Ma reisin üksinda. Самюэль Бьорк

      I osa

      1

      Walter Henriksen istus köögilaua ääres ja püüdis meeleheitlikult alla neelata mõne suutäie hommikueinet, mille tema naine oli lauale pannud. Muna ja peekon. Heeringas, suitsuvorst ja värske leib. Tass teed, oma aia ürtide tõmmis, seda aeda oli ta nii väga endale igatsenud, et nad olid lõpuks ostnud Oslo kesklinnast kaugel Østmarka metsa naabruses asuva maja. Siin saab tervislikke eluviise harrastada. Käia metsas kõndimas. Harida väikest aiamaad. Korjata marju ja seeni ja võimaldada elada vabamat elu koeral, kokkerspanjelil, keda Walter Henriksen silmaotsaski ei sallinud, aga ta armastas oma naist ja sellepärast oli ta kõige sellega nõustunud.

      Ta kugistas alla suuäie heeringavõileiba ja pidas võitlust organismiga, mis tahtis selle otsejoones tagasi välja visata. Võttis suure lonksu apelsinimahla ja püüdis, nii hästi kui suutis, naeratada, kuigi pea valutas, nagu oleks keegi teda haamriga tagunud. Firmapidu, kus ta õhtul oli viibinud, ei olnud kulgenud, nagu see oli varem planeeritud, ta ei olnud suutnud ennast alkoholist eemal hoida, ka sel korral mitte.

      Uudised surisesid taustal, kui Walter püüdis midagi oma naise näost välja lugeda. Head tuju. Naine võis siiski olla tegelikult ärkvel, kui tema vastu hommikut voodisse prantsatas, millal, ta ei teadnud, aga igatahes hilja, liiga hilja. Ta mäletas hädavaevu, et oli rõivad seljast võtnud, hägune mälupilt sellest, et naine magas, et tema oli mõelnud: õnneks, enne kui ta oli suikunud liiga kõval madratsil, mille nad olid ostnud naise pealekäimisel, kuna tal oli viimasel ajal seljaga probleeme.

      Walter köhatas kergelt, pühkis salvrätikuga suu ümbert ja silitas oma kõhtu, tegi näo, et nautis rooga ja sõi kõhu täis.

      „Mõtlesin, et võib-olla peaksin Lady jalutama viima,” pomises ta, lootes sealjuures, et see tuli välja nagu naeratus.

      „Eks muidugi. Oleks väga tore,” noogutas tema naine. Olles veidi üllatunud, sest kuigi see ei tulnud jutuks sageli, sai ta selgesti aru, et tema mehele tegelikult ei meeldinud see kolmeaastane emane krants.

      „Võib-olla viid ta seekord natuke kaugemale kui ainult majanurga taha?”

      Ta otsis seda natuke passiivselt agressiivset tooni, mida naine sageli kasutas, kui ta ei olnud oma mehega rahul, naeratust, mis siiski ei olnud naeratus, vaid hoopis midagi muud. Mees ei näinud midagi, naine tundus rahul olevat, ei olnud midagi märganud. Mees oli õnneks hästi hakkama saanud ja lubas nüüd endale, et enam ei tule seda ette. Tervislik elu nüüdsest peale ja ei ühtki firmapidu enam.

      „Jah, mõtlesin ta viia Maridalenisse, võib-olla lähen Dausjøeni äärde viivat rada pidi.”

      „See on ju suurepärane,” naeratas naine.

      Naine silitas koera pead, andis talle otsaesisele musi ja sügas teda kõrva tagant.

      „Sa lähed nüüd oma papsiga jalutuskäigule, kas tead, see on nii tore, jah, see on nii tore meie koerapreilile, minu kutsule. Sa oled ju minu kutsu?”

      Jalutuskäik Maridalenisse läks nagu tavaliselt, kui Walter Henriksen mõnel harval korral koeraga väljas käis. Talle ei olnud kunagi koerad meeldinud, tegelikult ei teadnud ta koertest midagi. Kui see oleks temast sõltunud, oleks maailm neist tühjaks tehtud. Teda ärritas aina rohkem see rumal peni, kes tiris teda rihmast ja tahtis, et ta kiiremini astuks. Või ootas teda. Või tahtis minna teise suunda kui Walter.

      Lõpuks jõudis ta mäele, kust läks tee alla Dausjøeni äärde. Siis sai ta vähemalt koera lahti lasta. Ta laskus põlvedele, püüdis koera pead silitada, olla pisut sõbralik, kui ta rihma lahti tegi.

      „Nii, nüüd saad natuke joosta, kutsu.”

      Koer vaatas talle tuima pilguga otsa ja ajas keele suust välja. Walter süütas sigareti ja tundis üürikese hetke midagi niisugust, mis peaaegu võis olla armastus selle väikese koera vastu. See ei olnud ju koera süü. Koer oli okei. Peavalu hakkas vaibuma, värske õhk mõjus hästi. Koer peaks talle nüüdsest alates meeldima hakkama. Oh, kui hästi ta kuuletus. Tõepoolest tubli koer. Tal ei olnud rihma ja sellest hoolimata käis ta rahulikult koos temaga mööda rada.

      Samal hetkel hüppas spanjel kõrvale ja jooksis teelt minema metsa.

      Põrgu.

      „Lady!”

      Walter Henriksen jäi teerajale seisma ja hõikas korraks, kuid tulutult. Ta viskas sigareti minema, vandus vaikselt ja hakkas nõlvakust üles ronima sinnapoole, kuhu koer oli kadunud. Mõnisada meetrit ülevalpool jäi ta seisma. Koer lebas täiesti rahulikult väikesel valendikul. See oli siis, kui ta avastas väikese tüdruku, kes rippus puu otsas, kõlkudes maa kohal, koolikott seljas. Ja kaela ümber oli kirjalipik:

      „Ma reisin üksinda.”

      Walter Henriksen langes põlvili ja tegi automaatselt midagi, milleks tal oli tahtmine kogu aeg, alates sellest ajast, kui ta ärkas.

      Ta oksendas end täis ja hakkas nutma.

      2

      Mia Krüger ärkas kajakate kisa peale.

      Ta oleks tegelikult pidanud nendega juba harjuma, kõigest hoolimata oli möödas neli kuud sellest, kui ta oli ostnud selle maja kaugel meresuus, aga linn ei tahtnud kuidagi oma haaret tema küljest lahti lasta. Tema korteris, mis asus Torshovi linnaosas Vogtsgatel, oli alati kuulda müra – bussid, trammid, politseisireenid, kiirabiautod, ükski neist ei olnud teda unest äratanud, need olid peaaegu teinud teda rahulikumaks, aga nendest kajakatest, sellest kisast ei pääsenud ta kuidagiviisi. Võib-olla tuli see sellest, et kõik muu oli nii vaikne.

      Ta sirutas käe öökapile kella järele, aga silm ei seletanud, mida see näitas. Osuteid nagu ei olnudki olemas, need olid kusagil udu sees, veerand üksteist või pool kaks või viis minutit üle poole mingist täistunnist. Eelmisel õhtul võetud tabletid mõjusid veel. Rahustavalt, lõdvestavalt, meelituimestavalt. Mitte võtta koos alkoholiga, aga kes sellest hoolib. Ainult kaksteist päeva on jäänud ajani, mil ta niikuinii sureb, ristid all köögis kalendris, kaksteist tühja ruutu oli veel alles.

      Kaksteist päeva. 18. aprill.

      Ta tõusis voodis istukile, tõmbas selga Islandi kampsuni ja koperdas alla elutuppa.

      Üks kolleeg oli tabletid välja kirjutanud. Talle määratud sõber, keegi, kes pidi tal aitama unustada, töödelda, edasi jõuda. Politseipsühholoog, või oli ta psühhiaater? See ta pidi olema, et sai retsepte välja kirjutada. Vahet pole, ta sai kõike, mida tahtis. Ka siin kaugel, kuigi asjade kättesaamine nõudis temalt natuke jõudu. Tuli riietuda. Käivitada paadi rippmootor. Lõdiseda need viisteist minutit, mis kulub kai äärde jõudmiseks. Käivitada auto. Püsida teel need nelikümmend minutit Fillanisse, siin mere ääres paiknevasse keskusesse – mis ei ole just väga keskuse moodi –, kus Hjorteni ostukeskuses oli apteek. Ja siis võis ta külastada alkoholikauplust, mis asus samas keskuses. Retseptid olid kohal, Oslost oli helistatud. Apodorm, Vival, Lamictal, Citalopram. Mõni psühhiaatrilt, aga mõni ka perearstilt. Nad kõik olid nii abivalmis, nii sõbralikud, rõhutades: „Ära liiga palju võta, ole ettevaatlik.” Aga Mia