Maetud hiiglane. Kazuo Ishiguro

      Esimene osa

      Esimene peatükk

      Te oleksite võinud tookord kaua otsida sedasorti looklevat tanumat või rahulikku aasa, mille poolest Inglismaa hiljem kuulsaks sai. Nende asemel oli miilide kaupa trööstitut ülesharimata maad, siin ja seal kulgesid konarlikud rajad üle kiviste küngaste või kõleda nõmme. Enamik roomlastest jäänud teid olid selleks ajaks juba lagunenud või rohtunud ja sulasid sageli kõnnumaaga ühte. Jäised udud rippusid jõgede ja soode kohal, sobides liigagi hästi kollidele, kes sellel maal toona ikka veel elutsesid. Läheduses elavad inimesed – ja paneb imestama, milline meeleheide sundis neid nii süngetesse paikadesse asuma – võisid tõesti karta neid elukaid, kelle ähkimist võis kuulda juba ammu enne, kui nende moonutatud kogud udust välja ilmusid. Niisugused koletised ei andnud aga põhjust imestamiseks. Tolleaegsed inimesed oleksid pidanud neid igapäevaseks riskiks ning tol ajal oli väga palju muud, mille pärast muretseda. Kuidas saada kõvast maapinnast toitu kätte, kuidas vältida tulepuudeta jäämist, kuidas peatada taud, mis võis tappa üheainsa päevaga kümneid sigu ja tuua rohelise lööbe laste põskedele.

      Igatahes ei olnudki kollid nii hullud, kui neid ei provotseeritud. Tuli lihtsalt leppida sellega, et ikka ja jälle eksis mõni elukas hirmsas raevus võib-olla mingi nende enda varjatud riiu järel külasse ning märatses seal karjumisest ja relvadega vehkimisest hoolimata ringi, vigastades kõiki, kes olid liiga aeglased, et tal teelt eest minna. Või et ikka ja jälle võis koll mõne lapse udusse viia. Tolleaegsed inimesed pidid sedalaadi jõledustesse filosoofiliselt suhtuma.

      Ühes sellises piirkonnas suure raba serval, kusagil sakiliste küngaste varjus elas eakas abielupaar Axl ja Beatrice. Võib-olla ei olnud need nende täpsed või täielikud nimed, aga lihtsuse mõttes nimetame neid just nii. Ma tahaksin öelda, et see paar elas eraldatud elu, aga noil päevil olid vähesed „eraldatud” selles mõttes, millest meie aru saaksime. Sooja ja turvalisuse pärast elas külarahvas ulualustes, millest paljud oli kaevatud sügavale mäekülje sisse ning olid üksteisega seotud maa-aluste käikude või kinniste koridoride kaudu. Meie eakas paar elas koos veel umbkaudu kuuekümne külaelanikuga ühes säärases laiutavas käikude ja tubade rägastikus – hoone oleks selle kohta liiga uhke sõna. Kui nende kärgkülast välja tulla ja kakskümmend minutit ümber künka kõndida, võis jõuda järgmisesse asulasse ning vähemalt esialgu oleks see paistnud täpselt samasugune nagu eelmine.

      Mul ei ole mingit soovi jätta muljet, et tolleaegne Britannia ainult niisugune oligi, ning et ajal, mil kõikjal mujal maailmas edenesid suurejoonelised tsivilisatsioonid, ei olnud meie siin rauaajast palju kaugemale jõudnud. Kui te oleksite saanud oma soovi kohaselt mööda maad hulkuda, oleksite võinud kindlasti avastada losse, kus leidus muusikat, maitsvat toitu ja sportlikke saavutusi, või kloostreid, mille asukad olid teadmistest küllastunud. Aga sellest ei saa kuidagi mööda. Isegi tugeva hobuse seljas ja hea ilmaga oleksite võinud ratsutada päevi, ilma et oleksite silmanud ainsatki lossi või kloostrit rohelusest kerkimas. Enamasti oleksite leidnud selliseid kogukondi, nagu ma äsja kirjeldasin, ning kui teil poleks just olnud kingituseks kaasas toitu või rõivaid või te poleks olnud raskelt relvastatud, ei oleks olnud sugugi kindel, milline vastuvõtt teid oleks oodanud. Kahju küll, et ma maalin meie tolleaegsest maast säärase pildi, aga mis seal parata.

      Pöördume tagasi Axli ja Beatrice’i juurde. Nagu ma ütlesin, elas see vanapaar asumi välisservas, kus nende ulualune oli loodusjõudude eest vähem kaitstud ega saanudki kuigi palju osa lõkkest suures kambris, kuhu kõik õhtul kogunesid. Võib-olla oli kunagi olnud aeg, mil nad elasid tulele lähemal, aeg, mil nad elasid koos oma lastega. Tegelikult on tegu just niisuguse mõttega, mis võis kanduda Axli pähe, kui ta lebas koidueelsetel tühjadel tundidel voodis, naine kõrval sügavas unes, ning tema südant vaevas mingi nimetu kaotus, mis ei lasknud tal uuesti unne vajuda.

      Võib-olla oli Axl just sellepärast kõnealusel hommikul voodi hoopis maha jätnud ja vaikselt välja lipsanud, et istuda asumi sissepääsu kõrval vanal kooldunud pingil ja oodata päevavalguse esimesi märke. Kevad oli käes, kuid õhk tundus ikka veel kõhe isegi Beatrice’i keebiga, mille ta oli välja tulles kaasa võtnud ja endale ümber mähkinud. Ometi oli ta nii oma mõtetesse süvenenud, et ajaks, mil ta mõistis, kui külm tal on, olid tähed sama hästi kui kadunud, silmapiiril levis valguskuma ja hämarusest jõudsid ta kõrvu linnulaulu esimesed noodid.

      Ta tõusis aeglaselt püsti ja kahetses, et oli nii kauaks välja jäänud. Ta tervis oli hea, aga viimasest palavikust lahtisaamine oli võtnud tükk aega ning ta ei tahtnud, et see tagasi tuleks. Nüüd tundis ta, et jalad on niisked, aga kui ta uuesti sisse minema pöördus, oli ta üsna rahul, sest tal oli õnnestunud sel hommikul meenutada tervet rida asju, mis olid tal juba mõnda aega nagu peast pühitud. Enamgi veel, ta tajus, et jõuab kohe mingile ülitähtsale otsusele – otsusele, mida ta oli tõesti liiga kaua edasi lükanud – ning tundis endas erutust, mida ta ihkas jagada oma naisega.

      Kärgküla sees koridorides valitses ikka veel täielik pimedus ning ta oli sunnitud minema käsikaudu kogu lühikese maa kambri ukseni. Paljud ukseavad kärgkülas olid lihtsalt võlvialused, mis tähistasid kambriläve. Tundus, et külaelanike meelest ei häirinud selline elukorraldus nende privaatsust, vaid võimaldas tubadel osa saada suure tule mööda koridore kanduvast soojusest või siis külas lubatud väiksemate lõkete soojast. Axli ja Beatrice’i toal aga, mis asus igasugusest tulest liiga kaugel, oli midagi, mida võiks nimetada päris ukseks – suur puust raam, millel olid risti-rästi väiksemad oksad, roniväädid ja ohakad ning mis tuli sisse ja välja minnes iga kord ühele poole tõsta, kuid mis hoidis eemal külma tõmbetuule. Axl oleks õnnelikult ilma selle ukseta läbi ajanud, kuid aja jooksul oli sellest saanud Beatrice’ile midagi, mille üle märkimisväärset uhkust tunda. Axl oli kambrisse naastes sageli leidnud, et naine tõmbab selle moodustise küljest närtsinud oksi ja asendab need päeva jooksul korjatud värsketega.

      Sel hommikul liigutas Axl tõket just parasjagu, et sisse mahtuda, ning püüdis võimalikult käratult liikuda. Siin imbus varane koiduvalgus tuppa väikestest lõhedest välisseinas. Ta nägi ähmaselt enda ees oma kätt ja turbaaset, Beatrice aga oli ikka veel paksude tekkide all sügavas unes.

      Tal oli kiusatus naine üles äratada. Mingi osa temast oli kindel, et kui naine oleks sel hetkel ärkvel ja räägiks temaga, variseksid lõplikult kõik tõkked, mis olid veel tema ja tema otsuse vahele jäänud. Hetkeni, mil kogukond virgus ja päevatöö algas, oli aga veidi aega ning nõnda seadis ta end istuma madalale pingile kambrinurgas, naise keep ikka veel tihedalt ümber.

      Ta mõtiskles, kui tihe on udu sel hommikul, ning kui pimedus hajub, kas näeb ta siis, et see on immitsenud pragudest isegi nende kambrisse. Siis aga kandusid ta mõtted niisugustest asjadest eemale, tagasi selle juurde, mis oli ta tähelepanu köitnud. Kas nad on elanud alati niimoodi, ainult kahekesi, kogukonna äärealal? Või olid lood kunagi hoopis teistsugused? Varem, väljas, olid talle meenunud mõned mälestuskillud – põgus hetk, kui ta kõndis mööda küla pikka keskset koridori, käsivars ümber ühe oma lapse, ise pisut küürus, aga mitte vanuse tõttu, nagu ta on nüüd, vaid lihtsalt sellepärast, et ta ei tahtnud pead häguses valguses vastu laetalasid lüüa. Võib-olla oli laps parajasti temaga rääkinud, öelnud midagi naljakat, ning nad mõlemad naersid. Kuid nagu varem väljas, ei jäänud nüüdki ta meelde midagi päriselt pidama, ning näis, et mida pingelisemalt ta keskendub, seda nõrgemaks need killud jäävad. Võib-olla olid need lihtsalt vana narri kujutlus. Võib-olla oli asi selles, et Jumal ei olnud neile lapsi andnud.

      Te võite imestada, miks Axl ei pöördunud teiste külaelanike poole, et need tal minevikku meenutada aitaksid, aga see polnud nii kerge, nagu võiks arvata. Selles kogukonnas nimelt räägiti minevikust harva. Ma ei taha öelda, nagu oleks see olnud tabu. Ma tahan öelda, et see oli kuidagi hääbunud niisama tihedasse uttu nagu see, mis rippus soode kohal. Külaelanikele ei tulnud lihtsalt pähe mõelda minevikust – isegi üsna äsjasest.

      Näiteks niisugune asi, mis oli Axlit mõnda aega häirinud: ta oli kindel, et mitte nii väga ammu oli nende seas elanud pikkade punaste juustega naine – naine, keda peeti külale väga oluliseks. Iga kord, kui keegi endale viga tegi või haigeks jäi, kutsuti otsekohe just see punapäine naine, kes oli väga osav ravitseja. Ometi ei olnud sedasama naist nüüd enam kusagil ning paistis, et keegi ei imestanud, mis oli juhtunud, ega isegi väljendanud kahetsust tema puudumise pärast. Kui Axl oli maininud seda