Kus pingviinid ei laula. Kaido Tiigisoon
lahti harutades ja iga suurema sahina peale ehmudes õnnestus tal end välja kaevata. Ümberringi oli vaikne, puhus kerge tuuleke. Udu oli hajunud, kuid taevas oli tihedalt pilves. Roald ajas oma pikast vedelemisest ja veepuudusest kangeks jäänud keha heinasao kõrval aeglaselt püsti. Keha punnis vastu ja valu pani hambaid krigistama. Ta pidi kähku heinasaost kinni haarama. Pea käis ringi ja lõhkus valutada mis kole. Ta vaatas hägusa pilguga ringi. Hiilijaid nii ei märka, aga enda asukoht oli kuidagi vaja kindlaks teha. Heinasaad oli üsna metsa lähedal. Üle kaugemale jääva lageda põllu hoovas järvelõhna. Oli see nüüd Shappard või Mize? Ta ise arvas end kusagil nende kahe järve kandis olevat.
Meenutades üle-eelmise öö sündmusi tundus, et kuuldud hääled võisid olla tulnud metsa poolt. Roald seisis ja mõtles. See oli tema kuivanud ajule väga vaevarikas tegevus, aga edasiseks ellujäämiseks hädavajalik. Nii või teisiti oli vaja metsa minna, aga paljas mõtegi sellest tundus üsna ebameeldiv. Hirm oli sellepärast, et seal võisid ikka veel olla hiilijad. Teisest küljest ka sellepärast, et seal ootas ees tema lootuste purunemine. Aga uudishimu, nälg ja janu olid seekord suuremad piitsutajad kui hirm. Lisaks pidi ta võimalikult kähku metsa jõudma ka enda varjamiseks.
Endine tehnik hakkas kahtlustavalt ringi piiludes vaikselt metsa poole kõndima. Metsaserval hoovas koos metsakõdu ja seente lõhnaga temast uuesti üle ka hirm ja jalad ei tahtnud kuuletuda. Väikese sunnitud peatuse aitas ületada viimset vaimujõudu kokku võttev pingutus, Roald tõmbas kopsud õhku täis ja astus metsa rohelisse rüppe. Jahedus puges uuesti naha vahele ja pani värisema. Kaugel ei saanud otsitavate laibad olla. Ta leidiski nad mõningase ekslemise järel. Kõik viis ümber lõkkeplatsi, kus keegi polnud ammu tuld teinud – ilmselt ei olnud nad jõudnud tuldki süüdata, enne kui nad tabati. Kolm istumas seal, kus nad hiilijate käe alla jäid. Kaks pikali.
Kõigil meestel oli seljas laiguline vorm, välja arvatud ühel, kes kandis musta mantlit. Just nagu aitaks visuaalne kamuflaaž vähimatki hiilijate vastu. Roald vaatas neid ja tundis, kuidas ahastus hakkab peale tulema – mida ta nüüd teeb? Ta oli leidnud vastupanu juhid, aga polnud enam mitte mingit võimalust neile oma teadmisi edasi anda. Uus värinahoog sundis tegutsema. Üks kangestunud laip sai Roaldi suure pingutuse peale vabaks oma mustast mantlist, mis leidis kiiresti uue omaniku. Siis kihutasid karmid kupjad – nälg ja janu – Roaldit surnute seljakotte läbi sobrama. Mingeid pabereid seal ei olnud. Termoses loksus jahtunud tee, mis kadus joonelt janusesse kurku. Seljakotis olid veel paberinutsakusse keeratud võileivad, mis olid kergelt hapnema läinud, ja paar lihakonservi. Tükk aega otsis kahtlasi võileibu mugiv Roald konserviavajat, aga ei leidnud. Siis märkas ta ühe istuva mehe vööl nuga. Seda võtma kummardades tabas ta pilk samas maas lebavat revolvrit. Roald kangestus hetkeks ja mõtles, kas ta peaks selle endale võtma või sinnapaika jätma. Lasta ta ju ei osanud, aga viimsel hetkel võiks sellest siiski abi olla. Nii sai ka relv omale uue peremehe.
End mõttes oskamatuse pärast kirudes hakkas Roald, võileib endiselt hambus, värisevi käsi noaga konservikarpi toksima, üritades kaane serva piisavalt auke teha, et seda lahti saada. Ajapikku see tal õnnestuski, kusjuures selgus, et konservikaant saab noaga ka lõigata. Pärast selle selgekssaamist läks asi juba libedamalt. Esimene konserv kadus kiirelt sinnasamasse kuhu tee. Kohe kangutas Roald teise konservi lahti. Alles siis sai Roald aru, et tema restoranis on viis laipa ja tal hakkas paha. Ta vaatas meest, kelle oli natuke aega tagasi mantlist vabastanud, ja teda valdas õudus. Haistmismeel mõtles kohe välja laibalõhna ja Roald tundis seda selgelt. Aeglaselt, oma kangeks jäänud liikmeid peaaegu mitte tunnetades tõusis ta püsti ja hakkas sündmuskohast selg ees eemalduma, ühes käes konserv ja teises nuga. Vaid mõne sammu järel koperdas ta millegi pehme otsa ja kukkus selili. Valu käis läbi selja, sest üks roigas oli tema maandumispaika vedelema sattunud. Lisaks lendas osa konservi sisust metsa alla laiali, aga see oli pisiasi tunde kõrval, nagu oleks ta laipadest eemaldudes ühele neist otsa komistanud. Ta vaatas seda, kelle otsa ta oli koperdanud … ega märganud midagi! Põlvili tagasi roomates ja käsikaudu otsides leidis ta keha, mida oli võimalik näha vaid pingutades, kui pead vasakule-paremale liigutada. Tema ees maas lebas üks hiilijatest! Roald tardus, tundes, kuidas kõik jäsemed nõrgaks lähevad ning pea justkui juba ootab pitsitust. Mitte kedagi neist, kes on seda kogenud, ei ole enam elus, keegi ei saa enam rääkida, mis tunne on, kui hiilija sind puudutab. Roald teadis aga oma töö tõttu täpselt, et nad katsuvad pead. Ka teadis ta, miks nad seda teevad.
Paar minutit ei liikunud metsa all mitte miski peale õhu. Siis märkas
Roald eluka rinnal rida raskesti märgatavaid musti auke, mis jooksid sealt, kus inimesel on vasak alumine roie, masina lauba poole. Kas tõesti oli tabatud midagi niivõrd kriitilist, et masin oli siia vedelema jäetud? Kõheldes võttis Roald maast oksarao ja suskas ettevaatlikult kohta, kus ta arvas hiilija olevat. Oksarao ümber olev metakangas kortsus ning sinna tekkis hetkeks klaasine lohk, mis kohe kadus. Liikumatut hiilijat vaadates jõudis Roaldini mõte, et see ei saa olla mingi loll varitsusmäng. Milleks vedeleda maas, lootes, et keegi su otsa koperdab, kui võib varitseda püsti ja liikuda ise sinna, kuhu vaja?
Roald teadis, et varem või hiljem tullakse sellele masinale järele. Ta istus hiirvaikselt, püüdes tabada vähematki heli. Vaikus. Ainult puulehed sahisesid. Siis tundis ta, et oodata ei ole enam midagi – tuleb tegutseda. Teades, kus peaksid olema katteülikonna kinnitused, hakkas ta vaikselt masinat selle kostüümist vabastama. See oli raske töö. Umbes nagu mannekeeni riietamine, ainult et riidesse pannes on see konkreetne „mannekeen” olnud igati liikuv. Lisaks oli Roald ikka veel nõrk. Kui ta lõpuks peitekostüümi kätte sai, tagus tal süda kurgus. Ülikond käes, keeras Roald selle pahupidi ja lõikas jälituskiibid välja. Siis katkestas ta pooliti kangasse kootud satelliitsideosa kontakti toite ja antenniga. Nüüd võis kergemini hingata ja mõelda, mis edasi teha. Roald istus maha ja sõi konservi jäänused lõpuni, piieldes maha vedelema jäänud kogu, mida kattis jämedakoeline must läikiv kangas. Ta tuletas meelde, kuidas ta nende humanoididega hoolduse käigus vestelnud oli. Mitte et need kunagi vastanud oleksid, aga ta teadis, et jutust arusaamine ei valmista neile raskusi ning see tegi vestluse lõbusaks:
„Kas teil valutab kusagilt?”
…
„Ah kaebusi ei ole. Miks te siis siia tulite?”
…
„Et vaja üle vaadata? Nii, tehke suu lahti ja öelge AAAA.”
Kõht hakkas äkilisest kiirtoitumisest valutama ja ta otsustas jätta ülejäänud konservi hilisemaks. Vaatamata kõhuvalule leidis ta, et on vaja liikuma hakata, lootes, et ehk paneb liikumine vere käima ja toitained jõuavad kiiremini kehasse. Pea oli endiselt uimane. Lisaks istus kuklas ähvardav teadmine, et varem või hiljem tullakse hiilijale järele.
Roald vaatas ringi, et määrata suund, kuhu liikuma hakata. Praegu tundus see talle küll õigupoolest ükspuha, ainult et ta soovis kindlasti jääda metsa varju ja mitte uidata mööda lagendikke ja suuri teid. Ühtäkki märkas ta kolme ligistikku kasvava puu otsas maast paari meetri kõrgusel mingit lauarisu. Süda hakkas midagi aimama ja ta läks kiiresti asja uurima.
Lauad olid mädanenud ja katki, aga ehitis ise veel äratuntav. Puu külge taotud ronimispulkadest olid enamasti ainult naelad järgi. Väikesena olid nad sõbraga onni ehitanud, omast arust meeletult kõrgele. Tollal olid nad veendunud, et kui sealt alla kukud, oled kindlalt surnud. Teisi ümbruskonna poisse oli selles raskem veenda, aga ega nad demonstreerima kah ei hakanud. Eriti uhked olid nad olnud teise korruse üle. Roald muigas, kui talle meenus, kuidas nad oleksid ükskord öösel onnis küünlavalgel passides selle peaaegu põlema pannud. Kustutamine käis kähku, aga ühtäkki oli hirm kallal ja pärast oli vanematele keeruline seletada, miks ta pika mangumisega välja kaubeldud luba onnis ööbida ei kasutanud kauem kui keskööni.
Roald vaatas ringi. Ta märkas maas ähmast jälge rajast, mille nad olid kunagi sisse tallanud. Seda oli rohkem aimata kui näha, aga sama hästi kui Roald teadis seda, et ta on raja lõpus, teadis ta sedagi, kus on selle algus. Ainus, mis kõhklusi tekitas, oli teadmine, mida sinna jõudmine tähendada võib. Aga oli’s tal valikuid? Korraga tuli tal mõte, mis võimaldas seda rada mööda vähe kergema südamega astuma hakata.
2. Vihmaussi külaskäik
Ümara