Praha kalmistu. Umberto Eco
kuupäeva hommikul? Ja mis hea pärast pidanuks Dalla Piccola lahti rõivastuma minu pool ja minema oma koju ilma vaimulikukuueta – ja mis kella ajal? Korraga haaras mind kole hirm, et äkki on ta esimese poole ööst veetnud minu voodis … issand, tõsi ta ju on, et naised tekitavad minus õudust, kuid mingi abeega oleks see asi veel hullem. Ma olen küll sugukarske, aga mitte väärastunu …
Või oleme mina ja Dalla Piccola üks ja seesama isik. Kuna ma leidsin vaimulikukuue oma toast pärast missa toimumispäeva (21. kuupäev), siis võib-olla olin ma Maubert’i umbtänavasse tagasi pöördunud Dalla Piccolaks maskeerunult (juhul kui mul oli vaja missale minna, siis usutavasti läksin ma sinna ikka abeena), et vabaneda vaimulikukuuest ja parukast ja minna pärastpoole abee korterisse magama (unustades sealjuures, et olin vaimulikukuue jätnud Simonini juurde). Järgmisel hommikul, esmaspäeval, 22. märtsil Dalla Piccolana üles ärgates ei avastanud ma ainuüksi seda, et olen mälu kaotanud, vaid ma ei leidnud voodijalutsi juurest isegi vaimulikukuube. Mälu kaotanud Dalla Piccolana leidsin ma koridorist vahetuskuue ja mul oli kuhjaga aega, et põgeneda samal päeval Auteuil’sse, ainult et sama päeva lõpul muutsin ma meelt, võtsin julguse kokku ja pöördusin hilisõhtul tagasi Pariisi, Maubert’i umbtänava korterisse, riputasin vaimulikukuue magamistuppa nagi otsa ja virgusin taas mälu kaotanuna, kuid juba Simoninina teisipäeval, arvates sealjuures, et on alles esmaspäev. Järelikult, arutlesin ma, tabab Dalla Piccolat mälukaotus 22. märtsil ja sellisesse seisu jääb ta terveks päevaks, avastamaks seejärel 23. kuupäeval, et ta on mälu kaotanud Simonini. Pärast seda, mida ma kuulsin tollelt … mis selle Vincennes’i kliiniku tohtri nimi nüüd ongi … ei ole selles midagi nii erakordset.
Üks väike probleem välja arvatud. Lugesin oma märkmed uuesti läbi: sellise asjakäigu korral poleks Simonini pidanud 23. kuupäeva hommikul leidma magamistoast mitte ühe, vaid kaks vaimulikukuube: selle, mille ta oli jätnud 21. kuupäeva hilisõhtul, ja tolle teise, mille ta oli jätnud 22. kuupäeva hilisõhtul. Ometi aga oli vaimulikukuubesid üksainus.
No ei, täitsa napakas. Dalla Piccola pöördus ju 22. kuupäeva õhtul Auteuil’st tagasi Rue Maître-Albert’ile, jättis oma vaimulikukuue sinna, seejärel suundus Maubert’i umbtänava korterisse ja heitis magama, ärgates järgmisel hommikul (23. kuupäeval) Simoninina ja leides varnast üheainsa vaimulikukuue. Tõsi ta ju on, et sellise asjakäigu korral oleksin mina pidanud 23. kuupäeva hommikul Dalla Piccola korterisse sisenedes leidma tema toast vaimulikukuue, mille ta oli sinna pannud 22. kuupäeva õhtul. Aga ta võis selle tagasi koridori riputada, kust ta oli selle leidnud. Tuli vaid järele vaadata.
Põleva lambi valgel sammusin mõningase kartusega läbi koridori. Juhul kui Dalla Piccola ei osutu minuks, sõnasin endamisi, võib juhtuda, et näen teda vahekäigu teisest otsast välja ilmumas, ja äkki hoiab temagi väljasirutatud käes lampi … Seda aga õnneks ei juhtunud. Ja koridori otsast leidsingi ma nagis rippuva vaimulikukuue.
Sellegipoolest, sellegipoolest … Juhul kui Dalla Piccola oli pöördunud Auteuil’st tagasi, ja pannud vaimulikukuue ära, tulnud läbi koridori minu korterisse ning pugenud vähimagi kõhkluseta minu voodisse magama, siis nimelt põhjusel, et sel hetkel meenusin talle mina ning ta teadis, et võib ühtviisi magada nii minu pool kui ka oma kodus, kuna me oleme üks ja seesama isik. Järelikult oli Dalla Piccola heitnud voodisse teadmisega, et ta on Simonini, Simonini aga ei olnud järgmisel hommikul üles ärgates teadnud, et tema on Dalla Piccola. Teisisõnu öeldes tabab mälukaotus esmalt Dalla Piccolat, seejärel ta mälu taastub, ta magab öö ära ja tema mälukaotus kandub üle Simoninile.
Mälukaotus … See sõna, mis tähendab mittemäletamist, tekitas otsekui läbimurdeavause udu sisse, mis mähkis ununenud aega. Ma vestlesin mälu kaotanuist ju Magny juures, enam kui kümme aastat tagasi. Just seal vestlesin ma sel teemal Bourru ja Burot’ga, Du Maurier’ ja tolle Austria tohtriga.
„Minevikus arvati, et see nähtus esineb üksnes naistel ja on põhjustatud emaka talitlushäiretest.”
3
Chez Magny
25. märts 1897, koidikul
Chez Magny … Omateada olen ma hea köögi armastaja ning minu mäletamist mööda ei maksnud söögikord tolles Rue de la Contrescarpe-Dauphine’i restoranis ühele inimesele rohkem kui kümme franki, kusjuures kvaliteet vastas hinnale. Aga ega siis iga päev saa Foyot’s käia. Paljud käisid ennevanasti Magny juures selleks, et eemalt imetleda selliseid kuulsust kogunud kirjanikke nagu Gautier või Flaubert, veelgi varasematel aegadel aga seda tiisikerist Poola pianisti, keda pidas ülal too pükstes ringi tõmbav allakäinud naisterahvas. Mina heitsin tollele paigale kord õhtul pilgu peale ja katsusin, et tulema saan. Kunstiinimesed on isegi eemalt talumatud, vahivad muudkui enda ümber ringi, et teha kindlaks, kas me ikka tunneme nad ära.
Hiljem jätsid „suurkujud” Magny maha ning asusid ümber Brébant-Vachette’i Boulevard Poissonnière’il, kus toit oli maitsvam ja maksta tuli rohkem, aga näha on, et carmina dant panem.32 Ja kui siis Magny oli „puhastuskuuri” läbi teinud, hakkasin ma kaheksakümnendate aastate alguses mõnikord jälle seal käima.
Panin tähele, et seal käisid teadusemehed, näiteks selline kuulus keemik nagu Berthelot, ja paljud Salpêtrière’i haigla arstid. Haigla pole sealt just kiviga visata, aga äkki noile kliinikutöötajaile pakubki mõnu väike jalutuskäik läbi Ladina kvartali, selle asemel et einestada räpastes gargote’ides,33 kus käivad haigete omaksed. Arstide jutuajamised on huvitavad, sest alati puudutavad need kellegi teise nõrkusi, ja et lärmist üle kosta, räägivad Magny juures kõik pealegi valjusti, seega tabab treenitud kõrv alati üht-teist huvipakkuvat. Terane kuulatamine ei tähenda veel seda, nagu püütaks midagi täpset teada saada. Kõik, ka ebaoluline, võib ühel päeval ära kuluda. Oluline on teada seda, mille puhul teised ei oska arvatagi, et see sinule teada on.
Kui literaadid ja kunstiinimesed istusid ikka laudkonnana koos, siis teadusemehed lõunastasid omaette nagu minagi. Ent pärast seda, kui mõnel korral on juhtutud istuma naaberlauas, hakkab sugenema tutvus. Esmalt tutvusin doktor Du Maurier’ga, too oli sedavõrd vastik indiviid, et tekib lausa küsimus, kuidas saab üks psühhiaater (seda ta ju oli) süstida oma patsientidesse usaldust, kui ta nii ebameeldiv välja näeb. Selline kadetseva ja kahkja palgega inimene, kes ka ise peab end igaveseks teiseks. Ta juhatas nimelt väikese närvikliiniku tööd Vincennes’is, kuid oli suurepäraselt teadlik, et tema hooldusasutus ei hakka kunagi nautima seesugust mainet ja sissetulekuid nagu suurema tuntusega doktor Blanche’i kliinik – ehkki Du Maurier poetas sarkastiliselt, et kolmkümmend aastat tagasi oli seal viibinud keegi Nerval (tema meelest üksjagu teenekas luuletaja), kes Blanche’i ülimalt kuulsa kliiniku ravimeetodite tagajärjel oli lõpetanud enesetapuga.
Teised kaks naaberlaudkondlast, kellega ma seadsin sisse head suhted, olid doktor Bourru ja doktor Burot, kaks iseäralikku kuju, kes nägid välja nagu kaksikvennad: ikka oli neil seljas peaaegu ühesuguse lõikega musta värvi ülikond, kummalgi kikkvuntsid ja sile lõug, kõvakrae paratamatult ikka räpasevõitu, sest Pariisis viibides olid nad ju reisil, kuna praktiseerisid Rochefort’i École de Médecine’is ning tulid korra kuus vaid mõneks päevaks pealinna Charcot’ katseid jälgima.
„Kuidas, kas täna porrusid ei olegi?” küsis Bourru ükspäev ärritatult. Ja Burot uuris nördinult: „Ah et porrusid ei olegi?”
Sellal kui kelner vabandas, sekkusin mina kõrvallauast: „See-eest on väga maitsvaid aed-piimjuuri. Ma eelistan neid porrudele. Ning laulsin tasakesi naerusui: Tous les légumes, – au clair de lune – étaient en train de s’amuser – et les passants les regardaient. – Les cornichons – dansaient en rond, – les salsifis – dansaient sans bruit …”34
Kumbki ümberveendud lauanaaber võttiski salsifi’d. Ja sellest sai alguse südamlik läbikäimine kahel päeval kuus.
„Vaadake, härra Simonini,” selgitas mulle Bourru,
luuletamine annab leiba (lad)
vilets söögikoht (pr)
Kõik aedviljad nüüd / kuuvalgel koos / olid lõbutsemishoos / möödujad neid vaatama jäid. / Kornišoonid seal / ringtantsu lõid / aed-piimjuurtel / tants käratult käis … (pr)