Maetud hiiglane. Kazuo Ishiguro
nüüd tungis ühest nurgast sisse varane päikesekiir, sirutudes sinna, kus Beatrice magas. Axl nägi, kuidas selles kiires oli midagi, mis nägi välja nagu otse tema naise pea kohal hõljuv putukas. Siis sai ta aru, et see on ämblik, kes ripub oma nähtamatu püstise niidi otsas, ning Axli pilgu all alustas see sujuvat laskumist. Axl tõusis käratult, läks läbi väikese toa ja liigutas kätt magava naise kohal, püüdes ämbliku pihku. Siis seisis ta seal hetke ja vaatas naist. Naise magavas näos oli rahu, mida ta nägi nüüd harva, kui naine oli ärkvel, ning äkiline õnnesööst, mille see vaatepilt esile kutsus, tabas teda ootamatult. Ta mõistis siis, et ta oli otsusele jõudnud, ning tahtis taas naist äratada, lihtsalt selleks, et talle uudiseid rääkida. Ta sai aga aru sellise teguviisi isekusest – ja pealegi, kuidas sai ta olla nii kindel naise reageeringus? Lõpuks läks ta vaikselt tagasi oma tabureti juurde ning kui ta uuesti istet võttis, meenus talle ämblik, ning ta tegi pihu õrnalt lahti.
Kui ta oli enne istunud väljas pingi peal ja oodanud koiduvalgust, oli ta püüdnud meenutada, kuidas tema ja Beatrice üldse nende rännaku mõtet arutama hakkasid. Ta oli siis mõelnud, et ta oli leidnud teatud vestluse, mille nad olid maha pidanud ühel ööl sellessamas kambris, aga nüüd, kui ta vaatas, kuidas ämblik mööda tema käeserva ja sealt muldpõrandale jooksis, turgatas talle täie kindlusega pähe, et esimest korda oli seda teemat mainitud päeval, mil see tumedates räbalates võõras oli külast läbi läinud.
See oli hall hommik – kas see juhtus tõesti nii ammu nagu möödunud novembris? – ja Axl sammus jõe ääres mööda jalgrada, mille kohal rippusid pajuoksad. Ta kiirustas põllult tagasi külla, võib-olla tooma mingit tööriista või saama eestööliselt uusi juhiseid. Igal juhul peatasid ta paremalt põõsaste tagant kostvad äkitselt tõstetud hääled. Kõigepealt läks ta mõte kollidele ning ta otsis kiiruga mõnda kivi või keppi. Siis mõistis ta, et kuigi hääled – kõik naiste omad – olid vihased ja erutatud, ei olnud neis seda paanikat, mis kaasnes kollirünnakutega. Sellegipoolest trügis ta otsustavalt läbi kadakaheki ja koperdas välule, kus ta nägi kobaras koos seismas viit naist – nad polnud küll enam esimeses nooruses, kuid siiski veel lapsekandmise eas. Nad olid seljaga tema poole ja karjusid ikka veel millegi peale kaugemal. Ta oli juba peaaegu nende juurde jõudnud, kui üks naine teda võpatades märkas, kuid siis pöördusid teisedki ja silmitsesid teda peaaegu häbematult.
„Nonii,” ütles üks. „Võib-olla on see juhus või midagi enamat. Aga siin on abikaasa ja loodetavasti paneb ta naisele mõistuse pähe.”
Naine, kes oli Axlit esimesena märganud, lausus: „Me ütlesime su naisele, et ta ei läheks, aga ta ei kuula meid. Ta tahab tingimata sellele võõrale süüa viia, kuigi see on kõige tõenäolisemalt deemon või siis mingi teise kuju võtnud haldjas.”
„Kas mu naist ähvardab oht? Daamid, rääkige selgemini.”
„Üks võõras naine on terve hommiku meie läheduses hulkunud,” vastas üks teine naine. „Juuksed seljal lahti ja must räbaldunud keep seljas. Ta väitis, et ta on saks, aga ta pole riides ühegi saksi moodi, keda meie oleme kunagi kohanud. Ta püüdis hiilida meile selja taha jõe ääres, kui me pesu pesime, aga me nägime teda aegsasti ja ajasime ta ära. Aga ta tuli üha tagasi, käitus, nagu oleks millegi pärast murest murtud, või siis teine kord palus meilt süüa. Meie meelest sihtis ta oma nõidusega kogu aeg otse sinu naist, sest juba kaks korda täna hommikul oleme pidanud hoidma Beatrice’i kätest tagasi, nii kangesti tahtis ta deemoni juurde minna. Ja nüüd on ta meie kõigi käest lahti rabelenud ja läinud vana viirpuu juurde, kus deemon praegugi istub ja teda ootab. Me hoidsime teda tagasi, nagu suutsime, aga ilmselt liigub temas juba deemoni vägi, sest tema jõud oli nii kerge kondiga ja eaka naise jaoks lausa loomuvastane.”
„Vana viirpuu…”
„Ta asus alles hetk tagasi minekule. Aga see on kindlasti deemon ning kui sa talle järele lähed, siis vaata, et sa ei komista ega lase mürgisel ohakal ennast niimoodi kriimustada, et ei paranegi enam.”
Axl tegi, mis suutis, et varjata, kuidas need naised teda ärritasid, ning lausus viisakalt: „Ma olen tänulik, daamid. Lähen ja vaatan, mis mu naisel teoksil on. Palun vabandage mind.”
Meie külaelanikele tähistas „vana viirpuu” nii kohalikku ilusat kohta kui ka tegelikku viirpuud, mis näis välja kasvavat otse kaljust kõrge maanina serval lühikese jalutuskäigu kaugusel külast. Päikeselisel päeval, eeldades, et tuul ei olnud tugev, oli seal mõnus aega veeta. Sealt avanes hea vaade veepiirini, jõekäänakule ja soodele selle taga. Pühapäeviti mängisid lapsed sageli seal jändrike juurte ümber ning julgesid mõnikord neemetipust alla hüpata, kuid see oligi tegelikult madal ja laps ei saanud seal viga, vaid veeres kõigest nagu vaat mööda rohust nõlva. Säärasel hommikul aga, kui täiskasvanud ja lapsed olid millegagi ametis, oleks see paik olnud mahajäetud, ning Axl, kes udu sees mööda nõlvakut üles kõndis, ei üllatunudki, nähes, et naised olid seal ainult kahekesi, nende kogud joonistusid valge taeva taustal peaaegu siluettidena välja. Võõras, kes istus, selg vastu kaljut, oli tõesti veidralt rõivastatud. Vähemasti eemalt paistis, nagu oleks ta keep üksikutest riidetükkidest kokku õmmeldud ning see laperdas nüüd tuules, nii et selle omanikust jäi mulje, nagu oleks ta suur lendu tõusma valmistuv lind. Tema kõrval paistis Beatrice – ikka veel jalul, kuigi pea kummargil kaaslase poole – õbluke ja haavatav. Nad vestlesid tõsiselt, kuid nähes altpoolt lähenevat Axlit, vakatasid nad ja jälgisid teda. Siis astus Beatrice neemetipule ja hõikas alla:
„Peatu just seal, abikaasa, ära tule edasi! Ma tulen sinu juurde. Aga ära roni siia üles ega häiri selle vaese naise rahu nüüd, kui ta saab lõpuks jalga puhata ja natuke eilset leiba süüa.”
Axl ootas nagu kästud ning üsna varsti nägi ta, kuidas tema naine tuli mööda pikka põlluteed sinna, kus ta seisis. Naine tuli päris tema juurde ning muretsedes kahtlemata, et tuul kannab nende sõnad üles võõra juurde, lausus ta vaikselt:
„Kas need narrid naised saatsid su mulle järele, abikaasa? Kui mina olin nende vanune, siis kindlasti olid just vanad täis hirmu ja rumalaid uskumusi, pidades iga kivi neetuks ja iga hulkuvat kassi kurjaks vaimuks. Nüüd aga, kui ma olen ise vanaks saanud, leian ma, et hoopis noored on tulvil uskumusi, nagu nad ei oleks kunagi kuulnudki meie Issanda lubadust kogu aeg meie kõrval käia. Näe seda vaest võõrast, vaata teda ise, ta on kurnatud ja üksildane, ta on hulkunud metsas ja põldudel neli päeva ning üks küla teise järel on käskinud tal edasi minna. Ja see on kristlik maa, kus ta on kõndinud, ometi on teda peetud deemoniks või ehk pidalitõbiseks, kuigi tema nahal pole sellest mingit märki. Niisiis, abikaasa, ma loodan, et sa ei ole siin selleks, et keelata mul anda vaesele naisele lohutust ja seda viletsat toitu, mis mul kaasas on.”
„Ma ei ütleks sulle midagi niisugust, printsess, sest ma näen ise, et see, mida sa ütled, on tõsi. Ma mõtlesin juba enne siiatulekut, et on häbiasi, kuidas me ei suuda enam võõrast lahkelt vastu võtta.”
„Siis tee edasi oma toimetusi, abikaasa, sest ma olen kindel, et taas hakatakse nurisema, kui aeglaselt sa töötad, ning enne kui sa arugi saad, aetakse lapsed jälle meie kallal tänitama.”
„Printsess, keegi pole öelnud, et ma aeglaselt töötan. Kus sa niisugust asja kuulsid? Ma pole kuulnud ühtki sõna selle kohta ning ma olen võimeline kandma niisama rasket koormat nagu ükskõik milline kakskümmend aastat noorem mees.”
„Ma ainult narritan sind, abikaasa. Täitsa tõsi, keegi ei nurise sinu töö üle.”
„Kui lapsed meid sõimavad, siis pole asi selles, et ma töötan kiiresti või aeglaselt, vaid selles, et nende vanemad on liiga rumalad või tõenäolisemalt liiga purjus, et neile kombeid või austust õpetada.”
„Rahune maha, abikaasa. Ma ju ütlesin, et ainult narritan sind, ja ma ei tee seda enam rohkem. See võõras rääkis mulle midagi, mis mind väga huvitab ning võib ka sulle millalgi huvi pakkuda. Ta peab aga selle jutuga lõpule jõudma, nii et luba mul jälle paluda, et sa kiirustaksid oma käsil oleva tööga ning jätaksid mu teda kuulama ja andma niisugust lohutust, nagu ma saan.”
„Anna andeks, printsess, kui ma sinuga siis karmilt kõnelesin.”
Beatrice oli aga juba