Maetud hiiglane. Kazuo Ishiguro
võis olla toimunud kõigest kolme nädala eest? Kuidas ometi ei olnud ta mõelnud sellest uuesti enne tänast päeva?
Kuigi Axl oli käe välja sirutanud, ei olnud ta saanud küünalt võtta – rahvas oli teda parajasti käeulatusest väljas hoidnud – ning ta oli öelnud valjusti ja mõningase veendumusega: „Ära muretse, printsess. Ära sa muretse.” Juba seda öeldes mõistis ta, kui tühjad on ta sõnad, nii et ta üllatus, kui inimesed rahunesid ja isegi sepa lesk sammu tagasi astus. Alles siis sai ta aru, et nad ei olnud reageerinud mitte tema sõnadele, vaid sellele, et tema selja taga tuli lähemale pastor.
„Mis kombed need ometi on Issanda päeval?” Pastor sammus Axlist mööda ja vahtis vihaselt nüüd vaikivat inimgruppi. „Noh?”
„Asi on emand Beatrice’is,” ütles sepa lesk. „Ta sai endale küünla.”
Beatrice’i nägu oli taas pingul mask, aga kui pastori pilk temale peatuma jäi, ei vältinud ta seda.
„Ma näen ise, et see vastab tõele, emand Beatrice,” ütles pastor. „Ega sa ei ole ometi unustanud nõukogu korraldust, et sul ja sinu mehel ei ole lubatud kambris küünalt süüdata.”
„Kumbki meist ei ole elus kordagi küünalt ümber ajanud. Me ei kavatse istuda ühe õhtu teise järel pimedas.”
„Otsus on tehtud ning te peate sellele alluma, kuni nõukogu selle ära muudab.”
Axl nägi, kuidas Beatrice’i pilgus lahvatas viha. „See pole midagi muud kui pahatahtlikkus. Ainult seda see on.” Beatrice ütles seda vaikselt, peaaegu endamisi, kuid vaatas ise otse pastorile otsa.
„Võtke talt küünal ära,” ütles pastor. „Tehke, nagu ma ütlen. Võtke see talt ära.”
Kui mitu kätt Beatrice’i poole sirutusid, näis Axlile, et naine ei olnud pastori sõnadest päriselt aru saanud. Sest ta seisis keset tõuklemist, näol nõutu ilme, ning hoidis otsekui mingi ununenud vaistu sunnil küünalt endiselt kõvasti pihus. Siis tundus, et teda valdas paanika ja kui ta oli juba tõukavate käte tõttu tasakaalu kaotanud, sirutas ta küünla jälle Axli poole. Ta ei kukkunud, sest rüselevad inimesed olid nii lähedal, kuid tasakaalu tagasi saades sirutas ta küünla taas kord oma mehe poole. Axl püüdis seda võtta, kuid üks teine käsi krahmas küünla ära ning siis kõmises jälle pastori hääl:
„Aitab! Jätke emand Beatrice rahule ja ärgu keegi teist öelgu talle midagi pahatahtlikult. Ta on vana naine, kes ei anna endale kõigist oma tegudest aru. Aitab küll, ütlen ma! See pole Issanda päevale sobilik käitumine.”
Lõpuks Beatrice’i juurde jõudnud Axl võttis tal ümbert kinni ning rahvahulk vajus laiali. Kui ta hiljem seda hetke meenutas, tundus talle, et nad jäid kauaks nõnda lähestikku seisma, Beatrice’i pea puhkamas tema rinnal just niisamuti nagu selle võõra naise külaskäigupäeval, otsekui ta oleks üksnes väsinud ja sooviks hinge tõmmata. Axl hoidis tal endiselt ümbert kinni, kui pastor hõikas jälle, et rahvas laiali läheks. Kui nad lõpuks teineteisest eemale tõmbusid ja ringi vaatasid, leidsid nad ennast üksi lehmade karjamaa ja selle suletud puitvärava juurest.
„Mis tähtsust sel on, printsess?” küsis Axl. „Milleks on meil küünalt vaja? Me oleme täiesti harjunud ka ilma selleta toas ringi liikuma. Ja kas me ei lõbusta ennast küllalt hästi juttu ajades, olgu siis toas küünal või ärgu olgu?”
Ta silmitses naist tähelepanelikult. Tundus, et ta on unelev ja mitte eriti häiritud.
„Anna andeks, Axl,” ütles Beatrice. „Küünal on läinud. Ma oleksin pidanud selle meie saladuseks jätma. Ma olin aga rõõmust joovastunud, kui see tüdruk küünla mulle andis, ning ta oli teinud selle ise just meie jaoks. Nüüd on see läinud. Olgu peale.”
„Olgu peale, printsess.”
„Meid peetakse rumalavõitu paariks, Axl.”
Beatrice astus sammu mehe poole ja pani pea taas tema rinnale. Ja siis ta ütleski seda, hääl summutatud, nii et Axl arvas alguses, et ta oli valesti kuulnud:
„Meie poeg, Axl. Kas sa mäletad meie poega? Kui mind siin äsja tõugati, meenus mulle just meie poeg. Tore, tugev ja ausameelne mees. Mispärast me peaksime siia jääma? Lähme hoopis oma poja külasse. Ta kaitseb meid ja hoolitseb selle eest, et keegi meid halvasti ei kohtleks. Kas sa ei muuda oma meelt, Axl, kui kõik need aastad on ometi mööda läinud? Kas sa ütled ikka veel, et me ei saa tema juurde minna?”
Kui Beatrice vaikselt Axli rinna vastas seda ütles, nügisid Axli meelt paljud mälukillud, nii et teda peaaegu valdas nõrkus. Ta lõdvendas naist hoidvat haaret ja astus tagasi, kartes, et kõikuma lüües võib ta panna tasakaalu kaotama ka naise.
„Mis see on, mida sa ütled, printsess? Kas siis mina olin see, kes ei lasknud meil meie poja külasse rännata?”
„Aga kindlasti olid see sina, Axl. Kindlasti olid see sina.”
„Millal ma sellise rännaku maha laitsin, printsess?”
„Ma mõtlesin ikka, et sa seda tegid, abikaasa. Kuid oh, Axl, nüüd kus sa selle kahtluse alla sead, ei mäleta ma enam selgelt. Ja miks me seisame siin väljas, olgugi et ilm on ilus?”
Näis, et Beatrice on jälle segaduses. Ta vaatas Axlile otsa, siis aga enda ümber, meeldivat päikesepaistet ja naabreid, kes nüüd taas oma toimetustele tähelepanu pöörasid.
„Lähme ja istume oma kambris,” ütles ta natukese aja pärast. „Oleme natuke aega ainult kahekesi. Päev on tõesti ilus, aga ma olen puruväsinud. Lähme tuppa.”
„Õige, printsess. Istu ja puhka natuke, sellest päikesepaistest eemal. Sul hakkab varsti parem.”
Nüüd oli kõikjal külas juba teisigi ärkvel. Ilmselt olid karjased juba mõne aja eest välja läinud, aga Axl oli nii mõttesse vajunud, et ei olnud nende lahkumist kuulnudki. Toa teises otsas ümises Beatrice midagi, nagu valmistuks ta laulma hakkama, ja pööras end siis tekkide all. Et Axl tundis need märgid ära, läks ta vaikides voodi juurde, istus ettevaatlikult selle veerele ja jäi ootama.
Beatrice nihutas end selili, avas silmad poikvele ja vaatas Axlit.
„Tere hommikust, abikaasa,” ütles ta lõpuks. „Ma rõõmustan, nähes, et vaimud ei viinudki sind minema sel ajal, kui ma magasin.”
„Printsess, ma tahan sinuga ühest asjast rääkida.”
Beatrice vaatas teda ikka edasi, silmad ainult poolavatud. Siis ajas ta end istuli ja ta nägu liikus läbi valguskiire, mis oli varem valgustanud ämblikku. Naise kinni sidumata ja pulstunud juukselakk rippus jäigalt ta seljal, aga Axl tundis siiski, kuidas õnnetunne temas liigatas, kui ta naist ses hommikuvalguses nägi.
„Mis see on, mida sul öelda on, Axl, ja veel enne, kui ma olen jõudnud une silmist hõõruda?”
„Printsess, me rääkisime enne reisist, mille me ehk võime ette võtta. Noh, nüüd on kevad käes ning võib-olla on meil aeg teele asuda.”
„Teele asuda, Axl? Millal teele asuda?”
„Niipea, kui me oleme suutelised. Meil on vaja ära olla kõigest mõni päev. Küla saab ilma meieta hakkama. Me räägime pastoriga.”
„Ja kas me läheme oma poega vaatama, Axl?”
„Just sinna me lähemegi. Oma poega vaatama.”
Väljas kõlas nüüd juba linnukoori laul. Beatrice pööras pilgu aknale ning ukseriidest mööda pääsenud päike rippus akna kohal.
„Mõnel päeval mäletan ma teda küllalt selgesti,” ütles Beatrice. „Järgmisel päeval oleks aga mälestus temast otsekui looriga kattunud. Ma tean siiski kindlalt, et meie poeg on tore ja tubli mees.”
„Miks ei ole ta nüüd siin meie juures, printsess?”
„Ma ei tea, Axl. Võib-olla läks ta vanematega tülli ja pidi lahkuma. Ma olen ühelt ja teiselt küsinud, aga siin ei mäleta teda keegi. Ma tean aga kindlalt, et ta ei oleks teinud midagi, mis tema peale häbi oleks toonud. Kas sa ise ei mäleta sellest