Head eesti asjad. Leidused ja leiutajad. Arko Olesk

      Head eesti asjad

      Ülesleidus tähendab nii leiutist kui avastust. Ja kas ongi tarvis nende kahe vahel ranget vahet teha – ei saa ju leiutised sündida hea ideeni viivate avastusteta ja eks juhi leiutised omakorda uute avastusteni.

      Kirjasseisva määratluse kohaselt on leiutis «toode või protsess, mis kindlustab uue tehnilise lahenduse abil senilahendamata probleemi lahendamise või näitab kätte uue tee selleks, et midagi valmistada.»1

      Ja leiutis ei pruugi olla tingimata käegakatsutav – katsu sa katsuda kasvõi Skype’i, mida loeme uhkusega kaasaja üheks silmapaistvaimaks Eestis sündinud asjaks või piimabakteri ME-3 ravitoimelist tüve, või mõnda ärimudelit või mida iganes, mida täie õigusega nimetame leiutisteks. (Tõsi, mõne meelega hoomatavad on nad ikka küll.)

      Nii et kogu lugupidamise juures rahvusvaheliselt kokku lepitud ja võimalikult täpsete definitsioonide vastu lubab sisetunne häid eesti asju vaatlema ja valima asudes teha mõningaid mööndusi sel avastuste ja leiutiste piiri ühtpidi sirgel ja samas loogelisel rajal.

      Mis aga on need ülesleidused, mille kohta saame öelda, et see ja see ja see on just eesti asi? Liiati kui ükski leiutis ei sünni üksi iseeneses, tühjalt kohalt ega vaakumis, kellegi-millegi eeskujuta ja kaasmõjuta – kuis saab siis midagi üksiti ühe ülesleiduseks arvata? Kui võtta kriteeriumiks territoorium, siis – mispärast õieti? Pelk pikkus- ja laiuskraad maamuna pinnal ei tähenda ses üleilmastunud ilmas suurt midagi. Kui keegi oma leidlikkuse läbi saab sepistatud midagi üldkasulikku, igapäevaelu hõlbustavat ja/või Homo sapiens sapiens’i teadmisi-oskusi edendavat, siis mis tähtsust on rahvusel, kelle geenikandjana ta sündis? Või siiski on… tähtsust? Kui ei oleks, polnuks mõtet sedasama raamatut siin tegema hakatagi. Ega lugejal kätte võtta. Ikka uudishimust, kummatigi.

      Eesti pinnal ja/või eestlaste vaimuviljana sündinud ülesleidusi, nii leiutisi kui avastusi võib – tõepoolest, liialdamata – loendada tuhandeid. Ainuüksi kahe ilmasõja vahel üles ehitatud Eesti Vabariigi patendiregistris on kolm tuhat sissekannet, neist vähemalt kolmandik omamaiste leidurite nimel, ja tänases Eestis on neile lisandunud omakorda tuhandeid patenditunnistusi. Kõigist neist siinmail ja siitmaiste inimeste leidlikkuse läbi sündinud asjadest samade kaante vahel juttu teha ei jõua, isegi mitte nimetamisi (liiati on patendiameti(te) andmebaasid arvutivõrgus tänapäeval igale huvilisele kättesaadavad), mistap siinsetel lehekülgedel lähemaks vaatluseks nopitud heade eesti asjade valik on suuresti subjektiivne, alludes kahele inimlikule nõrkusele – uudishimule ja uhkustundele. Et näe, mida kõike on meil välja mõeldud ja kes on nende leiduste taga inimestena, oma saatustega.

      Toetudes Eesti Patendiameti osakonnajuhataja Elle Mardo väljaöeldule, jääb leiutistest kõneldes parafraseerida Stanislavski tuntud ütlust suurtest ja väikestest rollidest: pole olemas tähtsusetuid leiutisi, võib olla vaid oskamatust neid kasutada. Iga ülesleidus võib osutuda suureks, kui leidub keegi, kes mõistab seda kasutada.

      1. peatükk

      Nüüdisilma asjad

      1.1

      Millenniumi leiutis – Skype

      Eesti kuulsaim nüüdisaegne leiutis on kahtlemata internetitelefon Skype. Kahe Põhjamaa investori, taanlasest ettevõtjate Janus Friisi ja rootslase Niklas Zennströmi tellimusel mõtlesid selle 2004. aastal valmis eesti programmeerijad, tehnikafanaatikutest koolivennad Ahti Heinla, Priit Kasesalu ja Jaan Tallinn. Kõigil kolmel sünniaastaks 1972, kõigil sama tehnikahuvi koolipõlvest peale, mil neid paelus internetieelne arvutivõrk Fidonet. Ühine huvi leidis esimese rakenduse arvutimängude programmeerimises, kusjuures 1989. aastal kamba peale viie tuhande dollari eest üle suure lombi lennutatud arvutimäng Kosmonaut oli üldse esimene Eesti omamaine välismaale müüdud arvutimäng. 1990. aastal avaldas Kosmonaudi Rootsi firma Scandinavian PC Systems. Kuigi Kosmonaut oli piisavalt edukas, osutus tõeliseks hitiks hoopis selle järg SkyRoads2.

      Arvutimängud Kosmonaut ja … (ekraanitõmmis)

      … SkyRoads (ekraanitõmmis)

      2000. aastal ristusid noormeeste teed toonase populaarse meelelahutusportaali Everyday.com maaletooja, Rootsi Tele2 suuromaniku Niklas Zennströmi ja tema taanlasest äripartneri Janus Friisiga, kel mõlkus mõttes omanikule tulus ja kasutajatele tasuta andmevahetusprogramm – ja viiekesi (firmajuhtide tandem oma soovidega ning värskelt koolipingist tulnud IT-kolmik oma oskustega) sünnitati kiirelt allalaetav failijagamisprogramm KaZaA – algne ametlik nimekuju selline, nüüd enamasti lihtsamalt Kazaa. Et ameerika juristid vallandasid sellepeale piraatluseteemalise nõiajahi, polnud poiste süü, küll aga viisid Kazaa vastu peetud kohtuprotsessid noormeeste nimed üleöö ülemaailmsesse meediasse. Süüdistuseta ja kokkuvõttes kasudega.

      2002. aastal, kui kired maksuvabalt muusikat, filme jms meelelahutust levitava Kazaa ümber vaibusid ja konkurentide silmis pahad omanikud «lapsukese» austraallastele maha müüsid, oli rootsi-taani äritandem taas Tallinna IT-meeste ukse taga. Ideega luua telefoniteenus, millega saaks jagada kodust wifi-võrku. Idee idanedes jõuti kaugemale: luua sideteenus, mida saaks kasutada nii arvutiga wifi-võrgus kui ka mobiil- ja lauatelefoniga, nii lühisõnumeid vahetada kui ka videokõnesid pidada, pildistada ja salvestada ja seda kõike – võrreldes toonaste tavapäraste kõnehindadega – peaegu või paljuti täiesti tasuta. 2003. aastal registreerisid Zennström ja Friis Luksemburgis registreeritud uue projekti jaoks uue firma, sama aasta kevadel oli Tallinna meestel esimene programmijupp valmis, seda anti testida vaid mõnekümnele lähemale tuttavale. 29. augustil 2003 avati Skype kasutamiseks kõigile. Erilist reklaami polnud vaja – sisuliselt olematu kõnehind oli piisav peibutis (parimas tähenduses) ja enamik eestlasigi sai sellest kuulda alles New York Timesis kirjutatu kajana.

      Esimesel päeval laadis Skype’i oma arvutisse 10 000 inimest, kahe kuu pärast oli kasutajaid miljon. Teisel tegevusaastal kasvas Skype’i kasutajate hulk iga päev 150 000 inimese võrra, jõudes 2005. aasta lõpuks 53 miljonini, 2009. aastal 405 miljonini, veel aasta möödudes juba 660 miljonini. (2008. aastal, kui Skype’i propageeris ameerika telestaar Oprah Winfrey, liitus sellega ligi 400 000 inimest päevas.) Esimese kümne aastaga tehti Skype’is 1,4 triljoni minuti jagu video- ja tavakõnesid ehk vestlusi, mille kestus ulatus kokku liidetuna 2,6 miljoni aastani. Seoses uute tehnoloogiliste võimaluste lisandumisega piirdub Skype’i püsikasutajate arv tänaseks keskeltläbi 300 miljoniga, küll aga oli Skype'i mobiiliäppe 2016. aasta 12. jaanuariks alla laaditud 750 miljonit korda.

      Skype tuletati sõnadest sky, mis tähendab taevast, ja peer-to-peer, mis osutab info jagamisele.

      Skype’i loomisel asutatud firma müüsid Zennström ja Friis 2005. aastal 2,6 miljardi dollari eest internetioksjonifirmale eBay, jättes endale 14 % Skype’i aktsiatest. 2011. aasta sügisel ostis Skype’i 8,5 miljardi dollari eest enda omaks tarkvarafirma Microsoft. Skype’i peakorter asub Luksemburgis, kontorid on Londonis, Tallinnas, Tartus, Prahas ja San Joses.

      Tänaseks on enam kui poolsada Skype’i endist töötajat asutanud uue ettevõtte või loonud oma idufirma. Skype’i esimene palgaline töötaja Taavet Hinrikus asutas koos Kristo Käärmaniga maailmas nii kuulsust kui ka mõnede suurpankade meelepaha pälvinud rahaülekannete ja valuutavahetusfirma TransferWise, mille käivitamisel on Skype’is saadud kogemus Hinrikuse enda sõnul aidanud mitmeid vigu vältida. Skype’i seltskonnast ja töökogemustest on alguse saanud ka idufirmad Fleep, Vitalfields, GrabCAD, Edicy ja CrushPad.

Kolm peategelast

      Ahti Heinla (s 2.5.1972) hakkas küberneetikutest vanemate kõrval programmeerimist õppides arvutiprogramme kirjutama juba 10-aastase poisina; oli Jaan Tallinna koolivend Gustav Adolfi Gümnaasiumi (Tallinna 1. Keskkooli) reaalainete klassis. Pärast Kazaa ja Skype’i väljatöötamist on aktiivselt tegelenud robootikaga ning osalenud mitmesugustel valdkonnaga seotud võistlustel, sh tema kokku pandud kuukulguri meeskonnaga 2013. ja 2014. a USA kosmoseagentuuri konkursil «NASA Centennial Challenge: Sample Return Robot», kus robotitel tuli kindla aja jooksul tundmatul väljal avastada ja üles korjata näidisesemeid, nagu kogutaks kiviminäidiseid Marsilt või Kuult. Heinla sõnul oli Kuukulgur sisuliselt kolme parima

---

Скачать книгу