Kus pingviinid ei laula. Kaido Tiigisoon
id ei laula
1. Kuuele aeg jäi seisma
Udus on kõik teisiti. Vaikne ja valge. Metsalagendikul keset erakordset paksu udu kõndis üks kõhetu kössis mees, käed rõske külma pärast risti rinnal. Seljas sinakashallid tunked, rinnataskul triipkood 0x464F52545974776F. Kevadel oli ta saanud kolmekümneaastaseks. Tumedad sassis juuksed raamisid silmi, mis veel mõni päev tagasi olid olnud elavalt uudishimulikud, praegu aga vilasid murelikult ja kahtlustavalt siia-sinna. Vanemad olid talle nimeks pannud Roald. Mees oli juba tont teab mitmendast metsatukast lagedale astunud ega teadnud täpselt, kus ta on. Aga ta otsis. Otsis pingsalt ja meeleheitlikult. Ta teadis, et udu kaitseb teda nende eest, kes teda otsivad. Aga täpselt sama palju varjas see ka neid, keda tema otsis. Kusagil siinkandis pidid nad ju olema, nii oli talle räägitud!
Roald piilus arglikult ringi, ehkki sellest polnud säärases paksus udus tuhkagi kasu. Nagu ei olnud eriti kasu ka tema õhukestest tehnikutunkedest sügisõhtu rõske külma vastu. Mõlemad teadmised olid juba ammu temani jõudnud – silmad olid pingutusest valusad ja hambad plagisesid. Sedasi ringi ekseldes oli üsna ootuspärane, et äkki kerkis udust tema ette tume ja ähvardav ümarate servadega kergelt kaldus sein. Ehmatus naelutas ta paigale. Hetke järele mõelnud, läks ja katsus ta seda seina. Hein! Rõuguredelitele tehtud paks heinasaad. Teades, et midagi paremat pole tal vastu ööd oodata, puges Roald rõugu alla ja meisterdas sinna sisse endale mõnusa pesa. Ehitamise käigus heintega sahistades tundus talle, et see krabin peaks kostma miilide taha. Ja et ta leitakse kohe üles. Mõneks ajaks ta peatus, et kuulatada, kuid vähemalt esialgu oli igal pool sama vaikne kui enne. Siis sundis külm teda edasi tegutsema. Pesa tegi ta rõugu keskele sügavale. Nii sügavale, et väike õhuava jäi ainult hingamiseks ja hommikuvalguse nägemiseks. Seejuures ei olnud tal mingit jaksu ega huvi otsida vastust küsimusele, kes 21. sajandi viimases otsas veel lahtist heina teeb ja miks ta selle detsembrini välja peale jätab.
Soojem hakkas, aga kõledus, janu ja näriv nälg, mida hirm veelgi võimendas, häirisid ikkagi. Kaks päeva ei olnud Roald midagi söönud, oli vaid peitunud ja põgenenud. Ta oli esimene tehnik, kes iial oma ametist põgenenud ja ta oli veendunud, et tema kättesaamiseks ressursse ei säästeta. Aga ta pidi minema. Tal ei olnud teist võimalust. Ja ehkki ta teadis hiilijatest nii mõndagi, oli üks asi neid hooldada, sootuks teine asi aga olla nende poolt tagaotsitav. Udu päästis üksnes niipalju, et teda satelliitide ja droonidega kohe üles ei leitud, ehkki paar korda oli ta vaid õnnekombel pääsenud, kükitades puu all ja kuulates, kuidas kusagil ülalpool miski lendas. Tegelikult ei olnud ta lootnud nii kaugele jõuda. Aga tal oli vedanud – kahepäevase udu ja nende puudega, mis teda droonide eest varjasid.
Hämarus muutus järjest sügavamaks. Igasugused mõtted keerlesid endiselt peas. Tal polnud aimugi, mis edasi saab. Kui kaugele ta jõuab? Kas ta leiab need, keda ta otsib, või tabatakse ta enne? Ka puresid teda kahtlused kogu selle ettevõtmise mõttekuses. Äkki nad ikkagi ei valetanud, kui väitsid, et pärast Heyleli hooldajaks edutamist saavad inimesed mujal tööd ega kao lihtsalt niisama? Äkki ei olnud Umberto järeldused õiged? Äkki tegi ta valesti, kui põgenes?
Mingi kuradi pulk oli külje all! Roald urgitses selle välja, viskas eemale, kuhjas oma pesa uuesti kokku ja mõtles edasi. Kõige rohkem muretses ta ikkagi Umberto pärast. Kui nad saavad teada nende viimase vestluse sisu, siis läheb sõbral haprasti. Erinevalt Roaldist on Umbertol aga pere. Võib-olla peaks ta ikkagi tagasi minema? Kas või sõbra laste pärast. Huvitav, mida nad kostaksid, kui ta nina tehnikute korpuse ukse vahelt sisse pistaks.
„Tere!”
„Kus sina siis olid?”
„Käisin natuke jalutamas.”
„Kaks päeva?”
„Ei tahtnud pikalt ette võtta.”
Siis nad heldivad ja ütlevad: „Noh, pole hullu. Tore sind jälle näha. Sea ennast sisse. Puhkuse ajal võtad siis pikemalt ette.”
Jaa-jaa, muidugi-muidugi. Ta oli selle juba mitu korda läbi mõelnud, nii enne põgenemist kui selle käigus. See ei muudaks muud kui et tema isiklik lõpp tuleks kiiremini. Võimalik, et ka Umberto pere jaoks teeks see asjad halvemaks. Hetkel tundis Roald, et ta ei saa mitte midagi muuta ning lasi end lõdvaks. Kõrvad püsisid endiselt kikkis ja üritasid tabada samme ümbruskonnas, aga midagi väga kahtlast kõrva ei hakanud. Kui välja arvata heintes krabistavad satikad, kes seal külmast uimastena omi asju ajasid. Kuiva heina rahustav lõhn, pehme ja kergelt krabisev küljealune ning kehasse tagasi tulev soojus kiskusid väsinud mehe siiski lõpuks hirmu ja nälja haardest ning kinkisid talle kosutava tukastuse.
Ta nägi unes, kuidas ta lapsena isaga koos telkimas käis. Kuulas telgis und oodates, kuidas tuul väljas sügisesi lehti krabistas ja keegi otse nende kõrval justkui kõndis.
„Isa, isa – kes seal kõnnib?”
„Pole siin kedagi,” rahustas isa.
„Aga ma ju kuulen, et kõnnib.”
„Ah, pole seal kedagi. Kesse sinu arvates kõnnib siin öösel keset metsa?”
„Aga ma ju kuulen!”
Lõpuks läksid nad isa porisemise saatel taskulambi valgel välja ja veendusid, et ümbruses ei olnud kedagi. Isegi jälgi mitte. Ainult kuivanud lehed, mida kerged tuuleiilid aeg-ajalt liigutasid ja mis selle peale vaikselt sahisesid. Tagasi telgis olles hakkas ta juba magama jääma, kui kuulis pauke ja karjumist.
Roald virgus kohe unenäost tagasi oma heinasaadu. Metsik röökimine, püssipaugud ja korinad olid päriselt. Ta teadis kohe, mis toimub, ning õõvastav, kõikehaarav hirm pani keha uuesti vabisema, ehkki tal oli juba ammu soe. Roald püüdis ennast vagusi sundida, et mitte heintes sahistades enda asukohta reeta ja pani käe suhu, et vaigistada hammaste plaginat. Hiilijad ei olnud kaugel ja nad tegid seda, mida ta teadis neid tegevat. Kära kestis lühikest aega, aga Roald istus sedasi ärkvel kogu ülejäänud öö, vabisedes hooti, võpatades selle peale, kui mõni lülijalgne heintes krabistas ja siis jälle ajutiselt rahunedes ning pingsalt kuulates. Ta põlgas ennast selle hirmu pärast, teades samas, et ta ei saa sinna mitte midagi parata. Mitte keegi ei oleks saanud. Vähemalt mitte ükski tehnik. Maarahvas oli teistsugune ja sellepärast siin ka hiilijad ringi liikusid. Aeg-ajalt tekkisid kusagil ikka mingid liikumised, mis lootsid laiendatutega läbi rääkida või midagi jõuga muuta. Lootusetu lugu. Hiilijad jõudsid alati kohale enne, kui asi vähegi suuremaks jõudis paisuda. Pealegi pidas maarahvas aeg-ajalt omavahel tühja-tähja pärast kähmlusi. Sellesse ei sekkunud laiendatud kunagi. Ei otse ega hiilijate abil. Neil oli ükskõik, mis maakatest saab. Kohe päriselt ja sügavalt ükskõik. Linnas oli teisiti. Seal imeti sind lihtsalt tühjaks, kuni sa olid üks narts. Kui sa just Heyleli hooldajaks ei sattunud.
Hommikune hahetus hakkas heintesse jäetud avast pisukest valgust sisse pillama. Roald kaalus hetke oma pesast lahkumist, aga ettekujutus sellest, et kusagil siinsamas võib külm ja kalgilt sihipärane julmus ringi hiilida, sundis ta paigale. Ta mõtles, et kas ta nendesamade hiilijate hooldajana võiks kuidagi aimata, kui kaua need siin passivad, aga tal ei olnud tegelikult mitte millestki kinni hakata. Mõnikord lahkuvad nad kohe. Mõnikord alles mitme päeva pärast. Aku kestab neil kuude kaupa, nii et see neid ei piira. Lisaks tuli talle pähe, kui loll ta oli olnud, et oli oma magamiskoha teinud keset lagedat välja olevasse heinasaadu. Kuidas ta siit nüüd metsa pääseb, kui päike peaks välja tulema? Ta võetakse ju kohe kinni – satelliitidelt on kõik näha. Teisalt – kuhu ta siis oleks pidanud magama minema. Puu otsa?
Nälg näris ja kurk kuivas. Keel oli suus paks – Roald mõtles kibedalt muiates, et kui ta peaks praegu kellegagi vestlema, suudaks ta vist esile manada vaid segase mögina. Aga hirm sundis ta terveks päevaks paigale. Sedasi kuulates ja oodates oli päev ikka väga pikk. Saati ei teadnud ta, mis kell on – ta oli kogu oma elektroonikakola teadlikult maha jätnud. Küljealune muutus valusaks, aga liigutada ta ennast ei julgenud. Kõrvad olid suurest kuulamisest juba haigeks jäämas. Vahel ronis mõni putukas kusagilt krae vahelt või mis veel hullem – püksisäärest sisse. Enamasti Roald sellele ei reageerinud, vaid kannatas, hambad ristis, lülijalgse sebimist, kuni see kusagile käeulatusse ronis. Siis lõpetas ta enda piinad. Õnneks ei olnud neid seiklejaid palju – ikkagi külm aeg ning sedasorti tegelastel oli heintes rohkem asju ajada kui Roaldi püksis. Päev oli pikem kui järgnev öö, sest pimedal ajal õnnestus ka mõned korrad tukastada.
Neljanda põgenemispäeva hommikul tundus peitujäämine juba mõttetu. Ta valutas üleni, alates