Savimäe. Rein Põder
joonistas, et seal võis mürgeldada nirk, väike kodukiskja, kes jahtis hiiri või rotte. Järelikult polnud maja päriselt asukateta ja minu tulek polnud piisav põhjus, et midagi selle iseseisvas ja teisases elus peaks muutuma.
Sellestsamast tõusis mulle silme ette teel juhtunud õnnetus, mida olin siiamaani püüdnud unustada. Kümmekond kilomeetrit enne kohalejõudmist, põldudevahelisel teel oli mu auto laternavihku sattunud jänes. Ta ei põika ju nii kergesti teelt kõrvale. Ja siis see äkitselt juhtuski, vaene loom sööstis teeservast uuesti selle keskele ja auto põrkeraud riivas teda, sest ma justkui tundsin mingit müksu. Mis jänesest edasi sai, seda ma ei tea – ei söandanud autot peatada ega tahtnud vaatama minna. Olen neis asjus kaunis hell. Nõnda siis sõitsin edasi, endal halb tunne kuni Savimäeni peas keerlemas.
Nüüd keset ööd, selle tundmatu öölooma tralli peale tõusis see uuesti silme ette…
Too möll üleval kestis ligi pool tundi, siis saabus vaikus. Seejärel hakkasin kuulma naksatusi. Seletasin endale, et küllap on seinapalkidesse kogunenud pinged, mil on harjumus just öös, temperatuuri muutumisel järele anda. Olin seda muidugi lugenud, mis pinged saavad olla linnamajas, need ju kivist või betoonist. Võimalik, et seda häält oli kuulda ka päevaajal, aga siis varjutavad seda teised hääled. Nii et kuuldavaks saab see ikkagi täielikus vaikuses. Ja siis täitis mu mõtet teistsugune kujutlus. Et kõik elumajad muutuvad kurvaks, kui neist kaob ühel hetkel elu saatev soojus ja liikumine. Ning seda tunnet on raske sinna jälle tagasi tuua. See saabub järkhaaval. Ning minu ees seisiski just säärane ülesanne…
Vatitekk, mille ma endale lõpuks tavalisele tekile peale kiskusin, oli raske ja niiskust täis. Ma olin seda esimest ööd siiski kuidagi mõnusama ja mugavamana ette kujutanud. Nõnda siis magasin esimese öö Savimäel halvasti, virgusin iga natukese aja järel ega saanud kordagi aru, kus ma viibin.
TEINE PEATÜKK. Hommik ja uus õhtu
Ma ärkasin varakult, mida tunnistas mu käekell, ehkki see ei toimunud loomulikul moel. Mingi väline hääl oli põhjuseks. Keerasin end asemel ja kuulatasin. Ei, see polnud äratuskell, sest säärast asjandust mul kaasas polnud, ka mitte telefonihelin, mis oli ju veelgi võimatum. Seejärel kahtlustasin jälle Johannest. Kuid ei, ehkki ta pilk, mis oli otse portreelt minule suunatud, ei tundunud enam nii elav ja intensiivne nagu öösel. See oli koguni ükskõikne.
Mind oli äratanud hoopis varese kraaksumine õuel, tarele kõige ligema kase otsas. Nagu ma köögiaknast veenduda võisin, oli see noor, ilmselt selle aasta esimese pesakonna lind, kes kiikus ligema kase alumisel oksal ja teatas kõigile omasugustele tähtsat uudist, et pärast üksiolekut on majja asunud uus asukas. Ma kiitsin linnu innukuse heaks. Varesed on mind lapsest peale huvitanud, ka nende omapärane hääl ja käituminegi. Teisisõnu ei kuulu ma inimeste hulka, kes peavad varese kraaksumist vastikuks ja endeliseks – linnulaul, nagu iga teinegi. Thoreau kool, sobiks juurde lisada. Tema ju märkas nii linde kui ka taimi. Ja ta oli mul siin igapidi kaasas. Ma mõtlen raamatuna ja ühteaegu tõlketööna.
Astusin õue, et ära käia sirelipõõsa taga. Ja jäin seejärel seisma, et talule ka päevavalguses pilk heita, sest öösel olid muud hooned olnud vaid tumedad siluetid. Ja ma märkasin ka talukompleksi ülejäänud lülisid. Kõige lootusetum neist oli igatahes küün. See oli pigem vare, katus auklik ja roovlatid kohati paljad nagu kummaline roiestik ja osa neist koguni püstjad, nii et see hoone mõjus nagu keset maismaad madalikule jooksnud räsitud taglastikuga purjelaev. Pahemat kätt, kui jääda seljaga tare poole, otse vastu mäekuplit, mis oligi vast talule nime andnud, tungis lausa selle mäe sisse savist seintega tallihoone. Kõigist taluhoonetest näis see tõesti kõige paremini säilinud olevat. Sellel hoonel oli lai kahe poolega uks. Küllap saaksin sinna talli alla tulevikus oma auto paigutada. Talli teine ots oli ilmselt kasutusel kuurina.
Kusagil tiigi taga ja puude varjus pidi olema ka madal palksaun. Ma nagu mäletasin seda ähmaselt oma esimesest käigust siia.
Üht olulist asja teadsin muidugi esimesest siinkäigust. Seda, et talu tervikuna asub suuremal nõlvakul ja et vaid mõnisada meetrit siit edasi asub all orus pikk ja kitsas järv, mida on siit taluõuelt isegi raske ette kujutada, sest aed ja suured puud varjavad esialgu vaadet. Veelgi olulisem oli muidugi teada, et sellest järvest kulgeb nüüdsest riigipiir ja seal üle järve on juba Venemaa. Ehkki järv kuulus riigile, oli see mingil moel ikkagi ka Savimäe talu osa ja seda eriti minevikus, kui riigipiir asus palju kaugemal ja kui siin elasid need inimesed, kelle elust ja saatusest polnud mul hämarat aimugi.
Mu Volvo seisis seal, kuhu olin selle õhtul jätnud, ja esiklaasi ning kapotti kattis kastekord. Otsustasin, et las auto jääb esialgu samasse kohta. Ma pöörasin ümber ja pilk libises elumajale. Midagi hoolitsetut ja korrasolevat see tõesti ei olnud. Ukseava ja sellele lähimat seina kattis metsikuks lastud viinapuu, mis oli ronimisega jõudnud juba poolde katusesse. Seda vist ei saanud heaks nähtuseks pidada. Katus ise oli eterniidist, kohati juba samblikust haaratud, kahest korstnast üks vajas kindlasti kohendamist; kõik elumaja aknad olid uuendamata, seinapalgid ilmutasid kergeid kõmmelduse märke, välisuks, millega õhtul tükk aega vaeva olin näinud, vajas ilmselt samuti väljavahetamist. Elektriliin sammus küll otsesihis talu poole, kuid mõned puud, õigemini puuoksad olid varsti liini segamas ja mõne tormi ajal võis mõnigi puu liinile langeda. Imestasin lausa oma hindamistegevust. Minus tõesti oli ärkamas uus omanik.
Ent oli ka meeldivat. See käis esmajoones aia kohta, millega tutvumine mul alles ees seisis. Kuid juba eemalt meeldis mulle selle õiterohkus. Maja eest suundus tee poole kuuest arukasest puuderivi, kõik oma täisjõus, kõik õrnas suvealguse lehes, mis näis rohelise pitsina. Meeldiv oli mõelda, et need kuus ehk sümboliseerivad talu omaaegseid elanikke. Või polnud istutajal see üldse mõttes? Mina teadsin vaid Johannest. Juubelilauast, selle teisest otsast mäletasin siiski, et tal oli kaks õde, mõlemad tast tükk maad nooremad, aga nende näod olid mu mälus laialivalguvad. Ma olen üldse halb nägude ja nimede meeldejätja.
Ühteaegu olin nüüd esimese hommikujaheduse Savimäel kätte saanud ja võisin mõelda edasisele. Mis see võiks olla? Jah, kruus mõnusat sooja kohvi kõigepealt. Kuid kohe tuli meelde too elektrivärk. Mis tähendas, et ükskõik mida ma selleks esimeseks päevaks olin ka planeerinud, enne elektriasjanduse kordaajamist ei saa ma millelegi muule mõeldagi. Vaevalt et ma võtaksin kohe majale soojahõngu loomise ette. Mul oli vaistlikult tunne, et see mul ei õnnestuks. (Ja mul oligi õigus. Järgmisel päeval kütma asudes ajasid ahi ja pliit elamise esmalt suitsu täis.) Ja mitte ainult kohviaparaat või röster, kui need peaksid Johannesel ikka olema, voolu vajas ju ka mu põhiline töövahend läptop, mille ma olin jõudnud õhtul tagatoas puldankotist välja koukida ja kirjutuslauale panna. Muidugi oli selles patarei näol väike tegutsemisvaru, kuid ilmselt mitte kauaks. Mulle oli vaja kindlamat ja pikaajalisemat garantiid – ma olin saabunud mitte niivõrd taluga tutvuma, vaid lootsin siin alustada oma tõsist kirjatööd. Olin juba ette kindel, et siinne eraklikkus ja looduseümbritsus sobisid sellega vägagi. Linnas olnuks sama seisundit hoopis raskem saavutada. Selles mõttes oli Savimäe mulle tõeline kingitus, mida küllap kinkijagi oli silmas pidanud. Ja uue omanikuna kavatsesin Savimäele pikemaks pidama jääda, küllap terveks suveks ja sügisekski. Nõnda olin ka oma linna jäänud abikaasale teada andnud, mille vastu tol polnud suurt vastuväitmist.
Pärast hädapärast kuiva hommikusööki tuli uuesti õue minna. Ikka selle elektri pärast. Mäletasin, et kui öösel maja poole liikusin, olin sattunud betoonpostile, mis oli nüüd hommikul veel selgemini paigas. Selle küljes, üsna käeulatusse oli kinnitatud plekk-karp, mis aga oli lukus. Juhtmed posti küljest suundusid majaseina, ei olnud läbi lõigatud ega abitult rippumas, nagu olin vahel näinud hüljatud eluasemete puhul, ja see sisendas lootust, et vool on lihtsalt sellestsamast karbist välja lülitatud. Aga sinna puudus mul ligipääs ja ka luba midagi omapoolset ette võtta.
Nõnda siis oli selge, et esimene täispäev Savimäel läheb mul untsu. Mind ootas ees sõit maakonnalinna. Muidugi võiksin üritada neid elektriasju ka telefoni teel korda saada, kuid mu telefon… oli ju tarvitamiskõlbmatu. Teiseks, ma olin kindlasti lubanud kohe pärale jõudes Irisele helistada. Ja nüüd oli juba hommik. Ning ta võis närveerida. Kust ma tean, mis kujutlused tal seal linnakodus liiklusavariidest võisid heiastuda?
Kui