#Tegijatüdruk. Sophia Amoruso

      Teismelisena eelistasin kasutatud rõivaid uutele ja see tekitas mu emas suurt hämmingut. Ta proovis mind tulutult riidesse panna ja talus selle nimel lõputuid käike kohalikku ostukeskusesse, kus ma hoidsin käes 50-dollarilist särki ja teatasin talle, et see pole oma hinda väärt. Kui Nasty Gal oleks sel ajal olemas olnud, oleks ma leidnud palju kraami, mille peale ema oleks saanud raha kulutada, aga ostukeskus oli igav koht. Mulle ei piisanud käputäiest poodidest, mille vaateaknad olid karjuvalt „tavalised”, ja mõte sellest, et pean teistega sarnanemise eest maksma, tundus olevat üdini naeruväärne. Lõpuks jõudsime kompromissile. Kuigi mu ema pidas teise ringi poode „haisvateks”, oli ta nõus väljas ootama, kuni mina sisseoste tegin. Aga see ei tähendanud, et ta mu valikud alati heaks kiitis. Ma mäletan hästi, kuidas mind alandati sõbra nähes, kui ema käskis minna tagasi ülakorrusele, et särk ära vahetada – mitte seetõttu, et ta pidas seda kuidagi liiga paljastavaks või sobimatuks, vaid kuna tema meelest oli mu pruun neerumustriline polüesterpluus lihtsalt inetu.

      Selleks ajaks, kui ma olin 20ndates eluaastates, ei kandnud ma suurt muud peale vintage’i. San Franciscos valisime sõpradega välja kindla kümnendi ja jäime sellele truuks. Me kuulasime vana muusikat, sõitsime vanade autodega ja kandsime vanu rõivaid. Minu aastakümme oli 1970ndad. Mul olid pikad keskelt lahus rokijuuksed ja mu vormiks olid uued eBayst saadud kõrge värvliga polüesterpüksid, platvormkingad ja varrukateta vintage-särgid.

      Uue poega seoses viisin ma pahna taaskasutuse täiesti uuele tasemele. Ma leidsin Craigslistist teatritrupi, mis plaanis tegevuse lõpetada, ja kauplesin autotäie vintage’it väga soodsalt endale. Ma lisasin villasest kangast keepidele ja Gunne Saxi kleitidele oma rõivatükke ja ühtäkki oli mul kaup olemas. Ma läksin Targetisse ja ostsin Rubbermaidi kaste, pesupulki, riiete aurutaja ja riidestange ning hakkasin valmistuma oma esimesteks oksjoniteks. Ma värbasin oma ema ja moodustasin algelise koosteliini: mina hõikasin mõõtusid, mu ema pani need paberilipikule kirja ja kinnitas selle siis rõivaesemele.

      Mu esimene modell oli Emily, imeilus tüdruk, kes oli sel ajal mu sõbra pruut. Ohtrate tätoveeringute, pikkade juuste ja armsa tukaga oli ta ebatavaline, aga samas suurepärane valik. Ma pildistasin umbes kümmet asja, mis ma olin kokku kuhjanud, sisestasin kirjelduse, mõõdud ja muu info eBaysse ning hoidsin oksjoneid kümme päeva aktiivsena ja vastasin selle käigus esimeste klientide ütlemata põnevatele küsimustele. Ma muutusin iga nädalaga kiiremaks ja targemaks ning tajusin paremini, mida naised tahavad. Mu oksjonitel läks iga nädalaga paremini. Kui müük õnnestus, oli lahe – ma läksin kohe otsima müüdud esemega sarnaseid rõivaid. Kui müük ei õnnestunud, käisin ma taolistest asjadest suure kaarega mööda. Rabav, aga tundub, et armsad tüdrukud ei taha kanda „narkonartse”, rannatolguste dressipluuse, mida mõned nimetavad baja-pusadeks. See tekitas sõltuvust – minusuguse adrenaliinisõltlase jaoks pakkus oma oksjonite jälgimine vaimustavat ja kiiret rahuldust.

      Ma otsisin Craigslistist kohti, kus müüdi lahkunute vara, koostasin kaardi ja alustasin sealt, kus tundus, et lahkunud olid kõige eakamad. Ma läksin kohale kell kuus hommikul. Ja ma seisin sabas koos inimestega, kes olid minust vähemalt kakskümmend aastat vanemad. Kui uksed avanesid, hakkasid kõik teised välja nuhkima linikuid, aga mina sööstsin otsejoones kapi juurde, et sealt välja kaevata vintage-mantleid, mod-minikleite, Halstoni-aegseid diskokleite ja mitmeid „Kullakeste” telesarja stiilis dresse. Ma kuhjasin kraami kokku, tingisin, maksin ja lahkusin. Ma olin kaltsukate tavakunde ning ootasin, et töötajad tooksid tagaruumist kärutäite viisi värskelt hinnasiltidega varustatud kaupa, ja kui nad võtsid ühe portsu, mida stangele riputada … hüppasin ma kallale! Ma lippasin kohale ja uurisin, millised saladused mind seal ootavad. Ükskord leidsin ühest poekärust kaks Chaneli jakki. Tuhnin, tuhnin, tuhnin – Chaneli jakk – tuhnin, tuhnin, tuhnin – veel üks! Ma maksin nende eest 8 dollarit tükk! Ma panin need müüki alghinnaga 9.99 dollarit ja müüsin maha rohkem kui 1500 dollari eest. Ma ei teadnud, mis on kasumimarginaal, aga ma teadsin, et olen sattunud millegi suure otsa.

      Tagasi vaadates tundub, et ma olin ilmselt kaltsuka kõige halvem klient, sest lisaks sellele, et ma olin salakaval, kippusin ma ka tingima. „Selles kampsunis on auk,” ütlesin ma, kui olin leti juurde marssinud. „Kas ma saan kümme protsenti hinnaalandust?” Isegi kui see tähendas ainult 50 senti, oli asi minu jaoks seda väärt. Iga sent oli arvel.

      22-aastaselt läksin tagasi eeslinna, kohta, kust pelgalt neli aastat varem olin ummisjalu põgenenud. Põrandapind oli San Franciscos kulla hinnaga, seega panin poe püsti Californias Pleasant Hillis, tunni kaugusel oma sõpradest. Ma elasin basseinimajas, kus polnud kööki – ma maksin 500 dollarit kuus ning täitsin selle maast laeni vintage’iga. Ma tegin tööd oma voodis, mis oli kaetud riietega ja mida ümbritsesid pakkematerjalid. Pahn oli pahna otsas: karbid olid ebakindlalt minipliidi peal, mis oli omakorda minikülmiku peal nagu Jenga tornimäng, mille klotsideks olid majapidamises leiduvad esemed.

      Mina ja mu pealaele kruvitud krunn sõitsime iga päev Starbucksi ning tellisime ühe Venti soja-chai ilma vee ja vahuta. Ilmast sõltuvalt oli see kas jääga või siis kuum, aga umbes viis aastat järjest jõin ma seda iga päev vähemalt ühe tassitäie. Kui tahtsin süüa, tõmbasin selga kopitanud kampsuni, mille külge oli klammerdatud hinnasilt 4.99, unustades, et tavaliselt nii ei tehta, ja läksin Burger Roadi, mis oli mu lemmikpaik terves linnas. Ma ei juurelnud eriti selle üle, et kulutasin Starbucksis 100 dollarit kuus või et jäin millestki ilma, sest mu elu erines sellest elust, mis mul oli linnas. Ma olin sõltuvuses oma ärist ja selle kasvu jälgimisest.

      Kui ma parasjagu uut kaupa kokku ei ajanud, olin kodus ja lisasin MySpace’is sõpru. Mu rõivavalik tulenes mu vast leitud elustiilist, kus puudus igasugune vajadus duši all käia, riidesse panna või hea välja näha. Hale Jänku, nagu mu tolleaegne kallim Gary seda nimetas, oli suur ja kohev „ema” hommikumantel, mis ulatus maani. Vahel panin lisaks veel pähe roosa rätiku – kui olin sel päeval tundnud tungi duši all käia –, nii et kui sa oled üks kuuekümnest tuhandest tüdrukust, keda ma tol ajal MySpace’is oma sõbraks lisasin, palun vabandust. Nasty Gal Vintage’it juhtis töönarkomaanist mutant, kes käis riides nagu lihavõttejänes.

      Mul oli sõprade lisamise tarkvara, kuigi see käis mu MySpace’i-poliitika vastu. Ma otsisin välja popi tüdruku sõbrad ja lisasin ainult teatud vanuses tüdrukuid, kes elasid teatud linnades. Iga kümne tüdruku järel pidin sisestama CAPTCHA koodi tõestamaks, et ma olen tõeline inimene, mitte spämmiv arvuti. Tegelikult olin ma mõlemat. Kui olin ammendanud ühe ajakirja, muusiku, kaubamärgi või popi tüdruku, liikusin järgmise juurde. Mina ja Hale Jänku olime hoos, me sisestasime CAPTCHA koode ja jälgisime, kuidas meile tuli sõpru juurde, kui tüdrukud sõbrakutse vastu võtsid. Varsti oli mul MySpace’is kümneid tuhandeid sõpru ja ma kasutasin seda ära, et suunata neid oma eBay poodi. Ma kirjutasin MySpace’is teate ja blogipostituse iga viimase kui oksjoni kohta, mis Nasty Gal Vintage’is algas. Siis ma veel ei teadnud seda, aga minu tegevuses oli eduka äri juhtimise kaks võtmeaspekti: oma kliendi tundmine ja oskus teha tasuta reklaami.

      Ma vastasin ka igale viimasele kui kommentaarile, mis mu lehele jäeti. Mulle tundus, et nii on viisakas. Paljud firmad kulutasid miljoneid dollareid, et sotsiaalmeediat hästi ära kasutada, aga mina kasutasin oma vaistu ja kohtlesin oma kliente, nagu nad oleksid mu sõbrad. Mind ei