#Tegijatüdruk. Sophia Amoruso
Teismelisena olin ma ängi võrdkuju ja täiskasvanuna olen ma nagu noor pooleldi kreeka verd Larry David2 – kõrgetel kontsadel – ma ei suuda varjata ebamugavust, rahulolematust ega kahtlust, ma olen vääramatult mina ise ning tihti liigagi aus.
Ma olen proovinud ka tunnitöö ja rahvaülikooli ilmselget rada, aga need ei sobinud mulle. Mulle räägiti aastaid, et edu saavutamiseks tuleb astuda teatud sammud, alustades teaduskraadi ja töökoha saamisest, seega ma proovisin ja põrusin ning vahel tundus, et minu saatuseks on elada kaotajana. Aga ma kahtlustasin, et ma olen loodud ja võimeline millekski enamaks. See miski oli Nasty Gal, aga tead, mis? Ma ei leidnud Nasty Gali. Ma ise lõin selle.
Heida oma elus kõrvale kõik, mis sind tagasi hoiab. Õpi ise oma võimalusi looma. Tea, et ei ole mingit finišijoont, õnn soosib tegutsemist. Torma uljalt hämmastava elu suunas, millest oled alati unistanud või millest sa pole veel unistada jõudnudki. Ja pane end valmis selleks, et sind ootab pagana vahva teekond.
Selle raamatu nimi on #TEGIJATÜDRUK.
Kas see tähendab, et tegemist on feministliku manifestiga?
Jeerum. Me peame vist sellest rääkima.
#TEGIJATÜDRUK on feministlik raamat ja Nasty Gal on feministlik firma selles mõttes, et ma julgustan sind kui tüdrukut olema, kes sa tahad olla, ja tegema, mida sa tahad teha. Aga ma pole padufeminist, kes süüdistab oma hädades mehi.
Ma pole kunagi arvanud, et tüdrukuks olemine on mingi raskus, mis tuleb ületada. Mu ema pidi lapsena süüa tegema ja koristama, samal ajal kui ta vennad said lapsepõlvest rõõmu tunda. Mu ema koges, et tüdrukuna sündimine pani ta kehva seisu. Vahest seetõttu, et mõlemad mu vanemad töötasid täiskohaga või et mul polnud õdesid-vendi, aga ma ei näinud kunagi kellegi soosimist. Ma tean, et terved põlvkonnad naisi võitlesid õiguste eest, mida mina pean enesestmõistetavaks, ja et maailmas leidub paiku, kus selline raamat iialgi ei ilmuks. Ma usun, et parim viis austada naiste õiguste minevikku ja tulevikku on teha tegusid. Ma ei passi niisama ega räägi, kuidas mulle miski korda läheb, ma olen hoopis tegija ja ma tõestan seda.
Mu esimene reaktsioon peaaegu kõigele on olnud „ei”. Et midagi tõeliselt hinnata, pean ma selle kõigepealt tagasi lükkama. See võib ju olla kangekaelsus, aga teisiti ei saa ma midagi enda omaks teha. Ma pean selle oma maailma kutsuma, mitte laskma sellel sülle langeda. 17-aastaselt valisin kõrgete kontsade asemel karvased jalad ja mu pesemisharjumusi võiks kirjeldada väljendiga „räpane nolk”. Ma kandsin Wal-Martist ostetud meesterõivaid. Kui vahel harva mõni mees mulle ukse avas, ei läinud ma sealt läbi ja solvusin, sest „ma olen võimeline ka ise ust avama, tänan väga”. Olgem ausad, selline käitumine pole feministlik, vaid lihtsalt ebaviisakas.
Ma tean nüüd, et kui lasen kellelgi endale ukse avada, ei ole ma selle tõttu vähem iseseisev. Ja kui ma end meigin, ei tee ma seda selleks, et järgida naiseliku ilu iganenud patriarhaalseid ideaale. Ma teen seda, sest see tekitab hea tunde. See ongi Nasty Gali hing – me soovime, et sa riietuksid enda jaoks ja teaksid, et välimuse eest hoolitsemine ei muuda sind pinnapealseks. Ma tahan öelda, et sa ei pea valima, kas olla tark või seksikas. Sa võid olla mõlemat. Sa oledki mõlemat.
Kas 2014 on feminismi uus ajastu, kui me ei pea sellest enam rääkima? Ma ei tea, aga ma tahan teha nägu, et on. Kui ausalt üles tunnistada, siis on solvav, kui sind kiidetakse selle eest, et sa oled kõrghariduseta naine. Aga samas ma tean, et see on ka minu pluss – ma võin koosolekul inimesi rabada ainuüksi sellega, et olen elutark. Mina ja paljud teised #TEGIJATÜDRUKUD, kellest raamatus juttu on, tüdrukud, kes seda raamatut loevad, ja tüdrukud, kellest alles saavad #TEGIJATÜDRUKUD, ei kasuta selleks vingumist, vaid hoopis võitlemist. Sind ei võeta tõsiselt, kui sa palud, et sind tõsiselt võetaks. Sa pead kohale minema ja ohjad haarama. Kui see on meeste maailm, siis mis sellest? Mul on ikkagi hea meel, et olen selles maailmas tüdruk.
Punase nööri teooria
Ma astusin täiskasvanuellu veendumusega, et kapitalism on pettus, aga ma olen aru saanud, et see on hoopis omamoodi alkeemia. Kui kokku panna töökus, loovus ja vaba tahe, hakkab üht-teist juhtuma. Kui sa hakkad seda alkeemiat mõistma või lihtsalt ära tundma, siis näed maailma varsti hoopis teise nurga alt.
Aga ma arvan, et olen alati maailma pisut teise nurga alt näinud. Mu ema väidab, et kui ma olin 5-aastane, võtsin punase nööri ja jooksin sellega mööda mänguväljakut ringi. Teised lapsed küsisid, mis see on, ja ma vastasin, et tuulelohe. Varsti olid kõikidel punased nöörijupid ja me lippasime ringi, tuulelohed kõrgel lendamas.
Kui minul ja sellel raamatul on midagi tõestada, siis seda, et kui sa endasse usud, siis usuvad sinusse ka teised.
2
Kuidas minust sai #TEGIJATÜDRUK
Algus – songad, tingimine ja nukker jänku
„Nii et sa oled otsustanud midagi ette võtta ja avada eBays oma äri. Kõigepealt peaksid otsustama, kui palju sa saad sellele aega pühendada. Igatahes ära pane (veel) ametit maha.”
Kui ma olen üdini aus – ja ma olengi siin üdini aus – siis Nasty Gal sai alguse sellepärast, et mul oli song. Ma elasin töötuna San Franciscos, kui avastasin ühtäkki, et mul oli kubemesong. Ma kandsin sel ajal sageli ülikitsaid pükse ja song paistis välja isegi siis, kui mul olid riided seljas – mu pisike mügarik kerkis esile nagu väike muhuke. Kord raseerisin isegi kubeme paljaks, välja arvatud mügariku peal olevad karvad. Ilmselgelt oli mul sellest jumala kama. Aga kui tõsiselt rääkida, siis ma teadsin, et song oli tervisehäire, mida oli vaja ravida, ja et selle ravi jaoks oli mul vaja tervisekindlustust. Tervisekindlustuse jaoks oli vaja tööd. Tõelist tööd.
Kust kõik alguse sai: kunstikooli fuajee, UFO-soeng ja internetiühendus.
Ma leidsin töökoha, kus pidin kunstikooli fuajees dokumente kontrollima, ning hakkasin ära istuma 90 päeva, mis oli nõutud ooteaeg enne seda, kui töökoha hüved kehtima hakkasid. Nagu oskad ilmselt ette kujutada, polnud dokumentide kontrollimine eriti stimuleeriv töö, seega oli mul palju aega, et internetis ringi kolada. MySpace oli sel ajal kõva hitt (mu kasutajanimi oli WIG-WAM). Mingil hetkel hakkasin märkama, et ma sain palju sõbrakutseid eBay müüjatelt, kes tahtsid reklaamida oma vintage-poode minusugustele noortele naistele.
90 päeva järel sain tervisekindlustuse, mu song raviti terveks ja ma viskasin sealt varvast. Taastumise ajal kolisin oma korterist välja ning nii minu kui ka mu ema meelehärmiks elasin kuu aega kodus. Mul polnud ei sissetulekut ega ka plaani. Kuid aega oli mul jalaga segada. Mulle meenus vintage’i-müüjatelt saadud sõbrakutsete kuhi ja ma mõtlesin: „Pagan võtaks, ka mina suudaksin seda teha!” Ma olin fotograafiaga kokku puutunud. Mul oli kenasid sõpru, keda modellidena kasutada. Ma ise kandsin ainult vintage-rõivaid ja olin selle alaga kursis. Ja ma oskasin hästi pahna sees tuhnida.
Kõigepealt ostsin raamatu „Tohmanite teejuht – kuidas eBays oma äri avada”, mis andis näpunäiteid, kuidas oma äriga algust teha. Esimene ülesanne oli valida nimi. Paljud eBay vintage-poed olid juba valusalt boheemlaslikud, selliste nimedega nagu Daam Kõrges Rohus Vintage või Hingekuu Kaarnaõe Vintage. Minus pesitsev vastuvoolu ujuja haaras klaviatuuri ja pani oma tulevasele poele nimeks Nasty Gal Vintage3, mille inspiratsiooniks oli mu lemmikplaat legendaarselt funklauljalt ja metsikult naiselt Betty Daviselt.
Teda tunti kõige rohkem selle järgi, et ta oli Miles Davise endine naine, aga minust sai tema fänn tänu ta muusikale (tal oli üks parimaid taustabände), tema häbitult seksikale suhtumisele ja avameelsele keelekasutusele. Ta kandis laval pesu ja võrksukki, tema firmamärk oli kõrge löök jalgadega, mida ehtisid platvormkingad, ning see tegi temast tõelise #TEGIJATÜDRUKU. Tal olid laulud „Your Mama Wants You Back”,
oma mürgise ja neurootilise huumorimeele poolest tuntud New Yorgi koomik, stsenarist ja näitleja
Vastiku Plika