Maetud hiiglane. Kazuo Ishiguro
mõttest, et võõras on siiski mingil moel ohtlik, ning tundnud rahutust sellest ajast saadik, kui ta oli Beatrice’i tema seltsi jätnud. Seepärast valdas teda kergendus, kui ta nägi oma naist üksi neemetipul kalju ees taevasse vaatamas. Näis, et naine oli mõttesse vajunud ja ei märganud teda enne, kui ta hõikas. Kui Axl jälgis, kuidas naine aeglasemalt kui enne rada mööda alla laskus, tuli talle sugugi mitte esimest korda pähe, et viimasel ajal on naise kõnnak kuidagi teistsugune. Ta ei longanud päriselt, aga tal oleks nagu kusagil olnud mingi varjatud valu. Kui ta küsis lähenevalt naiselt, mis oli saanud tema veidrast kaaslasest, kostis Beatrice lihtsalt: „Ta läks oma teed.”
„Ta oli kindlasti sinu lahkuse eest tänulik, printsess. Kas sa kõnelesid temaga kaua?”
„Kõnelesin ja tal oli palju öelda.”
„Ma näen, et ta ütles midagi, mis on sind murelikuks teinud, printsess. Võib-olla neil naistel oli õigus ja temast oleks olnud parem eemal hoida.”
„Ta ei häirinud mu meelerahu, Axl. Küll aga pani ta mind mõtlema.”
„Sa oled imelikus tujus. Kas sa oled kindel, et ta sind kuidagi ära ei teinud, enne kui ta õhku haihtus?”
„Mine üles viirpuu juurde, abikaasa, ja sa näed teda teerajal ja alles hiljuti lahkunult. Ta loodab suuremat ligimesearmastust neilt, kes teisel pool küngast elavad.”
„Ma jätan su siis üksi, printsess, sest ma näen, et sinuga pole midagi halba sündinud. Jumalale on meelepärane lahkus, mida sul on ikka kombeks ilmutada.”
Seekord aga ei tahtnud naine tal minna lasta. Ta haaras Axlil otsekui korraks tuge otsides käsivarrest ning langetas siis pea tema rinnale. Axli käsi tõusis justkui iseenesest vaistlikult silitama ta juukseid, mis olid tuule käes sassi läinud, ning kui ta heitis pilgu alla naise poole, nägi ta üllatusega, et selle silmad olid ikka veel pärani lahti.
„Sa oled päris tõesti imelikus tujus,” lausus ta. „Mida see võõras sulle ütles?”
Naine hoidis pead veel hetke tema rinnal. Siis ajas ta end sirgu ja laskis mehest lahti. „Ma mõtlen nüüd, Axl, et selles, mida sa ikka räägid, võib midagi olla. See on veider, kuidas maailm unustab kõigest eilsed või üleeilsed inimesed ja asjad. Nagu oleks meil kõigil mingi tõbi kallal.”
„Just seda ma ütlesingi, printsess. Võtame näiteks selle punajuukselise naise…”
„Tühja sellest punajuukselisest naisest, Axl. Asi on paljus muus, mida me ei mäleta.” Beatrice ütles seda, vaadates udulaamades kaugusse, aga nüüd vaatas ta otse mehele otsa ning mees nägi, et ta silmad on täis kurbust ja igatsust. Ja just siis – mees oli kindel – ütleski Beatrice talle: „Ma tean, et sa oled ammu selle vastu otsustanud, Axl. Aga nüüd on aeg sellest uuesti mõelda. Me peame minema ühele rännakule ja ei saa sellega enam viivitada.”
„Rännakule, printsess? Missugusele rännakule?”
„Rännakule meie poja külasse. See pole kaugel, abikaasa, me teame seda. Isegi meie aeglaste sammude juures on see kõige rohkem päevateekond, Suurest tasandikust natuke ida pool. Ja kevad on varsti käes.”
„Me võime kindlasti säärasele reisile minna, printsess. Kas see võõras ütles midagi, mis sind just nüüd sellele mõttele viis?”
„See rännak on mul juba ammu mõttes olnud, Axl, kuigi see, mida vaene naine ütles, tekitab minus soovi mitte enam viivitada. Meie poeg ootab meid oma külas. Kui kaua me peame tal veel oodata laskma?”
„Kui kevad on käes, mõtleme kindlasti just säärasest rännakust, printsess. Miks aga ütled sa, et minu soovid on alati seda takistanud?”
„Ma ei mäleta praegu kõike, mida me oleme sel teemal rääkinud, Axl. Ainult et sa olid alati selle vastu, kuigi mina seda igatsesin.”
„Olgu, printsess, aga räägime sellest pikemalt, kui töö ei oota ja naabrid pole valmis meid aeglaseks nimetama. Las ma lähen praegu oma teed. Me räägime sellest varsti rohkem.”
Järgmistel päevadel aga, kui nad isegi viitasid rännakumõttele, ei rääkinud nad sellest ometi päriselt. Sest nad leidsid, et iga kord, kui see teema jutuks tuli, tundsid nad ennast imelikult ebamugavalt, ning peagi oli kujunenud neil kokkulepe, vaikiv kokkulepe, nagu ikka kujuneb palju aastaid abielus olnud mehe ja naise vahel, vältida seda teemat nii palju kui võimalik. Ma ütlen „nii palju kui võimalik”, sest ajuti ilmnes vajadus – võiks öelda süümepiin –, millele üks või teine pidi järele andma. Kuid kõik arutelud, mis neil niisugustel asjaoludel tekkisid, lõppesid vältimatult kiiresti puiklemise või paha tujuga. Ja ühel korral, kui Axl küsis oma naiselt otse, mida see võõras naine talle tol päeval vana viirpuu all oli öelnud, tõmbus Beatrice’i nägu tusaseks ning korraks tundus, et ta on nutma puhkemas. Pärast seda hoidus Axl hoolikalt üldse võõrale viitamast.
Mõne aja pärast ei mäletanud Axl enam, kuskohast see rännakujutt alguse oli saanud või mida see oli kunagi neile tähendanud. Siis aga, sel hommikul, kui ta istus väljas koidueelsel külmal tunnil, näis, et tema mälu selgis vähemalt osalt ning talle meenus palju asju – punajuukseline naine, Marta, tumedate räbalatega võõras ning teised mälestused, millega meil pole tarvis siin tegelda. Ja talle meenus üsna elavalt, mis oli juhtunud kõigest mõne pühapäeva eest, kui Beatrice’ilt oli ta küünal ära võetud.
Pühapäevad olid külaelanikele puhkamise päevad vähemalt selles mõttes, et nad ei teinud põllutööd. Aga kariloomade eest tuli ikka hoolitseda ja et paljud teisedki tööd ootasid tegemist, siis oli pastor nõustunud, et pole praktiline keelata kõike, mida võib tööna tõlgendada. Nii et kui Axl kõnealusel pühapäeval pärast terve hommiku võtnud saabaste parandamist kevadisse päikesepaistesse väljus, tervitas teda vaatepilt kõigist naabritest, kes olid kärgküla ees laiali, mõned istusid laiguti kasvaval rohul, teised väikestel järidel või puupakkudel, ning vestlesid, naersid ja tegid tööd. Lapsed mängisid igal pool ning üks grupp oli kogunenud kahe mehe ümber, kes ehitasid rohu peal vankriratast. See oli selle aasta esimene pühapäev, mil ilm niisugust õues toimetamist võimaldas, ning õhkkond oli peaaegu pidulik. Sellegipoolest, kui Axl seisis seal küla sissepääsu juures ja vaatas külaelanikest kaugemale, sinna, kus maapind soode poole langes, nägi ta taas kerkivat udu ning oletas, et pärastlõunaks sajab kõikjal jälle halli uduvihma.
Ta oli seisnud seal natuke aega, kui ta hakkas märkama mingit segadust karjatara lähedal. Alguses ei huvitanud see teda eriti, aga siis kandis tuul ta kõrvu midagi, mis sundis teda ennast sirgu ajama. Sest kuigi Axli silmanägemine oli aastatega pahandavalt ähmaseks muutunud, oli ta kõrvakuulmine jäänud usaldusväärseks ning ta oli taraäärse rahvahulga segases karjumises Beatrice’i ahastuses kõrgendatud häält eristanud.
Teised jätsid ka oma toimetused pooleli ning pöördusid ja jäid vaatama. Nüüd aga kiirustas Axl nende vahelt läbi, äärepealt vältides ringikolavaid lapsi ja rohule jäetud asju. Enne kui ta väikese rüseleva inimgrupini jõudis, lagunes see aga äkitselt laiali ning selle keskmest ilmus välja Beatrice, kes surus midagi kahe käega vastu rinda. Tema ümber olevate inimeste näol oli enamasti muhelus, aga naisel, kes ilmus kiiresti Axli naise kõrvale – möödunud aastal palavikku surnud sepa lesel –, oli nägu raevust moondunud. Beatrice raputas oma piinaja maha, endal nägu kogu see aeg range, peaaegu ilmetu mask, aga kui ta nägi Axlit enda poole tulemas, andis ta tunnetele vaba voli.
Kui Axl nüüd sellest mõtles, tundus talle, et tema naise ilme oli tookord väljendanud eelkõige tohutut kergendust. Asi polnud selles, nagu oleks Beatrice arvanud, et nüüd, kus Axl on seal, on kõik hästi, kuid tema juuresolek oli talle väga tähtis. Ta oli vaadanud meest mitte lihtsalt kergendusega, vaid ka peaaegu anuvalt, ning sirutanud tema poole selle, mida ta oli nii kiivalt kaitsnud.
„See on meie oma, Axl! Me ei istu enam pimedas. Võta kiiresti, abikaasa, see on meie oma!”
Ta sirutas Axli poole töntsaka, pisut moondunud kujuga küünla. Sepa lesk üritas seda jälle tal käest napsata, aga Beatrice lõi tema ähvardava käe kõrvale.
„Võta, abikaasa! See laps siin, väike Nora, tõi selle mulle täna hommikul,