Viimane hingetomme. Kimberly Belle
ja insuliini.” Dean pöördus Ray poole ja naeratas talle kahetsevalt. „Mul on tunne, et meist saavad apteegi uued parimad kliendid.”
Lõpuks ometi teema, mis tõi Ray näole naeratuse, tõelise naeratuse, ja ta lükkas rinna kummi. „Rõõm kuulda. Kuigi sinu õnneks ei tule see raha sinu taskust. Kool vaatas hiljuti töötajate kindlustusplaani põhjalikult üle, nagu sa kindlasti tead. Mina olin operatiivgrupi nõuandja.”
„Siis ma peaksin sind tänama, kuna nende plaan on üks põhjustest, miks me siia kolisime. Praegu ei leia just palju plaane, mis oleksid piisavalt jõulised, et katta midagi enamat kui pelgalt insuliini miinimum.” Dean raputas pead ja manas näole hapu ilme. „Hoolimata sellest, mida tema abikaasa poliitikast arvatakse, on Hillary Clintonil õigus. Tervishoiusüsteem on siin riigis sõna otseses mõttes katki.”
Ella Mae võpatas. Oh ei. Dean oli öelnud ohtliku sõna.
Ray kasvas korvtoolis umbes nelja tolli võrra pikemaks ja ta hääl muutus tigedamaks. „Ma tean küll, et Chicago poliitikas on palju rohkem demokraate kui siin lõunas, aga las ma kinnitan sulle kahtlusteta. Hillary plaan on katastroof. Liiga tippu koondunud, liiga reguleeritud. See, kes arvab, et see võiks reaalses maailmas toimida, ei ela reaalses maailmas.”
Erinevalt naabrist ei paistnud Dean vähimalgi määral ärrituvat. Ta kergitas sõbralikult naeratades suunurki, ristas ükskõikselt pahkluude kohal jalad. „Mina elan reaalses maailmas, Ray. Ja minu maailm on muutunud palju kallimaks sellest ajast, kui meie kindlustusplaan eelmises kodus lõpetas ülalpeetavate kulude katmise. Kas sa tead, kui kallis on leida kindlustust lapsele, kellel on diabeet? Ma ei ütlegi, nagu poleks ta iga senti väärt. Kuid tema ravi on kallis ning kliinikud ja haiglad paistavad hoolitsevat selle eest, et ta jääks haigeks, selle asemel et tema tervisest hoolida.”
Ella Mae hüppas toolilt püsti. „Ray, kullake, kas sa sooviksid veel viskit?”
Ray tõstis klaasi õhku ja loksutas seda. Neetud. Tubli kaks sõrme oli veel alles.
Ella Mae keeras pea kähku Allisoni poole. „Veel jäävett?”
Kuid Ray ei lasknud end segada ja pöördus taas Deani poole, hääletoon ja kehahoiak viimseni pingul. „Ma ei väidagi, et kindlustussüsteem pole katki, Dean. Hoopis seda, et tervishoiusüsteem toimib juba piisavalt hästi ja Clintonid peaksid keskenduma sellele, mis riiki tegelikult vaevab – majandusele.”
„Mida sa siis sellistele peredele nagu meie oma soovitad?” Deani hääl oli meeldiv nagu ikka. „Nendele, kelle tööandjad võtavad ülalpeetavad kindlustusplaanist välja, kui ühel nende töötaja pereliikmetest diagnoositakse krooniline või eluohtlik haigus.”
Enne kui Ray vastata jõudis, astus Ella Mae tema ette, varjates Deani ta vaateväljast ja sirutades käe abikaasa endiselt täis klaasi järele ning heitis mehele pilgu, mis ei jätnud kahtlustki, kui ruttu ta peab lõpetama naabriga tüli norimise. „Kuidas oleks, kui ma tooksin kõigile uued joogid?”
„Pole midagi, kullake.” Ray surus lõualuud kokku ja tõusis püsti, napsates oma klaasi tagasi. „Ma lähen ja toon ise.”
Ja seejärel läks ta sõnagi lausumata tuppa, püüdmata vaheust kinni, et see tema selja taga ei prantsataks.
Ella Mae vajus tagasi oma toolile ja kõik kolm jäid piinlikku vaikusesse, mida rõhutas ritsika vihane hüüd.
Allison murdis esimesena vaikuse, tõustes püsti ja siludes oma seelikut. „Ma lähen parem Caroline’i juurde tagasi. Tänan sind toreda õhtu eest, Ella Mae. Kas sa tänaksid ka Rayd minu poolt?”
Ella Mae köhatas kurgu puhtaks. „Muidugi. Kohtume homme.”
Allison seisatas viimasel astmel, mis kõrvalaeda viis. „Kas sa tuled, Dean?”
Dean tõukas end rõdupiirdest eemale, et minna, kuid mõtles siis ümber. „Ma tulen hetke pärast. Ma tahan Ray ära oodata ja vabandada, et ma teda ärritasin.”
„Oh. Hea küll siis.” Allison heitis Ella Maele pilgu, naeratas kangelt ja kadus, varjud neelasid ta endasse. „Ära kauaks jää,” kostis ta hääl aia teisest otsast.
„Ei jää.” Deani vastus oli hajameelne. Tema tähelepanu oli mujal. Ella Mael.
Ella Mae kangestus kui opossum külavaheteel. Üle muru kriiksatas uks ja vajus klõpsuga kinni. Ella Mae majast kostis teleri madal ümin. Ella Mae oli hingetu. Ta süda võis isegi löömise lõpetada. Ta oli Dean Sullivaniga kahekesi verandal ja midagi mehe pilgus pani teda mõtlema, et mees oli terve õhtu seda hetke oodanud.
„Tundub, et oleme kõik minema ajanud,” ütles Dean.
„Mitte väga kaugele.” Ella Mae häälest kostis rahutu hoiatus, ta pilk oli väljakutsuv. Esitades väljakutse mehele ja ehk ka endale.
Majaesisel murul kogus tuul jõudu, jahutades Ella Mae nahka ja kõditades ta nina kuslapuulõhnaga. Ella Mae teadis, et see oli murdehetk. Dean võib nüüd kas püsti tõusta ja minema kõndida, minna oma uude koju igava naise ja magavate tütarde juurde või saata neid mõlemaid meeletusse.
Mees pöördus ja toetas küünarnukid rõdupiirdele, vaadates ainiti ööpimedusse. „Ma juba jumaldan seda kohta. Ja see vaade on tõepoolest midagi erilist.” Ta heitis üle õla pilgu Ella Mae poole. „Kahju, et me seda praegu ei näe, sest see on üsna suurejooneline, kas sa ei arva? Eriti nüüd, kui lehed on värvi muutmas.”
Ella Mae ei lausunud sõnagi.
Dean ajas end sirgu ja pöördus äkitsi ning ta tume pilk leidis viivitamatult Ella Mae oma. „Direktor Whitehead ütles mulle, et ma pole elanud, kuni ma pole näinud Great Smoky Mountains Parki. Kas sealsed puud on tõesti nii ilusad, nagu ta räägib?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.