Libahunt. Kauka Jumal. August Kitzberg
Ai! Ära hulla!
MARGUS: Kuhu sa pääsed!
TIINA: Ära puutu! Mina ei salli!
MARGUS: Hakka ootama, kunas sina sallid!
TIINA (ilmub tagurpidi põgenedes ja Margust ärritades): Ei saa kätte! Mitte ei saa! Ei saa!
MARGUS (laiali kätega püüdes):
Paneks nooli nottimaie,
võrgu kinni võttemaie …
TIINA (jätkates, ikka eest kõrvale lipsates):
Neid ei ole noolil notitav
ega võrgul kinnivõtetav!
(Kerib ümber puu ringi, siis puu tagant ühte ja teist kätt välja pistes ja ärritades.)
Kutsa, säh – üks käsi, kutsa, säh – teine! Kutsa, säh – üks jalg, kutsa, säh – teine! (Kui Margus asjata napsab.) Mitte ei saa! Ei saa! …
(Rõõmus naerulagin. Margus on väsinud, pöörab end ära.)
TIINA (kirglikult Margusele kaela lennates): Hahaha! Sina, rumal poiss, sina, tossikene! Ei saa tüdrukut kätte! Ja see tahab minu Margus olla! Minu Margus peab olema kui hunt, kes uttede hulka kargab! Sind oleks vaja juustest kiskuda ja katkuda, kuni sulle jalad alla saavad, ja mitte käsi ümber kaela heita!
MARGUS: Sina! Sina vaata, kui ma tõmban su sülle ja viin, kuhu ise tahan, ja teen sinuga viis imet, mis aga meelde tuleb. Sina – sind oleks vaja pigistada, nõnda et karjud!
TIINA (nagu angerjas Marguse käte vahelt välja libisedes): Jaa, ja muidugi! Seda sa oskad! Selle peale oled sa mees!
MARGUS: Mina olen iga asja peale mees, mind aja või noore karuga süli; mina ei karda!
TIINA: Ja-jaa, võib olla, et sa ogarast peast noort karu küll palju ei karda, kui – ta hästi noor on. Aga muidu, muu asja peale …
MARGUS: No ütle siis sina, missuguse muu asja peale mul julgust puudub? Nüüd sa pead ütlema! (Tahab Tiinat tabada.)
TIINA (ei lase ennast tabada): Sooh, või õige pean? Pea meeles, Margus, nii hea poiss kui sa ka oled, et mina mitte midagi ei „pea”, kui ma ei taha!
MARGUS: Ei, ei, nüüd sa pead! Mina ei jäta!
TIINA: Margus, Margus, vaata ette! Hädasse jääd, kui sa mulle „pea” peale paned.
MARGUS: Argpüksi nime mina enese peale ei jäta.
TIINA: Argpüksiks ma ei ütelnud.
MARGUS: Ükstakõik. Sina pead nüüd ütlema, milleks mul julgust ei ole.
TIINA (tõsisemalt): Küllap ma siis ikka pean.
MARGUS: Pead jah! Tee suu lahti! Ruttu!
TIINA: Tõesti ikka? Ilma naljata või?
MARGUS: Muidugi! Nüüd nalja enam ei ole!
TIINA (tõsiselt): Siis muidugi! (Otsib nagu jutu hakatust.) Margus!
MARGUS: Jah?
TIINA: Kas sa oled ka kunagi selle üle järele mõtelnud, mis meie siis nüüd – teineteisele ka oleme?
MARGUS: Mis me teineteisele oleme?
TIINA: Seni olime lapsed, olime kasuõde-kasuvenda ja vallatasime …
MARGUS: Nüüd?
TIINA (vähe tusaselt): Oleme täiskasvanud inimesed …
MARGUS (kergelt): Ja teeme varsti pulmad.
TIINA (äkilist liigutust tehes, silmapilguks ülekeeva õnnetundmusega): Tõesti? Margus! Sina tahaksid? …
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.