Viimane hingetomme. Kimberly Belle
uus. Kodumasinad samuti.”
„Mis isa vanadest asjadest sai?”
„Ma annetasin suurema osa mööblist ja riietest pärast kohtuotsust heategevuseks. Ülejäänu on Morristownis laoruumis. Ma annan sulle aadressi ja uksekoodi, kui sa sinna minna tahad.”
„Ma kahtlen, et mul selleks aega on.” Või tahet. Vanades mälestustes sobramine kõlas mulle piinarikkalt.
Onu Cal keerab võtit lukuaugus ja uks lendab kägisedes lahti, heli, mis kõlab mulle kõhedakstegevalt kohasena. Cal astub sisse, nagu oleks see tema maja, mis praeguseks ilmselt nii ongi, ent ma ei järgne. Ma ei saa. Keegi vahetas mu tennised tinasaabaste vastu. Mu põlved võbelevad ja ma haaran uksepiidast, et mitte maha kukkuda.
Kummaline asi juhtub siis, kui kodust saab mõrvapaik. Selle sisu märgistatakse siltidega, kataloogitakse ja pildistatakse. Seintest saavad sündmuspaiga piirid, ustest ja akendest kurjategija sisse- ja väljapääs. Pealtnäha tavalised esemed – tolmurullid diivani taga, kulumisjäljed trepiastmetel, tuhmunud münt vaiba all – omandavad hoopis uue tähenduse. Ja inimesed, kes seal elavad, kohas, mis nüüd on segunenud halbade mälestuste ja veelgi hullema õhustikuga, ei pea seda enam koduks.
Aga kuidas jääb selle kohaga, kus ohver viimast korda hingas, kus tema süda viimast korda palavikuliselt lõi? Mida sa selle kohaga teed? Kas ehitad selle kohale pühamu, lehvitad selle kohal suitseva salveikimbuga või teeskled, et seda pole?
Cal peatub trepijalamil ja pöördub, eirates sihilikult mu ahastust. Mu pilk langeb võltsile Pärsia vaibale ta jalgade all ja ma tunnen sügaval kõhus iiveldust. See, et ma seda kohta ei näe, ei tähenda veel, et oleksin unustanud, mis seal juhtus.
Või et ma sellele kunagi astuksin.
„Sulge palun uks, Gia.”
Ma hingan sügavalt sisse, ajan õlad sirgu ja järgnen Calile majja.
„Minu abiline Jennie ostis kõik asjad,” ütleb ta võtmetega elutoa poole viibates. Kui üles tegemata haiglavoodi toanurgas välja arvata, siis sisekujundus – ülisuur mööbel, kunstsõnajalad tumedates pottides, seintel raamitud pildid eksootilistest maastikest – näeb välja nagu mõne sisustusajakirja lehtedelt võetu. „Ma loodan, et see sobib.”
Ma sõrmitsen plastmassist käbi kummutil seisvas puidust kausis ja piilun köögi poole esiku teises otsas. Siin pole põhimõtteliselt midagi, mida ma ära tunneksin. Nii ongi ilmselt parem. „Ta sai suurepäraselt hakkama.”
„Magamistoad on ülakorrusel valmis. Mõtlesime, et anname suure toa põetajale. Sul pole ju midagi selle vastu, et minuga nädalavahetustel vannituba jagada?”
Ma naeratan ja loodan, et see ei paista nii sunnituna välja, nagu tundub. „Ma olen kuid läbi ajanud vaid ämbri, seebi ja mudase ojaga. Ma arvan, et tulen vannitoa jagamisega toime.”
Üks Cali suunurkadest kerkib, peaaegu uhkelt. „Sinust saaks kellelegi hea luurekaaslane.”
Ta annab mulle käega märku, et järgneksin talle kööki maja tagaosas, kus ta osutab krediitkaardile ja iPhone’ile Formica köögikapil. „Jennie varustas köögi esmavajalikuga, aga sellel arvel on piisavalt raha, et saaksid osta kõike muud, mida sa vajad. Paari päeva jooksul pole sul seda ilmselt siiski vaja.”
Ma piilun külmkappi, vaatan kappidesse kohvimasina kohal, kiikan nurga taha avatud sahvrisse. „Siin on piisavalt kraami, et toita nädalaid poolt Hawkinsi maakonda.”
Cal naeratab. „See ongi Jenny juures suurepärane. Ta ületab end alati.” Cal napsab kapilt iPhone’i ja ulatab selle mulle. „Ta salvestas ka kõik numbrid, mida sul vaja läheb. Selle juurdluse juhtivametnik helistab, et homme hommikuks kohtumine kokku leppida. Hooldaja saabub homme hommikul kell kaheksa ning autokolonn ja kiirabi sinu isaga jõuavad pisut enne keskpäeva. Kohalikke arste, haiglaid ja matusebürood on teavitatud.”
„Kõlab, nagu oleks kõige eest hoolt kantud.”
Cal naeratab ja ta hääl pehmeneb. „Ma püüan vaid seda kõike sinu jaoks piisavalt kergeks teha, kullake. Ma tean, et sa oleksid pigem ükskõik kus mujal.”
Ma mõtlen kõige hullemate kohtade peale, kuhu mind on saadetud. Ülerahvastatud Dhaka, kus õhk su tapab, kui vesi seda ei tee. Abidjani agulid pärast seda, kui uputused ja mudalihked on liiga palju sealseid lapsi minema pühkinud. Dadaabi tolmused tänavad, maailma suurim põgenikelaager, kus peamise surmapõhjusena võistlevad alatoitlus ja koolera.
Onu Cali jutus on iva.
„Ja ära arva, et sa oled siin täiesti üksi,” ütleb ta pärast pikaleveninud vaikust. „Ma olen vähem kui tunni kaugusel nagu ka su vend ja õde. Tee mulle teene ja ära lase neil kõrvale hoida. See puudutab ka nende isa.”
Ma pooleldi noogutan, pooleldi kehitan õlgu. Kui asi puudutab meie isa, siis Bo mataks end enne töösse, kui tunnistaks, et olukord teda mõjutab, ning Lexi eelistab teeselda, et isa on juba surnud. Kuidas ma saan lasta neil mitte kõrvale hoiduda, kui kumbki neist olukorda ei tunnista? Paistab, et ainus inimene, kellel ei õnnestu siin kõrvale hoiduda, olen mina.
Cal kallistab mind ja suudleb pealaele. „Helista mulle ükskõik millal, eks? Päeval või öösel. Ma võtan vastu, ükskõik, kus ma olen või mida teen.”
„Lubad?”
„Ma luban.” Tema hääl on lohutav, ent ta taganeb juba, liikudes ukse poole. „Näeme laupäeva hommikul.”
Ta pigistab mu õlga veel viimast korda ja kaob koridori ning mind tabab paanikalaine. Ma tulen toime globaalsete katastroofide ja hävingutega. Üksi isaga kohtumisega, mitte nii väga.
Ma kiirustan talle koridori järele. „Onu Cal?”
Meeleheitlik noot mu hääles peatab ta uksel ja ta pöördub mulle otsa vaatama.
„Selgita mulle uuesti, miks sa jääda ei saa. Miks sind homme siin pole, kui isa jõuab.”
Ta sasib juukseid, mis on nüüd hallikirjud, ent endiselt paksud ja säravad. „Sest ma olen hõivatud kohtuasja edasilükkamisega. Kui jumal annab ja kõik hästi läheb, siis ei veeda su isa sekunditki oma ülejäänud elust kohtusaalis ega vangikongis.”
Kirst tundub mulle küll lõpliku vanglana.
Mõni sekund hiljem on ta läinud, jättes mind mõtisklema selle üle, kuidas ma siia sattusin. Linna, kuhu olin tõotanud mitte kunagi naasta. Majja, mis on täidetud vaimude ja mälestustega, mille eest mul kunagi põgeneda ei õnnestu. Ellu, mille eest olen püüdnud viimased kuusteist aastat pageda.
Kuid kõige enam juurdlen selle üle, kuidas ma siia üksinda sattusin.
Teine peatükk
Tagasi majas, panen kannu tulele ja sobran teed otsides kappides. Cali abilisele on kas antud valed andmed või on tal tõsised luulud leinajate arvu kohta, keda me ootame, sest ta on ostnud 312-pakilise, tööstusliku suurusega karbi Liptoni teed. Kui me suudame juua siit ühe reagi, on see ime. Ma kisun kilepakendi hammastega lahti, tõmban koti välja ja pistan selle kollasesse keraamilisse kruusi.
Terav, kirbe lõhn meenutab mulle briti kolleege, kes on veendunud, et natuke teed ravib kõik emotsionaalsed vaevad. Minu ülemus Elsie, elukogenud tüüp, joob seda kraami piisavalt palju, et oma maks mürgitada… tänu heldele viskisortsule, mille ta lisab siis, kui olukord eriti karmiks muutub. Kui vaid elu oleks nii lihtne.
Erinevalt satelliittelefonist, mida ma tööl kaasas kannan, on Cali iPhone’is vaid käputäis kontakte, enamik neist inimesed, keda ma pole kunagi kohanud ja kellele ma pärast isa matmist ilmselt enam kunagi ei mõtle. Mul ei lähe kaua, et Bo üles leida.
Mu kõne läheb otse kõneposti, seega ma jätan juba viienda sõnumi viie päeva jooksul, sundides end rahulikuks. Vend, kes on minust viis aastat vanem ja valgusaastaid tõsisem, on alati eelistanud, et inimesed hoiaksid oma agaruse tagaaias toimuvate ilutulestike ja looduskanali tarbeks ning ta ei reageeri hästi ülevoolavale tundelisusele.
Mul veab Lexiga rohkem, ta vastab pärast teist kutsumist. Ma jätan oma tee