Sekt. Michael Katz Krefeld

      1

      Ta vaatas oma poega, kes avaras köögis tema kõrval laua taga istus. Oli oktoobri keskpaik ja nende taga panoraamakendest paistis maale hiilivas pimeduses aed madalate viljapuudega, mille siluetid õhtutaeva taustal välja joonistusid. Äsja kuueaastaseks saanud poiss pigistas käes kahvlit ja püüdis sellega taldrikul friikartulit torgata. Teises käes oli tal väike sinine auto, mille kapotilt oli pilt maha koorunud. Mees tundis poisi näos ära enda tunnusjooned: nina, allapoole kaardus suunurgad ja lähestikku asuvad silmad, mis andsid neile mõlemale alatise mõtliku ilme. Ta silitas poisi juukseid ja too lasi sel juhtuda. Ümarad põsed ja tedretähnid oli ta pärinud emalt, kes pliidi ees seljaga nende poole seisis ja parajasti friikartuleid fritüürist välja kallas. Ta pani need läikivate frititud Viini šnitslite kõrvale taldrikutele.

      „Kas sa tahad herneid ka?” küsis naine, ilma et oleks ringi pööranud.

      „Ainult pisut, tänan.” Ta võttis oma salvrätiku ja asetas selle tumedate pükste peale sülle. Ta polnud pärast kontorist tagasi jõudmist veel riideid vahetada jõudnud ja tal olid endiselt seljas helesinine särk ja ülikond. Vaid kingad oli ta vahetanud paari kulunud, kuid mugavate kaamlivillast susside vastu. „Kas sa tahaksid ka herneid?” Ta naeratas pojale.

      Poiss raputas ägedalt pead.

      „Aga tavaliselt sulle herned ju maitsevad?”

      Poiss noogutas ja avas toitu täis suu.

      „Jah, aga neid on lihtsalt nii raske süüa…”

      „Täis suuga ei räägita.”

      Ta vaatas naise poole, kes kohe taldriku tema ette pani ja ka ise, taldrik käes, istet võttis. Naine hakkas friikartulitele ja paneeritud lihale ketšupit pritsima. Kotid silmade all ja lõhenenud huuled muutsid ta kaugelt vanemaks kui need kolmkümmend kaks aastat. Tookord, kui nad kohtusid, oli teda võlunud naise naeratus, mis nüüd vaid harva huulile ilmus. Naine ei käinud tööl, vaid toimetas kodus, ja ta ei saanud aru, mis teda niimoodi väsitada võis. Ta kallas naisele kannust morssi. Too noogutas tänutäheks kiiresti vastu.

      Poeg oli kahvli käest pannud ja tundis rohkem huvi mänguauto vastu, millele ta taustaks häält tegi, kui sellega laudlina mustrite vahel slaalomit sõitis, aina kiiremini ja kiiremini, kuni ta valjult haigutas ja lasi sel hääletult ümber morsiklaasi sõita.

      „Laua taga ei mängita,” ütles naine.

      „Las ta olla.” Ta märkas naise üllatust. Mis oli ka arusaadav, kuna tavaliselt oli tema see, kes majareegleid dikteeris, nende seas ka lauakombeid. „Joo morss ära,” ütles ta ja naeratas poisile, kes kiirustas klaasi tühjendama.

      „Kuidas sinu… päev oli?” küsis naine täis suuga.

      „Suurepärane, tänan.”

      „Kas midagi erilist ka juhtus?”

      „Ei, mitte eriti, kõik oli nagu tavaliselt.”

      „Kohe mitte midagi?” käis naine peale.

      Mees pani söögiriistad käest, võttis sülest salvräti ja pühkis oma suunurki. „Ära saa valesti aru, see on sinust kena, et sa mu töö kohta küsid, aga kui ma hakkaksin sulle kõigi oma tänase päeva või ükskõik millise päeva ülesannete detailidest rääkima, siis ei saaks sa sellest just eriti palju aru. Seda vestlust pole mõtet üles võtta. Kogu lugupidamise juures.”

      Naine pilgutas kiiresti silmi ja neelas poollämbunud heli saatel pisut liiga suure suutäie.

      „See… see oli lihtsalt vestluse mõttes… me võime millestki muust ka rääkida.”

      „Saan täiesti aru. Aga kas me ei võiks lihtsalt vaikust nautida?”

      Naine ei vastanud, vaid hakkas kiiremini sööma, nagu oleks tahtnud taldrikul oleva minema pühkida ja õhtusöögiga kiiresti ühele poole saada. Ta ei mõistnud naist hukka. Isegi mitte selle pärast, et too nii kohutavalt koledalt sõi. Ta otsustas seda täna mitte kommenteerida. Ta sõi edasi ja vaatas panoraamakende ja aia poole. Ta jälgis viljapuid, mis tundusid talle vastu vahtivat. Puudes oli midagi süüdistavat. Ehkki väljas oli täiesti tuulevaikne, tundus talle, nagu puud liiguksid, nagu nad raputaksid talle pead. Kui ta lõpuks tõusta tahtis, et kardinad ette tõmmata, kajas köök valjust helist, kui naise söögiriistad taldrikule kukkusid. Ta pööras pilgu tema poole. Naine istus ja õõtsus kergelt toolil, tõstis raskelt hingates käe pea juurde. Ta neelatas mõned korrad ja küünitas klaasi poole, aga ajas selle ümber. Sisu voolas üle laudlina ja laius seal tumeda järvena. „Vaban…dust,” pudistas ta. Ta proovis pead püsti hoida ja vaatas poja poole. Poisi ülakeha lebas elutult laual ja ta pigistas endiselt sinist autot, mis peost paistis.

      Naine lasi kuuldavale arusaamatu häälitsuse ja pööras pilgu mehele. Too vaatas naisele otsa ja mälus rahulikult edasi. „Kõik on korras. Jää nüüd rahulikult magama.”

      Naine vaatas teda üllatunult, suu pooleldi lahti. Ta pilk peatus mehe puutumata mahlaklaasil. „Mida… mida sa teinud oled…?” Ta vehkis ühe käega, püüdes end üleval hoida, aga kukkus toolilt maha ja maandus lõdvalt linoleumpõrandal, kuhu lebama jäi.

      Mees kallutas end ühele küljele, et üle lauaserva näha, ja vaatas suud tühjaks süües naist. Väljasirutatud asend, millesse too langenud oli, jättis mulje, nagu ujuks ta krooli. Aga ta naine polnud kunagi eriti sportlik tüüp olnud ja ta kahtles, kas too maal kasvades kunagi ujuma oli õppinud.

      Söömise lõpetanud, tõusis ta püsti ja kõndis akende juurde. Ehkki paljad puud olid pimedusse kadunud, tõmbas ta kardinad ette. Ta tegi laua puhtaks ja tühjendas taldrikud prügikasti. Mõned allesjäänud herned veeresid ta taldrikult maha ja ta kummardus, et need põrandalt üles korjata. Pojal oli olnud õigus – herneid on keeruline kätte saada. Ta soovis, et neil oleks olnud rohkem aega koos veeta, siis oleks ta pojale õpetanud, et herned tuleb purustada, siis on neid kergem süüa. Ent aeg oli otsa saanud. Ta lükkas nende kasutatud nõud pesumasinasse ja keeras fritüüri all gaasi juurde. Pööras ümber, läks tagasi laua juurde ning tõstis poisi üles. Poiss oiatas korraks, kuid oli sisse võetud morfiinist täiesti oimetu. Ta kandis poja köögist välja ja kõndis läbi pika elutoa magamistoa poole. Korraks kaalus ta, kas peaks poja tolle enda tuppa voodissse panema, aga otsustas, et nad peaksid selles olukorras kõik koos magama. Kui ta oli poja kaheinimesevoodi keskele asetanud, pöördus ta tagasi kööki. Suitsema hakanud fritüürist kerkis kirbet lõhna. Järgmisel hetkel süttisid ülekuumenenud õlist kerkinud aurud ja saatsid kõrgeid leeke seinast üles. Läbi raskuste tõstis ta naise põrandalt üles. Too kaalus rohkem, kui ta arvanud oli. Samal ajal kui leegid ülemiste kappideni jõudsid ja plahvatusliku kiirusega levima hakkasid, kandis ta naise magamistuppa ja asetas poja kõrvale. Ta võttis ära nende jalanõud, aga jättis riided selga. Sättis nende käed rinna peale, nagu oleks nad kirstu jaoks korda seatud. Istus voodile ja võttis oma sussid ja sokid jalast. Viskas seejärel pintsaku põrandale ning heitis poja ja naise kõrvale pikali. Ta sulges silmad ja proovis rahu leida. See õnnestus vaid pooleldi. Ta mõtles, kas tõusta taas püsti ja juua üks klaasitäis morfiiniga morssi, aga see oleks olnud argpükslik. Ta oli ära teeninud hirmu leekide ees. Ära teeninud olla täie teadvuse juures, kui ta peagi elusalt põleb. Veidi aja pärast hakkas ta hallika vaibana magamistuppa tungiva suitsu tõttu köhima. Ta kuulis leeke, mis köögist edasi üle maja ronisid. Tuli, mis end lõrinal läbi elutoa näris, üle parkettpõranda jooksis ja madalamaks ehitatud laest toitu sai. Tuli, mis oli end praeguseks kindlasti läbi söönud seinal rippuvatest maalidest, üks neist hinnaline Heerup, ja liikunud edasi Hornung & Mølleri tiibklaverini, mis nüüd oli muutunud söeks. Ta kuulis leeke käheda rasplina mööda maja levimas. Tundis kuumust õhukeste seinte taga, mis peagi pidid kaduma valgelt hõõguvasse merre. Lämmatav suits kipitas ta silmis, ehkki ta hoidis neid kinni. Tungis kurgust alla ja püüdis teda lämmatada. Ta kahetses vaid üht: et oli hüvastijätukirja töö juurde jätnud. Aga kui ta seal seisis, oli see tundunud ainsa õige kohana. Nagu midagi, mida tehti, kui selliseid otsuseid langetati. Täpselt nagu lauakommetega. Või