Koonused. Kurt Sweeney
kus ta 1940. ja 1950. aastatel mängis. Tollesama filmilinalt tuttava näo viib mees 1960. aastate algul poliitikasse Californias, kus temast saab kuberner, ja lõikab veelgi enam loorbereid oma välimuse ja isiku vilunud lavastamisega, kasutades muu hulgas oma häält, mis inimestele meeldib. Ta on sümpaatne seal ülal poodiumil mikrofonide ees, kus ta hääl kostab valjuhääldist, telenägu teleekraanil, seksikas, mehine, karismaatiline ja mõnikord ka joviaalne mees. Ning seetõttu populaarne. Kes ka Madelaine’ile meeldib ja vähe sellest, et meeldib, vaid enamgi, eelkõige tema hääl, mis on sooja tämbriga, pehme, kaastundlik ning sellele lisaks tõsine ja asjalik (mitte liiga asjalik), tundub siiras, aus ja tõele vastav, hääl, mida inimesed uskuda võivad. Madelaine ka, mistõttu 1980. ja 1984. aasta presidendivalimistel annab ta hääle oma telelemmikule Ronald Reaganile, keda ta imetleb diivanil istudes, kaks sülekoera põlvedel, seda Ameerika poliitika kõige silmapaistvamat isikut, kes ei räägi rahvale üksnes oma poliitikast, vaid ka oma isiklikust usust. See on veel üks voorus. See endine filminäitleja, kes tõusis maailma vägevaima riigi tippu, astub ette ja räägib avameelselt, ausalt ja otsekoheselt nii enda ees istuvale publikule kui ka kõigile, kes televiisorist otseülekannet vaatavad, oma kristlikust usust. Et ta usub ka tuntud viimse kohtupäeva kujutamist piiblis, maailma lõppu, headuse ja kurjuse viimset võitlust, kus kõik hinged lõpuks ometi kahte suurde rühma jagatakse, üks üles taevariigi paradiisi ja teine otseteed alla põrgusse. Ta seisab kaamerate ja mikrofonide ees ja tunnistab oma täit ja otsesõnalist usku sellesse, õigluse viimset võidukäiku, mis ootab varem või hiljem meid kõiki, ka teda ja publikut. Rääkimata temast, koduperenaisest Madelaine Kavanist, kes istub kodus Los Angeleses oma elutoas.
Võib-olla on see ka tõsi, mees kujutas seda võib-olla ise samuti ette, nagu Madelaine selle üle oli mõelnud, seda uskunud ja palju aastaid ette kujutanud: päeva, mil lunastatud ja patused igaveseks kahte lehte lüüakse ja ise suunas saadetakse, nagu see kena mees meeldiva tämbriga ja otsekohese tõsidusega hääles kogu rahvale kõneles. Ja mitte ainult oma rahvale, vaid ka ülejäänud maailmale, kes loomulikult ka kuulab selle mehe juttu, miljonid ameeriklased noogutavad kinnitavalt ja isegi hõiskavalt selle peale, mida mees isiklikult arvab ja usub ja kujutleb lõpuks kätte jõudvat: viimne võitlus, piibli ettekuulutuste lõplik kinnitus.
Teistele tähendab see midagi täiesti konkreetset. Kommunistliku Nõukogude Liidu võimukandjatele käib jutt võimust. Nemad kuulavad, kuidas nende rivaal ja maailma mastaabis vaenlane kuulutab, et tema kui superriigi USA riigipea isiklikult usub ja lausa loodab selles headuse ja kurjuse maailmas finaali. Ta on nad juba paika pannud. Ta on jaganud inimkonna – õigemini riigivõimud – kahte kategooriasse. Nõukogude Liidu paigutab ta kurjuse hulka ja nimetab seda isegi kurjuse impeeriumiks, ka kaamera ees, kogu maailma kuuldes. Selle panevadki Moskva võimukandjad Reagani ütlusse – mitte kristliku sõnumi, vaid ähvarduse, mis peitub sõnade ja sõnastuste taga, mille tema kui superriigi number üks vastutav ja valitud pea saadab Venemaale, muu hulgas selle, et ta ei usu mitte ainult oma sõnu, vaid ka oma vahendeid kui aatomiriigi USA sõjaväe ülemjuhataja, mistõttu ta võib Ameerika presidendina põhiseaduse järgi päästa tahtmise korral valla maailma lõpu, millest ta nii avameelselt, ausalt ja otsekoheselt räägib. Teisisõnu alustada nii teoorias kui ka praktikas Nõukogude Liidule ulatuslikku aatomirünnakut, mille ta poodiumil seistes piibellikku sousti kastab.
Selle peale võisid inimesed nõusolevalt noogutada. Niisamuti Madelaine. Ta noogutab innukalt ja eksalteeritult selle mehe kõnele, kes talle mitte ainult ei meeldi, vaid keda ta miljonite omavanuste ameeriklannade kombel imetleb. Nad mäletavad Hollywoodi filmitähte Ronald Reaganit eriti vesternidest – kangelast, kes lööb alati platsi puhtaks ja bandiidid surnuks, toob õigluse ja pääsu ega hoia korralike ja viisakate inimeste aitamiseks püssirohtu kokku. Nood inimesed lähevad aga ruttu meelest. Tema on käsist ja jalust seotud. Ta on liiga korralik. Tegutseb liialt aukoodeksi järgi. Liialt ideaalne ja liiga vähe lihast ja luust. Üheülbaline. Igav. Aga siis ilmub ta taas välja uues pakendis, poliitikuna. Valjult ja selgelt tunnistab ta oma ristiusku – algul väikestes seltskondades ja seejärel üha suuremates, kuni kogu maailm kuuleb tema sõnu „Yes, I do believe … in the Apocalypse,” mida ta lausub pika kunstpausiga sõnade „believe” ja „in the Apocalypse” vahel, nii et sõnad tungivad selgelt ja kuuldavalt kõigi kuulajate hinge – nii nende sõnum kui ka tähendus, moraal kui ka (kõik) tagajärjed. Ning sajad tuhanded, miljonid, sajad miljonid hüppavad üle kogu maailma toolidel – puhtast rõõmust. Või ehmatusest. Sest ta räägib ju päevast, mida ootab, mille saabumist ta väidab end paljude teiste kombel uskuvat, mil heade jaoks kõik hästi lõpeb.
Ja häda teistele – kogu maailma untsantsakatele, kes ei usu piibli ettekuulutusi ega mõtle neile – ning veel halvem Nõukogude Liidu võimukandjatele, kes suhtuvad Reaganisse kui inimesse, kes võib vallandada tuumasõja. Ja see mõte jõuab talle kohale. Kui ta on sellele mõelnud. Kui ta piiblit sel viisil tõlgendab. Kui ta samal päeval, kui kõne ettekandmisele tuleb, seisab koos abikaasa Nancyga vannitoapeegli ees ja ütleb korraga: „Honey, I … I’ve been thinking about the prophecy … in the Scripture …” Ja Nancy, kes ka peeglisse vaatab, pöördub mehe poole ning küsib rahulikult, ootavalt ja kannatlikult: „Yes, Ron, dear, … which prophecy did you have in mind?”
Sest mõtet, mida ta kavatseb ette kanda, tuleb ju enne kellegi peal järele proovida, mõne sellise peal, kes teda kuulaks ja teaks, kuidas ta tavaliselt mõtleb. Miks mitte Nancy, keda ta on aastaid usaldanud? Ta tunneb end väljavalituna. Ta tunneb, et tal on missioon, et ta on otsekui rüütel, kes võitleb õigete ja heade eest – USA eest. Ja ka Nancy on väljavalitu. Ka temal on ülesanne. Ta on tema naine. Nemad kaks kuuluvad kokku. Ühel päeval lähevad nad koos igavikku. Seepärast peavad nad sellele koos mõtlema ja seda koos otsustama. Mitte tema staap. Mitte ministrid või nõustajad või teised tema suurest kaaskonnast, kes teda suunavad ja varustavad kõige aktuaalsema ja pakilisemaga, mis on päevakorral. Ta läheb ringiga ümber nende. Nad ei saa sellest teadagi. Ta ei räägi neile mitte midagi. Ta improviseerib poodiumil – nii arvab mitu tema lähemat staabiliiget, võib-olla kõik. Teised ka – kommentaatorid, ajakirjanikud, vaatlejad, opositsioonipoliitikud, rivaalid, vaenlased, lojaalsed ja ebalojaalsed liitlased. Ja mõistagi kogu Nõukogude Liidu võimuaparaat. Veteranid ning kõige terasemad ja intelligentsemad selles mängus teavad, et neid sõnu ei kirjutata ilmaski kõnesse – vastutava staabi elukutselised ja kvalifitseeritud kõnekirjutajad ei teeks seda ilmaski. Ka mitte nood, kes Reagani ideoloogilist pulssi kõige paremini tajuvad. Need on puhtad sõnad. Mis tulevad otse südamest. Otsesaates.
Aga kas Reagan kasutab oma aju? Kas ta mõtleb üldse, mida ta seal seistes lausub? Kas ta tahab näha, kuidas inimesed rõõmust – või ehmatusest – hüppavad? Kas mõni tema omadest mõtleb, et nüüd läks vennike liiga kaugele? Kas see, mis ta teeb, on hea? Kas see on geniaalne, et ta saadab kogu staabi pikalt ja katsetab käigu pealt suurpoliitilist improviseerimiskunsti? Kas ta demonstreerib suurt riigimehetalenti? Kas on hea mõte näidata, et ta lähtub piibli ettekuulutustest, kui tema käsutuses on samal ajal Ameerika tuumanupp – mille tema kui Ameerika president võib põhiseadusega lubatud vajutusega käivitada, mis lahutaks sikud lammastest, nagu ta vihjab? Pöördudes otseselt valijate poole – see tähendab nende poole, kes tema seisukohti jagavad? Kas ta kaalub seda koos Nancyga? On alles kuradi tegelane. Esimest korda näitab ta kõigile – nii sõpradele, liitlastele kui ka vaenlastele –, et keegi ei dikteeri talle, mida arvata või öelda, välja arvatud üks, tema naine Nancy, kes näeb fantaasias sama, mida temagi: suurt parve Jumala kättemaksuingleid, kes pagevad taevast alla meie, surelike poole, et oma töö lõpuks ära teha ja asi joonde ajada, inimesed kahte lehte lüüa – saata kõik sinna, kuhu nad kuuluvad, taevasse või põrgusse. Ja asi ants. Valmis. Suur mõte. Tõeliselt suur nägemus.
Aga mitte ainult kena. Pilt, mida abielupaar Reagan näeb, ei ole sugugi kena. Ega ka see pilt, mida Madelaine näeb vaimusilmas. Ta tajub Reagani sõnades väikest ebakõla. Kusagil on käärid. Mehe sõrm on tuumanupul. Madelaine tahab selle sealt ära saada, et keskenduda täie tähelepanuga nägemusele piibli ettekuulutusest, grandioossele finaalile, mis lõpetab elu selles maailmas. Aga selle inetu ebakõla unustab ta ruttu, sest Reagan pakub talle oma autoriteediga turvatunnet, rahu, veendumust ja pidet. Seda pakuvad valijatele ja televaatajatele tema hääl ja välimus. Tal on miski, mida nimetatakse karismaks, kiirgav aura, mis laseb