Keisri hull. Jaan Kross
ll
Avaldaja saatesõna
Pärast seda, kui mu esimesed ajaloolise ainega tööd seda laadi kirjanduse sõprade seas, teistsuguse kirjanduse jaoks ohutult kitsas ringis olid mõningat tähelepanu äratanud, leidsin end olukorras, mis lubas mul hakata muigama kolleegide üle, kes on järjest materjalinäljas, üha materjaliotsingul. Sest hakkasin saama sagenevaid kirju tuttavailt ning võhivõõrastelt viidete, soovituste ja koguni materjalireferaatidega käsitlemiseks sobivate inimeste ja sündmuste kohta.
Peterburi ajaloolane Dridzo, muuseas afrikanoloogilise estica uurimise entusiaste, juhtis mu tähelepanu vanale Londoni publikatsioonile krahv S-i eluloo kohta, mis on näiteks kindral Michelsoni omale mitmeti analoogiline. Anonüümsed soovitajad pakkusid mulle välja leitnant Huseni ja tema järglased Räpinast. Tuttavad ja tundmatud meenutasid mulle kapten Jürgen Bogdanovit, maalikunstnik Jüri, kindral Tennerit, doktor Espenbergi ja hulka muid tähelepanuväärt elulugusid. Juba ühel või teisel määral publiikse materjali kõrval juhatati mind kohati ka hoopis tundmatu juurde või tundmatute sissevaadete juurde piirjoontes varem tuntud saatustesse.
Käesolevas avaldatud käsikirja tõi mulle üks Eesti vanema ajaloo innukaid sõpru Tartus, kes oli selle omandanud Suure Isamaasõja ajal Leningradi blokaadis oma korterikaaslase Ignatjevi surma järel viimasele kuulunud asjade seas. Tõsieestilise mälulünga tõttu ei mäletanud käsikirja tooja kadunud Ignatjevi, juba blokaadipäevil eaka mehe, vist kantseleiametniku, ees- ega isanime. Kõik minupoolsed Ignatjevi isiku identifitseerimise ja sealtkaudu edasi- või pigem tagasipääsemise katsed osutusid viljatuks. Kohusetruu ajaloolane ei söandaks käsikirja sisule toetudes tema päritolu kohta muidugi mitte midagi väita. Sest hüpoteesid pole kohusetruu ajaloolase asi. Üksnes poolfantasöörist ajalookirjanik julgeks ehk seostada käsikirjas avaneva isikutegalerii ning Ignatjevi nime ja püstitada oletuse: kuna on tegemist viitseadmiral Georg Bocki onu päevikuga, võis selle hilisem Ignatjevi-nimeline omanik olla admirali naise Anna Ignatjeva sugulaste järglasi.
Mõni sõna teksti redaktsioonilise külje kohta. Lugeja märkab sedamaid, et see ei pärine möödunud sajandi algusest. Olen osalt eesti- ning prantsuse-, osalt saksakeelse käsikirja võõrkeelsed osad eesti keelde tõlkinud ja mõlema kihi keele kaasaegsele lugejale enam-vähem loetavaks ühtlustanud. Loodetavasti leiab meie epistolaar- ja ürikväljaannete tormiliselt pikenevas reas varsti (aga endastmõista alles Russowi kroonika, Mülleri jutluste, Masingu kirjade, Faehlmanni teoste ja kõige muu järel) endale paiga ka Jakob Mättiku päevaraamatu keeleliselt mitmeti huvitav algredaktsioon. Muidugi oleks see Rosenplänteri „Beiträgedes” vapustavam sündmus olnud, kui ta „Keeles ja Kirjanduses” olema saab. (Ajaloolise materjalina publitseerimiseks polnud meil Rosenplänteri päevil paraku ajakirja.) Aga ka meie sajandi seitsmekümnendail aastail oleks sel avaldamisel vähemalt üks väärtus: see meenutaks neile, kes seda seni pole tähele pannud, veel kord, et käsikiri, filoloogiline niisama kui kirjanduslik, pole ei konjak ega ohvitser, mis või kes vaadis või aplaagris aastatega tärne juurde saab.
Võisikul, neljapäeval, 26. mail 1827
Kõigepealt tahan ma siia põhjuse kirja panna. Selle, mis paneb mind seda päevaraamatut alustama. Näe, ma kirjutangi alustama. Sest kas tema pidamisest midagi välja tuleb, on võimatu ette näha. Nõnda katlane paistab see – meie päevaraamatupidamiseks nii ebasoodsal ajal, nii ebasobival maal ja meie selle tarvis nii koguni kõlbmatus perekonnas.
Kui ülepea, siis saab sellest igatahes ainult täiesti salajane päevaraamat tulla. Ja üksi sellepärast on ka võimalik tema alustamise põhjust tema alguses välja ütelda. Nõnda siis: ma olen otsustanud sellepärast päevaraamatut pidama hakata, et ma olen sattunud asjade sisse, mis minu meelest selleks liiga ebaharilikud on, et mõtleja inimene, kelle seisukord temast nende pealtnägija on teinud, katset ei teeks oma tähelepanekuid üles kirjutada. Võibolla küll, et üksnes pealiskaudselt mõtleja inimene. Kuna sügavamalt mõtleja seda kindlamini igasugu üleskirjutustest loobuks. Jumal teab.
Muidugi, kui ma tagasi vaatan, pean ma ütlema: ma ei ole sattunud nende asjade sisse mitte hiljaaegu. Ma olen juba kümme aastat, juba palju kauemini nende sees. Ja ma olen koguni ise selle ajaga ebaharilikuks numbriks muutunud. Sest kes teine Holstre valla talupoiss oleks nende aastatega, ma mõtlen õieti juba 1814-ndast peale, kõike seda õppida ja näha saanud, milleks minu silmale on juhused üksteise järel lahti läinud otsekui kulissid itaalia ooperis…
Nõnda siis, täna kahe nädala eest jõudsime meie Peterburist kange kevadevihma käes siia Võisikule pärale. Eeva, üheksa-aastane Jüri, kes tal minu nõuandmise kiuste Peterburis kaasas oli, ja Timo, teener Käsper, toaneitsi Liiso ja mina. Ja kutsar Juhan muidugi. Ja feldjääger koos kolme sandarmiga.
Eeva tahtmisel ei peatunud meie Peterburis ka seekord mitte Timo sugulaste pool, vaid Moika peal akadeemik Lehrbergi lese juures nagu harilikult. Timo oli juba mõne kuu eest Schlüsselburgist Petropavlovskisse üle toodud, ja kui ta 10-nda mai õhtul sellest viimati nimetatud kohast lõpuks proua Lehrbergi korterisse toodi, siis arusaadavalt mitte üksi, vaid ikka feldjääger kaasas. Seesinane jäi ööseks muidugi sinna ja Eeva käskis mul tema sealsamas proua Lehrbergi köögis purju joota. See läks hõlpsamini korda, kui ma lootsingi – tänu proua Lehrbergi hästi kangele kirsinastoikale, mida ta kaks tervet pudelit välja tõi ja mulle sealjuures silma pilgutas: „Um Gottes willen nicht gaunern!”
Sel ajal kui feldjääger köögis hapukapsasupile nastoikat peale jõi ja algul vilet laskis ja siis tukkus ja lõpuks norises, jõudis neli või viis ülestõstetud kraega isandat Lehrbergi võõrastetoas ära käia Timole tere ütlemas ja emfaatiliselt sosistamas ja taskurätikusse nina nuuskamas. Kes need olid, seda ma ei tea, sest mina sain neid ainult ukse vahelt silmata ja eestoas põles üksainuke küünal ja härradel polnud mitte ainult palitukrae üleval, vaid ka nina hoolega cachenez’sse kašeeritud. Ühte hüüdis Timo, nagu ma kuulsin, Vassili Andrejevitšiks ja kuna see Andrejevitš ka veel suuremas pabinas paistis olevat kui teised, tuli mulle mõte, et võib-olla oli see luuletaja Žukovski, keda ma viie või kuue aasta eest korra kohanud olin. Ja ma olin ka kuulnud, et Timo-taolise kõlvatu mehe sõprust pidi Žukovskile kui keisrinna enese Hofmeister’ile iseäranis suureks patuks arvatama. Ja tõtt-ütelda panin ma omaette imeks, et sõpru ja mäletajaid ja sümpaatia-avaldajaid nüüd mõne tunni sees nii mitu tükki meid üles leidis, kui kõige selle üheksa aasta sees, mis Timo kadunud oli, peale selle Žukovski peaaegu mitte keegi ennast polnud näidanud…
Hommikul kella kuue ajal, kui feldjääger oli enese välja maganud, ilmus temale veel kolm sandarmit appi. Need pani Eeva sedamaid kasulikku tööd tegema: meie sumadanisid välja kandma ja tõlla katusele kinni siduma. Nõnda et ma kuulsin naabreid omavahel trepikojas seletavat: „See proua von Bock on ikka vägev naine… Mitte ainult oma meest ei võidelnud ta endale tagasi… Talle saadetakse koguni pool jagu sõjaväge pakikandjateks appi…”
Pakikandjad olid tegelikult muidugi selleks seal, et meil Peterburist Võisikuni oma feldjäägri juhtimisel silma peal pidada. Et meie ettenähtud tee pealt kõrvale ei satuks, väljamaale või jumal teab kuhu, seda kardetakse ju kõige rohkem. Või et meie mine tea kellele kirjasid ega sõnumeid ei saadaks ega kõrvaliste inimestega ei kõneleks, riigivalitsusevastaseid asju muidugiteada…
Tee peal oli mul õieti esimest korda juhus Timo üheksa aasta takka täpsemalt üle silmata. Et ta monströösselt paksuks oleks läinud, nagu ma olin kuulnud räägitavat, see oli muidugi vale. Nojaa, kui ta kinni võeti, oli ta hiilgava välimusega sale noor mees, märksa noorem kui tema sel ajal kolmkümmend aastat. Nüüd nägi ta viiekümnene välja. Oma hambutu suuga isegi vanem. Ja kõige murettekitavam oli minu meelest ta hall näonahk. Mitte tema hallikirjuks muutunud juus. Või see üleliigne puud, mis ta kaalult kosunud oli. Selle ratsutab ta varsti maha. Jumala eest – ta tegi sellega sealsamas algust! Ta tegi tõllaakna lahti ja viipas feldjäägri akna juurde. Ta seletas midagi feldjäägrile. Siis laskis ta tõlla kinni pidada:
„Kitty, ma lähen ratsutan natuke. Ma olen liiga kaua ilma motsioonita olnud.”
Ta läks välja. Üks sandarm andis talle hobuse ja kobis ise kabiini taha Käspri kõrvale istuma. Timo hüppas sadulasse ja kihutas mööda trakti minema – feldjääger kahe sandarmiga viisakalt viiekümne sammu peal taga…
Ma vaatasin tõllas ringi: väike, päevitunud, nöbininaga Jüri magas sügavasti, kõveras oma ruudulise reisiteki all, ja esiistmel vabises Liiso linalakk pea