Viimane hingetomme. Kimberly Belle
Ma võtsin semestri akadeemilist puhkust, et oma raamatut kirjutada. Selle pealkiri on „Tõelised kuritööd, valed süüdimõistmised: Kriminaalne ülekohus Ameerikas”.” Kui ma ei vasta, kehitab ta õlgu. „Nojah, ma alles kaalun pealkirja.”
„Ja sa arvad, et mu isa juhtum on üks neist?”
Mehe pea jõnksatas otsustava noogutusega ja see naeruväärne tukk kukkus ühe silma ette. „Las ma sõnastan selle nii – sinu isa juhtum on õpikunäide selle kohta, mida mitte teha. Kuidas eirata juhtlõngu. Kuidas huvide konflikt kalevi alla panna. Kuidas õiglus nurjata ja süütu mees trellide taha saata.”
„Aga neil oli tunnistaja.” Ma pöördun, et talle otsa vaadata, mängides nüüd meelega saatana käsilast. Üks asi on öelda, et mu isa mõisteti valesti süüdi, hoopis teine asi on seda uskuda. Vastupidise tõestamiseks oli liiga palju tõendeid.
„See, kes arvas, et nägi teda oma majja sisse murdmas kaks tundi pärast surmahetke, mitte suitseva relvaga surnukeha juures seismas.”
„Ella Mae lämmatati.”
Ta heidab mulle pilgu. „See oli kõnekujund. Ja omavahel öeldes ja ka kõigi teiste jaoks, kes mu raamatut tulevikus loevad, arvan ma, et Dean Sullivani tunnistus oli välja pressitud. Kas sa teadsid, et politsei hoidis teda kuus ja pool tundi kinni? Minu arvates oli see tohutu möödalaskmine.”
Kuus ja pool tundi? Kas see on üldse lubatud? Ent siiski. „Kohtunik ja vandekohus uskusid teda.”
„Muidugi uskusid. Härra Sullivan oli eeskujulik, jumalakartlik kodanik.” Ta osutab mu selja taga olevale lagunenud rantšole, kus Sullivanid kunagi elasid. „Vaata seda nüüd.”
Ma kiikan naaberkrundile, nii hooletusse jäetud, et ma arvasin selle hüljatud olevat. Majaesine trepp oli logisev ja mädanev, viies verandani, kus oli hunnikutes prügi ja rebenenud pruun sohva. Õu, narri välimusega maalapp, mis on kaetud mulla ja kividega, pole näinud ei väetist ega muruniidukit kusagilt eelmise sajandi keskpaigast alates. Isegi Deani auhinnatud roosipõõsad on kangestunud pruunideks ja kidurateks oksteks, mis turritavad välja külmunud maapinnast okste ja okaste sasipuntras.
„Kas inimesed elavad veel siin?” küsisin ma.
„Dean Sullivan elab siin. Üksi. Pere ei taha temaga midagi tegemist teha. Tema ainus sõber on Jack Daniel’s. Tema maja, tema aed, tema kogu elu on täielik segadus.”
Sõna segadus on siinkohal ehk planeedi suurim alahindamine. Deani maja kõrval on mõned Dadaabi hurtsikud kui paleed.
„Mille eest ta ennast sinu arvates peidab?” küsib Jeffrey.
Ma ei tea, mida selle peale öelda. Ma polnud kordagi mõelnud võimalusele, et Dean võiks ikka veel siin elada, veel vähem end millegi eest peita.
Ma mõtlen hetke. Kui Jeffrey jutt tõele vastab, siis miks ei võinud ta seda mulle kohe öelda, kui ta peatus, et teed küsida. Või veelgi parem, miks mitte onu Calile rääkida? Ma olin vaevu kaheksateist, kui Ella Mae mõrvati, ja mul pole selle juhtumiga pärast seda praktiliselt ühtegi kokkupuudet.
„Mida sa minust tahad? Sa peaksid rääkima minu onu Caliga. Tema on see, kes on kõige eest hoolitsenud.”
„Ma räägiksin temaga hea meelega, aga kahjuks ei taha ta minust midagi teada.” Mees naeratab mulle virilalt. „See on ehk seotud sellega, et ma ütlesin talle, et pühendan terve peatüki tema viletsale kaitsele sinu isa juhtumi puhul.”
Ta sõnad kajavad mu kõrvades, hüplevad ajus, tunduvad keelel võõrkeelsed. Ma ei taipa. Onu Cal on tuntud Tennessee tiigrina, kohtusaalis niisama järjekindel ja väsimatu nagu oma tüdruksõpradegagi, lõputu jada kullakaevajate ja sotsiaalsete tõusikutega. Pole mingit võimalust, et minu isa – tema enda venna, jumal hoidku – kaitse oli vilets. Millest see tüüp siin räägib?
Jeffrey kergitab kulmu, olles peaaegu lõbustatud mu reaktsiooni nähes. „Kas see üllatab sind?”
„Jah, see üllatab ja ka vihastab mind. Cal on hiilgav advokaat ja ta rügas meeletult, et mu isa kaitset kokku panna. Ta vaevalt sõi, ta ei maganud ja mitte keegi – mitte keegi – polnud rohkem endast väljas kui Cal, kui tema vend, see, keda ta kaitses, vangi läks.”
Jeffrey kergitab õlgu ära-süüdista-sõnumitoojat stiilis. „Miks ta siis ei püüdnud edasi kaevata?”
Ja siinkohal, ma arvan, on ta mul pihus. Advokaat või asi. Tal pole isegi kogu informatsiooni. „Sa peaksid oma allikaid kontrollima, sest ma tean kindlalt, et ta kaebas edasi.”
„Üks kord.” Jeffrey osutab käpikuga taevasse. „Vaid ühel korral, apellatsioonikohtusse.”
„Ja see lükati tagasi.”
„Keelduti.”
„Sama asi.”
„Aga miks ta sellega piirdus? Miks ta edasi ei üritanud?”
„Ma ei…” Ma astun kaks sammu auto pakiruumi poole, peatun ja pöördun uuesti. „Kas ta oleks võinud seda teha?”
„Muidugi oleks võinud. Ta oleks pidanudki, aga ei teinud seda.”
Mu süda jätab umbes viis lööki vahele. Cal jättis isa juhtumi soiku? Ma ei usu seda ikka veel. Isa on ta ainus vend. Pole mingit võimalust.
Jeffrey osutab oma kaardile, mis endiselt mu sõrmede vahele on surutud, ja pöördub minekule. „Mõtle sellele ja helista, kui oled valmis kuulma, mis mul veel öelda on. Ja ma loodan, et sa oled varsti valmis, sest täieliku avalikustamise vaimus, sa peaksid teadma, et ma kirjutan selle raamatu sinu perekonna abiga või abita. Sa võid aidata mul seda kirjutada või siis istuda ja oma eksemplari oodata.”
Ta lehvitab veel viimast korda ja ma vaatan, kuidas ta autosse ronib ja minema sõidab, mu meel on keerlemas, ümisemas, takerdumas ta sõnade tõttu. Cali kehva kaitse pärast, Dean Sullivanilt välja pressitud tunnistuse pärast, end kõige enam Jeffrey Levine’i kõikumatu usu pärast minu isa süütusesse. Kuidas on võimalik nii vankumatult uskuda inimesse, keda ta pole kunagi kohanud? Kuidas võib täielik võõras olla nii ühemõtteliselt kindel, et Ray Andrews ei mõrvanud oma naist, kui mina – tema enda tütar – seda ei suuda?
Läksin uuesti üüriauto juurde ja libistasin ta kaardi teksade esitaskusse ning lükkasin selle kahe sõrmega nii sügavale kui võimalik, otse alumise õmbluseni.
Võib-olla suudan millalgi varsti võtta julguse kokku, et helistada Jeffreyle ja küsida.
Kolmas peatükk
Ella Mae Andrews, september 1993
Ella Mae lasi tühjal kruusil puidust põrandalaudadele kukkuda ja tõukas kannaga verandakiigele uue hoo sisse. Metallketid kääksusid liikumise rütmis. Tagasi. Edasi. Tagasi…
Kusagil kauguses undas muruniiduk ja Ella Mae kadestas nii selle entusiasmi kui eesmärki. Saatnud kaks kasulast kolledžisse, kolmandal sama tee järgmisel sügisel jalge all, leidis ta, et tal on üha rohkem vaba aega täita juba niigi piinlikult puhtas majas, üha sihitumas päevas. Ta vaatas kella. Kümme ja tal oli juba pagana igav.
Roheline veoauto ronis Ella Mae suunas mäkke ja selle nägemine tekitas temas soovi tantsida. Isegi kui autojuht vaid ringi keerab, võib ta ehk temaga vestlust alustada. Selleks ajaks, kui ta on juhile täpsed, üksikasjalikud suunised andnud, on ta tubli viisteist minutit surnuks löönud, võib-olla rohkemgi. Kas see oleks lõplikult hale, kui ta juhile tassi kohvi pakuks?
Armas jumal. Millal oli elu nii üksluiseks muutunud? Ta peaks endale ilmselt hobi hankima.
Ella Mae tõusis püsti ja läks veranda äärele, oodates ja vaadates, kuni veoauto oli piisavalt lähedal, et lugeda kirja kabiini kohal: Golani Kolimine ja Hoiustamine. Uued naabrid ja oli ka juba aeg. Vana Bennetti maja oli nüüd juba üle kuu aja tühjana seisnud, kuu aega, mille vältel Ray polnud teinud muud kui kaevelnud, kuidas see valdus alla käib. Kaks herilasepesa katuseviilu all, valkjas kile akendel ja lapike ronirohtu, mis ohtlikult Ray auhinnatud lõikeheina poole roomab. Nagu Ella Maele läheks hein korda.
Aga