Viimane hingetomme. Kimberly Belle
see vastab tõele, et ma olen siin, jah. Ent neil päevil on koduks Keenia.”
„Nojah, kas pole tore.” Ta venitab sõnu, lisades neile eriliselt tugeva Tennessee ninahääle. „Kas see ei kõla mitte uhkelt.”
Ma turtsatan, sest tean, et see on nali. Lexi pole mingi lollike. Tal on magistrikraad rahanduses Stanfordi ülikoolist, ta juhib kohalikku pangaketti ja võiks isegi Alex Trebekile „Kuldvillakus” ära teha. Ta pole mitte ainult teadlik minu viimasest asukohast, ta teab ka, et Dadaab on uhke täielik vastand. Mu südant haarab äkitselt kiindumus õe vastu, keda ma pole saanud kallistada… kuus aastat? Kas sellest on tõesti nii kaua möödas?
„Kus sa oled?” küsin teemat vahetades. „Sest ma tulen kohe sinna, kui olen maja lukku pannud.”
„Mul läheb pisut rohkem aega vaja.” Ta toon muutub tõsiseks, kohandudes minu omaga, ta hääl ja täishäälikud pehmenevad üldisemaks tämbriks, mille ta ülikoolis täiuslikult omandas. Vähem maakoha matslikkust, rohkem lõuna esikaunitari. Erinevalt minust oskab Lexi oma aktsenti nagu kraani kinni ja lahti keerata. „Ma hakkan juhatuse koosolekule minema, aga ma võiksin pärast seda sinuga hiliseks õhtusöögiks kokku saada. Ütleme, pool kaheksa?”
Ma vaatan kella. Ma võin kolm ja pool tundi täita uinaku ja dušiga, selles järjekorras. „Suurepärane. Kus siis neil päevil kolmapäeva õhtuti käiakse?”
„Täna on tegelikult neljapäev, mitte et see oluline oleks. Ja on ainult üks koht, kus igal õhtul käia, ja see on Maanteemõrva Baar ja Grill linnas.”
Maanteemõrv. Ma pööritan silmi. „Kas ma pean närilise kaasa võtma või ajavad nad ise selle minu eest alla?”
Lexi naerab, kurguhäälne laulev heli, mis paneb mind soovima, et helistaksin talle tihemini. „Ära ütle, et sa oled oma juured unustanud, noor daam.”
„Ma pole unustanud. Mu maitsemeel eelistab nüüd peenemaid olendeid kui hulkuvad loomad. Eelmisel kuul proovisin ma Filipiinidel asja nimega balut, viljastatud pardiembrüo, mida keedetakse elusalt ja süüakse koore ja kõigega.”
Lexi teeb öökimise häält. „Ma arvan, et nälgiksin pigem surnuks.”
Nüüd on minu kord naerda. Kuigi ma olen alati toidu osas seiklushimuline olnud ja mu õde on Apalatši valivaim sööja, on Lexi jutus iva. Balut maitseb esimesel korral täpselt sama halvasti kui teisel, mil see tagasi üles tuleb.
„Tüdruk peab ju sööma. Ja pealegi on minu reegel kõikjal reisides, et ma söön ja joon kõike, mida mulle pakutakse, isegi kui see lõpuks mu sisikonna vulisevaks veeks muudab. Eine jagamine, ükskõik kui vastik see on, loob usalduse minu meeskonna ja inimeste vahele, keda me seal aitame.”
„Armas taevas. Sinu töö on hullem kui minu oma.”
„Enamjaolt on mu töö üsna äge, eriti minusuguse seikleja jaoks. Ma olen lennanud ümber maailma rohkem kordi kui keegi teine minu meeskonnas ja ma olen käinud rohkem kui saja kahekümne viies riigis. Konsulaat on pidanud mu passi lehekülgi juurde lisama, kaks korda.”
„Ma arvasin, et sinu töö on muuta maailm paremaks.”
„Nojah. See on ütlematagi selge.”
Lexi katab telefonitoru käega, summutades häält, ja ütleb kolleegile, et ta räägib telefoniga, aga tuleb kohe.
„Kas sa pead minema?” küsin.
„Kahjuks küll. Me räägime ülejäänust täna õhtul, sobib?”
„Hea küll. Ja Lex?” Ta vaikib, ent ma kuulen pabereid ta laual kahisemas ja kuigi ma tean, et olen ta praeguseks juba ilmselt kaotanud, ütlen seda ikkagi: „Ma olen sinust puudust tundnud.”
„Sama siin. Näeme pool kaheksa.” Ja siis on ta läinud.
Ma viskan telefoni kapile kruusi kõrvale ja lähen välja kohvri järele, mis on ikka veel üüriauto pakiruumis. Viimase tunni jooksul on temperatuur järsult langenud ja õhk muutunud metalseks, paksuks nähtamatust härmatisest ja kristallidest. Ma heidan pilgu tumeneva taeva poole. Pilvi veel pole, aga ma tean, mida see lõhn tähendab. Ma hingan sisse nii palju õhku, kui tarvis, et oma kopse jääga põletada. Jumal, kuidas ma olen igatsenud kohe sadama hakkava lume lõhna.
Tänavaotsas võtab hoogu maha hõbedane Escort, kummid krudisemas teeäärsel poril ja kruusal. Ükskõik millisel teisel päeval, ükskõik millises teises kohas poleks ma ilmselt autole suuremat tähelepanu pööranud. Kuid ma olin Maple Streetil elanud piisavalt kaua, teadmaks, et võõrad ei satu tavaliselt kogemata siiakanti. Ma jälgin autot silmanurgast, kõndides mööda betoonist sissesõiduteed.
Auto peatub järsult läbilõikava pidurikrigina saatel ja ma kangestun, pilk liimitud kõrvalistuja aknale. See suriseb ja avaneb, paljastades tumedate juustega umbes minuvanuse mehe. Ta kummardub üle istme, kallutades pead, et aknast paremini välja näha.
Ja kuigi tal oli näol sõbralik naeratus, ei vastanud ma samaga.
„Vabandan tülitamise pärast.” Ta juuksesalgud vajuvad silmade kohale ja ta lükkab need peopesaga eest. „Aga kas te oskate mulle öelda, kus on lähim bensiinijaam?”
Hingeõhk, mida kinni olin hoidnud, moodustab tiheda pilve, enne kui õhku hajub. Ma astun kaks sammu üle külmunud muru ta auto poole, hoides ettevaatlikult vahemaad ja osutades vastassuunda. „Te peate tagasi linna poole minema, aga see pole kaugel. Umbes kaks miili ainult.”
„Kaks miili?” Mees venitab viimast sõna, ajades suu pärani, et täishäälikud ära mahutada. Ma kohtan seda tööl olles sageli, inimesed püüavad jäljendada mu Tennessee venitatud kõnemaneeri, nagu oleks aktsendi juures midagi naljakat või veidrat. Ent nende narrimine mõjub vaid üleolevalt või parimal juhul üllatuvad nad, et ma polegi nii rumal, kui kostab.
Sellepärast ma liialdangi praegu sellega. „Kaks miili, jaa. Pööra ristmikul vasakule ja bensiinijaam jääb siis paremat kätt. Seda pole võimalik märkamata jätta.”
„Ega siinkandis juhuslikult mõnda viisakat hotelli pole?”
Ma silmitsen ta pikavõitu juukseid ja kulunud nahkjakki. Räpakas elegants või ihnuskoi? Ma ei oska öelda. „Linnas on Hale Springsi võõrastemaja, aga see on üsna peenutsev. Aga ükskõik kummas suunas kiirteele minnes leiab linnast pisut kaugemal taskukohasemaid kohti.”
Ta naeratab mulle tänulikult, aga ma taban midagi varjatut – ta otsib midagi enamat kui vaid kütust ja peavarju. Külmavärin, mil pole midagi pistmist veebruarikuise õhuga, riivab mu õlgu ja ma mõtlen oma mobiilile, mis kasutuna köögikapil vedeleb. Ma heidan pilgu selja taha, silmitsedes vahemaad välisukseni, meeled ärevil.
Ta osutab üle mu õla. „Kena maja. Kas sa elad siin?”
„Ainult ajuti…” Ma neelatan viimase silbi alla, taibates hetk liiga hilja, et ma poleks pidanud tunnistama, et elan poolhüljatud majas poolhüljatud tänava lõpus.
Ta venitab kaela, et paremini vaadata, ja seejärel pöörab taas pilgu mulle. Ta naeratab taas ja ma taganen sammu võrra. „Sa oled Gia Andrews, kas pole?”
Mind valdas midagi kergenduse sarnast, et ta pole vägistaja ega relvastatud röövija, kuid see asendus kiiresti vihaga. Ajakirjanik. Neetud ajakirjanik. Võiks arvata, et pärast kõiki tööalaseid kokkupuuteid nendega tunneksin ma ajakirjaniku hetkega ära.
Ma pöördun ja marsin oma auto juurde. „Ma ei räägi ajakirjanikega.”
„Minugi poolest, sest ma pole ajakirjanik.” Ma ei võta hoogu maha ja ta sööstab Escortist välja, hääl üle kapoti kõmisemas. „Ma olen kirjanik. Ma kirjutan raamatut Ameerika kõige šokeerivamatest valedest süüdimõistmistest.”
Ta sõnad on elektrilised, paisates halvava hoovuse mu pealaest varbaotsteni ja sulatades mu tennised jäise kõnnitee külge. Vale süüdimõistmine? Ma keeran pead, et talle otsa vaadata. „Kuidas, palun?”
Ta tõmbab hammastega käpiku käest ja sobrab jakitaskus, ületab siis sissesõidutee ja ulatab mulle