis said adventistikodus kujunduselemendiks kenade rahumeelsete piltidena, mis peegeldasid Jumala loodut kogu selle suures ja kaunis ilus. Madelaine’ile meeldis, et tema poeg näitas kõigile, et suudab ka nende kodu kaunistada, anda neile tasuta kunsti, mida need inimesed muidu poleks muretseda jõudnud ja mis sobis nende kodudesse täiuslikult.
Tähtis – ja õige – oli see, et tema poeg George lõi täiust ja ilu omaenese kätega. See tegi Madelaine’ile rõõmu, sest see tegi kõigile rõõmu. Sest poeg levitas rõõmu. Ema nägi seda. Sarah samuti. Lapselaps jätkas seda, millest vanaema kord loobuma pidi, sest perekond palus tal pildid sinnapaika jätta, kui ta abiellus, ja keskenduda pereelule koos abikaasa, laste ja koduga; ta oli kohustatud koristama, süüa tegema, laste järele vaatama ja neid kasvatama, maja ja kodu korras hoidma – seepärast pidi ta loobuma hobist, millega oli lapsena aega veetnud, ja tegema ennast kasulikuks, andma kogu ülejäänud elu jooksul mehele ja perekonnale iga minuti ööpäevast. Ta tegigi seda. Ma arvan, et ta abiellus teismelisena ja sünnitas esimese lapse enne kahekümnendat eluaastat. Järgmised viis sai ta enne kolmekümneseks saamist. Oli, kuidas oli, aga tal jäi üha vähem aega üle, käed ja jalad olid sõna otseses mõttes tööd täis, tal ei olnud iial mahti maha istuda, et visata paberile kiire väike pliiatsivisand. Pulmapäeval otsustati tema saatus ja ta ei sõdinud vastu, kääris oma kleenukestel käsivartel käised üles ja andis perekonnale absoluutselt kogu energia ja jõu – ning unustas ajapikku oma suurima ande, millest tema tütrepoeg George kõvasti kinni hoidis ja kunagi loobuda ei tahtnud.
Raske on öelda, kas Sarah mõtles endast kui kunstiinimesest. Ta kasvas üles ja elas Iowa osariigis, kunstikauges kolkas, suurte viljapõldude keskel talus; Madelaine ja teised õed-vennad olid juba varsaeas, kui tema ja Gus võtsid lapsed ja kolimiskoorma ning sõitsid millalgi pärast 1920. aastat läände, Californiasse. Võimalik, et ta ei mõelnudki oma piltidest kui kunstist – nagu seda teisedki ei teinud. Võimalik, et ta polnudki eriti pilte näinud ega olnud kunagi galeriis või kunstimuuseumis käinud. Ühel päeval enne 1900. aastat istus ta väikese tüdrukuna paberi ja pliiatsiga maha ja asus vedama kriksadulle, ringe ja jooni. Ning üsna pea enamatki: ta näeb vaimusilmas loomi, taimi, lilli, puid ja linde, lisaks piiblilugude tegelasi – vana testamendi Aabrahami tegutsemas. Nuga ja ta poega Iisakit, keda isa hoiab ohvrikivil kinni, et ohverdada ta Issandale Jumalale. Noad ja kõiki maailma loomi paarikaupa astumas laevale, mis peab nad uputusest päästma. Ta on seda kuulnud ja näinud. Ta oskas seda joonistada. Tema loominguline vägi elas päeval ja öösel. Madelaine’il oli läinud korda säilitada üks tema väike õlimaal, mida ta mulle näitas. Kaks tüdrukut aias. Kaheteistaastased. Lilledega kübarad. Kummaline hämar ja hingestatud meeleolu. Vastastikune ujedus. Ühes tüdrukus pisut enam. Aga kõik kokku sordiini all. Ja ometi nagu noore tütarlapse maailmanägemise paks-paks toon. Omapärane värvikasutus, ilma varjudeta või peaaegu ilma, nagu oleks ta iseseisvalt avastanud sama, mille avastamisega täiskasvanud meeskunstnikud teisel pool Atlandi ookeani vaeva nägid – päikest pole tegelikult vajagi, üksnes värve ja vaatepunkti. Vaatepunkt üksi on juba valgus, ta nägi või teadis või taipas seda kodus Iowas oma talus oma toas maalides ja katsetades. Aga öelda selles perekonnas „kunst”? Kas kellelgi neist oli mingit aimu nähtava ja nähtamatu lõuendile kandmisest? Talle meeldis teha pilte. Aga väita, et tema maalid hõlmaksid enamat kui palja silmaga nähtav? Ta oli osav maalima. Ja kogu lugu.
George ka. Madeleine nägi poja joonistamisoskuses hiilgavat tulevikku kirurgina – tol olid sõrmed, mis suutnuksid ühel päeval sooritada operatsioonilaual imesid, niisugune oli plaan, mis pidi tõestama advendikogudusele perekond Kavani taset. Pärast laupäevast jumalateenistust võtnuks ta poja kaasa ja näidanuks teda, George’i, teistele õmblusklubi naistele, värsket kuldsete sõrmedega eliidiarsti, kelle üle tema sõbrannad vaimustusest ahhetanuksid, kui nad oleksid poissi kättpidi tervitanud ja vargsi emmanud ning toreda noormehe alati hoolikalt raseeritud põsele musi andnud, kiljatades ekstaatiliselt „Halleluuja!”, „Oo, Madelaine!”, „Ta on imeilus! Nõiduslikult ilus!”. Poissi oleks kantud emalikus võidukäigus õmblusklubi kuldtoolil kirikut pidi ringi ja tõstetud teistest palju kõrgemale. Ilus, mehine, viisakas Georgie, kes pidi oma vanaema Sarah’ kombel olema ehtsa usu tunnistuseks nii Madelaine’ile kui ka adventkiriku kogudusele; see, mis pojale ja vanaemale eraldi ja üheskoos osaks sai, see, et nad oskasid pilte teha, tekitas aukartust, üldist imetlust ning oli tõendiks, et see perekond on Jumala armust osa saanud.
Aga usuks tõendeid ja kinnitust nõuda on teoloogiliselt perversne. Ka usu säilitamiseks – naiivne, rumal, väiklane pühaduseteotus. Jumalalt ja igavikult nõutakse väikesi konkreetseid märke. Näiteks seda, et Madelaine’i illikuku George lõpetaks meditsiiniõpingud hiilgavate tulemuste ja oivaliste atestaatidega. See tõestaks Jumala õnnistust. Perversne teoloogia, Sean, ja täiesti ameerikalik, mis ütleb, et võitja riisub koore, saab kõik endale, paneb kõigele käpa peale. Selline on seadus sadades suuremates ja väiksemates kogudustes üle kogu maa – ka Los Angelese adventistide seas. Inimesed näevad jumalikku seost hinge ja edu vahel, tulemuse ja moraali vahel, saavutatu ja igaviku pakutava vahel.
Neil oli sealmaal 1980. aastatel üks president, Ronald Reagan, kes müüs sedasama mõtet. See kukkus tal päris hästi välja, ta sai hulga hääli, kuna ühendas raha, edu, õnne, suurkapitali, finantsid ja äri otseselt Isa, Poja ja Püha Vaimuga. Olen kindel, et ta oli Madelaine’i lemmikpoliitik ja lemmikpresident – mitte üksi sellepärast, et nad olid sündinud samal, 1911. aastal, vaid ka sellepärast, et Madelaine’i-sugune võis noogutada kinnitavalt tema ideedele ja seisukohtadele, mida Reagan üha ja jälle 1960., 1970. ja 1980. aastate vältel väljavalitud ja tähelepanelikult kuulavale publikule serveeris, tihti televisioonis, otsesaates kogu rahvale. Ta seisab poodiumil tumeda, stiilse, healõikelise ülikonnaga ja räägib mikrofonidesse ametlikul ning samas intiimsel ja isiklikul toonil, kuulajaskonnale, kes on temaga kõik ühel nõul, nagu televaatajad näevad, kui kaamerad temale ja publikule suunatakse: paljud noogutavad iga tema sõna peale. Tema juttu on ka kena kuulata, ta kasutab palju ilusaid sõnu ja tema hääl on nagu samet, selle kõla on tänu pikale ja põhjalikule treenimisele kauni modulatsiooniga. Tal on ka elegantsed maneerid, tsiviliseeritud välimus ning tekst, mida ta ette loeb, pakub enamasti siivsaid ja hästi valitud sõnu ja sõnastusi, mille viimast kui sõna on presidendi kantselei sulemehed eelnevalt kaalunud ja lihvinud, nende tähendused, kõrvaltähendused ja enamiku assotsiatsioone välja sõelunud ja läbi näinud,