Haruldased esemed. Kathleen Tessaro

      Tagasivaatamine on ohtlik tegevus. Olen kulutanud suure hulga oma ajast, uurides teisi ajastuid ja otsides iidsete maailmade varandusi, kuid olen alati pidanud paremaks elus edasi liikuda, pilk ettepoole suunatud. Tagantjärele tarkus heidab jõhkrat, armutut valgust, ning tuhanded hämarad enesepettused, millest on vabad vaid üksikud meie seast, toovad päevavalgele liiga helli ja marraskil mälestusi.

      Kuid isegi kõige õiglasema südametunnistusega inimesed meie hulgast suudavad unustada. Minevik ripneb meie ees, sama süütult nagu varruka küljest lahti rebenenud niidiots. Minul algas kõik paarist reast kohalikus ajalehes.

      „Bostoni kaunite kunstide muuseumis algavad plaanilised renoveerimistööd.”

      Ma ei olnud seal aastaid käinud. Olin palju kordi kavatsenud minna ja jõudnud lausa nii kaugele, et seisin juba eestrepil, kuid alati peatas mind miski. Ilmselt kätkes see koht endas liiga palju mälestusi, vahest isegi paari viirastust. Kas saab olla midagi veel kummituslikumat noorpõlve ambitsioonidest?

      Kuid üks vanusega kaasnevaid suuri müüte on see, et aeg annab elutarkust. Jõudsin otsusele, et olen liiga kaua pead liiva alla peitnud. Seekord teen sellele lõpu, seon kokku oma mineviku lahtised otsad, teen sõlme peale või lõikan end sellest vabaks.

      Ja just nagu Orpheus allilmas, veensin minagi end tagasi pöörduma ja heitma veel viimast pilku sellele, mida ma ei oleks tohtinud näha.

      Tegin vea, minnes sinna ühel märtsikuu vihmasel laupäeva pärastlõunal. Muuseum oli täis perekondi väikeste lastega, kes kalpsasid ühest saalist teise. Tänapäeval julgustatakse neid kõike puudutama – kõik klaaskapid on täis kleepuvaid käejälgi.

      Mul õnnestus laste poolt jalust mahajooksmist vältida ja ma võtsin suuna antiikmaailma kunsti tiiba. Saal, mida otsisin, oli eraldatud punase sametnööriga ja sildiga „Külastajatele suletud”. Pugesin nööri vahelt läbi, sildi taha, otse tühjana seisvasse galeriisse.

      Seal oli jahe ja imeliselt vaikne. Siin-seal vedeles avamata värvipurke ja kokkuvolditud tolmulappe ning tühjades kokakoola pudelites ujusid üksikud suitsukonid, ehkki tegelikult ei olnud tööd veel alanudki. Ühtki väljapanekut polnud veel nihutatud, ühtki väärteset hoiule viidud. Sissepääsu kohal kõrguval marmorkaarel seisis kuldsete tähtedega kiri „Kuldse ajastu aarded”. Tellingute asukoha järgi võis eeldada, et restaureerijatel on plaanis see maha nühkida.

      Seinamaaling oli endiselt alles, ehkki nüüdseks tuhmunud ja pigem koomiksit meenutav – Kreeka templid, tantsivad nümfid ja flööti mängivad saatürid. Olin üllatunud, tundes sentimentaalse kiindumuse nostalgilist näpistust, ehkki omal ajal ei olnud see mulle meeldinud. Üks vananemise omadusi: me muutume altimaks ebamäärasematele tunnetele ja arvamustele kui nooruses, mil mõttemaailm on mustvalge ja paindumatu.

      Möödusin müütiliste vendade Kleobise ja Bitoni skulptuuridest, tardunud jäigas täiuslikkuses, ja peatusin arhailise ornamentika kunstniku Harrow’ meistri valmistatud vaasi ja taldriku kõrval. Lugesin isegi nende esemete all olevat tahvlikest, ehkki teadsin niigi, mis seal seisab.

      Mulle meenus esimene kord, kui olin neid näinud, ja erutav, kergelt hirmusegune ootusärevus tuli tulvana, just nagu déjà vu. Ühel kummalisel, õnnetul õhtul olid need oma ajastu kõige peenemad kunstisaavutused minu hoole alla usaldatud.

      Kui noor olin ma siis olnud! Kui lootusetu ja hirmul ja ennast täis, kõike ühekorraga!

      Ma jätkasin teed, liikudes ühe väljapaneku juurest teise juurde.

      Ja seal see oli, ühes kaugema seina juures seisvatest kappidest – musta ahhaadiga sõrmus. Ma ei olnud kindlalt teadnud, kas see on seal, kuid mu tunne ei petnud mind.

      Isegi pärast kõiki neid aastaid võttis mul seda sõrmust nähes südame alt õõnsaks.

      „Vabandust, proua?”

      Hääl ehmatas mind. Pöörasin ümber.

      Üks noor valvur seisis kõhklevalt sissepääsu juures, nagu ei söandaks ta keelavast sildist edasi astuda.

      „Jah?”

      „Andke andeks, proua, aga see galerii on suletud.”

      Ma teesklesin üllatust. „Tõesti?”

      Ta noogutas. „Kas ma saan teid aidata? Olete eksinud?”

      Ma ei vastanud talle kohe, vaatasin selle asemel veel korra selja taha. Mineviku niidikeere keris end otse mu silme ees poolilt maha – mälestused, unistused, kahetsused.

      „On teil abi vaja?” küsis noormees, seekord valjemalt.

      Ma raputasin pead. „Ei, tänan teid.” Ja lõuga õieli ajades ajasin end oma kogupikkuses sirgeks, torkasin käekoti kaenla alla ja marssisin temast mööda. Selle triki olin õppinud emalt: kui sind kahtlustatakse, siis käitu nii, nagu teaksid täpselt, mida teed. Ja sind koheldakse sellele vastavalt.

      Ja kui sa suudad teisi selles veenda, on vägagi võimalik, et ühel heal päeval suudad sa veenda ka iseend.

      ESIMENE OSA

      Boston, veebruar 1932

      Ma tegin silmad lahti.

      Väljas oli veel pime, kell võis olla veidi pärast kuut hommikul. Lamasin selili voodis ja põrnitsesin lakke. Märkasin märga laiku nurgas, kust katus oli eelmisel kevadel läbi jooksnud ja tapeet lahti tulnud – kahvaturoheline tapeet suurte roosade roosidega, mille mu ema oli seina pannud juba siis, kui me siia kolisime, enam kui kakskümmend aastat tagasi. Tol ajal tundus see olevat naiseliku elutarkuse epitoom. Väljast kostis mööda tänavat aeglaselt lähenevate prügiautode kolinat ja tuvide, keda meie naaber härra Marelli katusel pidas, nõrka kudrutamist – kõik linna tuttavlikud hääled ellu ärkamas. Need oleksid pidanud olema rahustavad. Lõppude lõpuks, ma olin ju tagasi siin, oma toas, oma kodus Bostonis. Kuid ma ei tundnud midagi muud kui tuima ja närivat pelgu kusagil kõhusopis.

      Ma ei olnud eelmisel ööl und saanud. Isegi Dickensi „Suured lootused” ei olnud suutnud mu perutavat meelt vaigistada. Kui ma viimaks uinusin, olid mu unenäod killustatud ja kurnavad, täis paanikat ja kaost, jooksmist mööda lõputuid põiktänavaid ja põgenemist millegi tumeda ja kohutava eest, mida ma tegelikult õieti ei näinudki, vaid ainult tunnetasin.

      Vedasin end voodist välja, tõmbasin selga vana villase hommikumantli ja torkasin tuhvlid jalga, et laveerida voodiotsa ja raamatuhunnikute vahele jäävas kitsas koridoris; ma kogusin kasutatud, katkises köites väljaandeid, mida ostsin tänavakioskitest või „laenasin” raamatukogudest – Jane Austen, õed Brontëd, Dickens, Thackeray, Collins. Shakespeare’i ja Miltoni, Yeatsi, Shelley ja Keatsi suured ja rasked köited. „Sa ju oled neid kõiki juba lugenud, miks sa pead neid alles hoidma? Nad võtavad nii palju ruumi!” kaebas mu ema. Tal oli õigus – tuppa ei mahtunud rohkem midagi, isegi mitte ühtainsat tooli. Ent kui ema jaoks olid vanad raamatud üksnes tolmu koguv ja kopituse järgi haisev tülikas pahn, nägin mina neist lohutust ja võimalusi. Siin olid teised maailmad otse käegakatsutavas kauguses – paremad maailmad, täis ellu viidud ambitsioone, rafineeritud kombeid ja ilukõnet. Klammerdusin nende külge samamoodi nagu palverändur, kellele on usk võrdeline tema äärmuslike vajadustega, klammerdub mõne reliikvia või palve külge.

      Minnes jalgu järel vedades vannituppa, peatusin hetkeks, et panna käsi koridoris olevale radiaatorile. Jääkülm nagu tavaliselt. Ma ei tea, miks ma seda üldse nii visalt kontrollisin. Optimismi võidukäik kogemuste üle. Või hea vanamoodne kangekaelsus, nagu mu ema oleks öelnud.

      Vannitoas tuld põlema pannes pilgutasin oma peegelpilti nähes silmi. See mõjus endiselt šokina. Mul olid varem olnud pikad juuksed: lopsakas ja ohjeldamatu vaskpunane pahmakas, kahtlase väärtusega pärand mu iiri juurtelt. Nüüd olid need lühikeseks lõigatud ja kasvasid tagasi vähemalt kaks tooni tumedamate, sügavate kastanpruunide lainetena. Nende taustal tundus mu nahk veel kahvatum kui tavaliselt. Panin sõrme väikesele lohukesele oma lõual,